Prantsusmaa julgeolekumõtlemise kaart

«La France ne peut être la France sans la grandeur»¹

Charles de Gaulle

Kuigi Pariisi tänavapildis domineerib siiani Belle Époque’i vaim, tundub mulle sobiv alustada tänapäeva Prantsusmaa kaitse- ja julgeolekupoliitika mõtestamist hoopis Teisest maailmasõjast.

Alistumine Natsi-Saksamaale 1940. aasta suve hakul pärast Prantsuse armee purustamist kõigest kuue nädalaga oli prantslaste jaoks veel suurem trauma kui alandav kaotus Preisimaale 1870.–1871. aasta sõjas. Sellest kaotusest ei soovita väga rääkida ning pigem ülistatakse Teise ilmasõja aegadel tegutsenud vastupanuliikumist. Kuid endiselt kestab mõttelaad, mille kohaselt ükski prantslane (ja ka sakslFased ise) ei soovi taas näha sõjaliselt ülitugevat Saksamaad. Seda vaatamata tõsiasjale, et Prantsusmaa ja Saksamaa on liitlased, Euroopa Liidu vundamendiladujad, teevad tihedat sõjalist koostööd ja on loonud Euroopa Korpuse (ingl k: Eurocorps) raames² ühise brigaadi ning et sõjaliselt suutlikumat Saksamaad oleks praeguses kiirelt desarmeeruvas Euroopas hädasti vaja.

Chiraci (keda toetas Saksamaa toonane kantsler Gerhard Schröder) ja USA presidendi George W. Bushi (keda toetas Suurbritannia peaminister Tony Blair) vahel puhkes tõsine poliitiline kriis.

Keegi prantsuse analüütik sedastas tabavalt, et Prantsusmaa vajaks Euroopas tegelikult sellist kaitsealast strateegilist partnerit, kellel oleks Saksamaa euroopalik poliitika ja majanduslik potentsiaal ning Suurbritannia sõjalised võimed. Kuid sellist partnerit – paraku – ei leidu.

De Gaulle, külm sõda ja NATO

Prantsusmaa suhetele USA ja Suurbritanniaga vajutas tugeva pitseri kindral Charles de Gaulle’i sõjajärgne poliitika ehk nn gollism. Kuigi Prantsusmaa oli NATO asutajaliige, sai USA toel ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks ning säilitas suurriigi staatuse (ja mõneks ajaks ka koloniaalimpeeriumi), tekkisid ometi teravad lahkhelid prantslaste ja „anglosakside“³ vahel.

USA soovis kolonialismiajastu lõppu, kuid de Gaulle sisuliselt nõudis NATO sõjalist toetust sõjas Alžeeria iseseisvuslaste vastu, kuna prantslaste silmis oli see koloonia osa emamaast. De Gaulle ei olnud sugugi nõus olema brittide kombel „ameeriklaste lakei“. Tema kindlaks eesmärgiks oli Prantsusmaa iseseisvuse ja erilisuse rõhutamine (pr k: la spécificité française), mis moodustavad paljuski tänapäevani hingitseva gollismi alustalad. Gollismi kõige otsesemaks tulemiks on ka Prantsusmaa iseseisev tuumaheidutus.

Polnud siis ime, et Charles de Gaulle tõmbas 1966. aastal suure pauguga Prantsusmaa välja NATO integreeritud sõjalistest struktuuridest, nõudes ühtlasi alliansi peakorteri ja muude kehandite ning kõikide „võõrvägede“ (mis ei allunud Prantsusmaale) viivitamatut väljaviimist.

Selline asjade seis kestis külma sõja lõpuni, kui Prantsusmaa hakkas oma senist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat hoolikalt üle vaatama. 1994. aastal valmis Prantsusmaa uus riigikaitse valge raamat⁴ ning 1995. aastal tegi vastvalitud president Jacques Chirac esimese katse NATOsse “tagasipöördumiseks” ehk taasühinemiseks alliansi sõjaliste struktuuridega. Sel perioodil möllasid Balkani poolsaarel Jugoslaavia lagunemissõjad ning Prantsusmaa oli tõsiselt huvitatud tegutsemisest Balkanil kõrvu liitlastega, kuid aeg polnud veel poliitiliselt küps. Lisaks, Chiraci nõudmised (kindralikohad NATO staapides jms) olid ilmselt liiga kõrged.

Aeg läks ning Prantsusmaa osales üha enam õlg õla kõrval USA ja teiste liitlastega Kosovo operatsioonis (Serbia pommitamine 1999. aastal ning hilisemad rahutagamisjõud KFOR), hiljem Afganistanis NATO juhitud ISAFi-missioonil⁵ ning USA terrorismivastases operatsioonis OEF⁶ (ingl k: Operation Enduring Freedom, alates 2001).

USA soovis kolonialismiajastu lõppu, kuid de Gaulle sisuliselt nõudis NATO sõjalist toetust sõjas Alžeeria iseseisvuslaste vastu.

Kuid Iraagi sõja eel puhkes Chiraci (keda toetas Saksamaa toonane kantsler Gerhard Schröder) ja USA presidendi George W. Bushi (keda toetas Suurbritannia peaminister Tony Blair) vahel tõsine poliitiline kriis, mis lükkas Prantsusmaa come-back’i NATOsse jälle mitme aasta võrra edasi. Chirac pahandas ägedalt kõigi USAd toetavate riikidega, kuid selle juurde me tuleme tagasi veidi allpool.

Mida ei saanud või ei suutnud teha Chirac, tegi teoks tema järglane, president Nicolas Sarkozy. Ta otsustas juba 2007. aastal kohe peale presidendivalimisi teha teatud mõttes hulljulge poliitilise pöörde endiselt president Bushi juhitud USA ja NATO poole, millest Prantsusmaale on tõusnud vägagi suurt poliitilist ja sõjalist kasu. See oli väga prantslaslik poliitiline manööver – öelda gollismile «ei» sellest lõplikult loobumata.

Gollism jäi selles mõttes püsima, küll tublisti lahjendatud kujul, et Prantsusmaa otsustab igal juhul ise («autonoomselt») oma sõjaliste operatsioonide üle ning ühtlasi säilitab oma tuumajõudude iseseisvuse (ei osale jätkuvalt NATO tuumaplaneerimisgrupi töös jne). Kuid samal ajal taaslõimus Prantsusmaa täielikult alliansi sõjaliste struktuuridega, saates NATO sõjalistesse staapidesse teenima pea tuhat ohvitseri ja allohvitseri, saades NATO transformatsiooni väejuhatuse (ingl k: Allied Command for Transformatsion, ACT⁷) ülema ja muid olulisi ametikohti.

Sarkozy ja sõda Gruusias

2010. aastal sõlmis Sarkozy Briti peaministri David Cameroniga nn Lancasteri lepped, mis seadsid Prantsuse-Suurbritannia kaitsealastele suhetele enneolematult kõrged sihid alates koostööst tuumaheidutuse alal kuni ühise ekspeditsioonikorpuse loomiseni välja. Britid võtavad seda puhtalt kahepoolse koostööna, kuid Prantsusmaale on see – lisaks praktilisele väärtusele – ka poliitiliselt oluline.

1998. aastal sõlmisid need kaks riiki Saint-Malo’s kokkuleppe, mis pidi puhuma elu sisse Euroopa Liidu kaitsemõõtmele, kuid puudu jäi praktilisest väljundist ja poliitilisest tahtest ning nii jäigi see kokkulepe tolmukoguvaks deklaratsiooniks. Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ingl k: Common Security and Defence Policy, CSDP⁸), mida prantslased kutsuvad hellitlevalt l’Europe de la Défense’iks, on nimelt Pariisi võimude ammune prioriteet.

Sarkozy põhjendas NATOsse “naasmist” muuhulgas eelduste loomisega CSDP tõeliseks arenguks, kuid edusammud on ikka veel tagasihoidlikud. Kunagi väga entusiastlikult CSDP asja ajanud Prantsusmaa on nüüdseks palju enam kainenenud, mõistes, et edu on võimalik saavutada väga pika aja jooksul ning suhteliselt pisikeste sammude astumisega. Lisaks siia juurde veel Euroopa relvajõudude loomise idee ebapopulaarsuse ning asjaolu, et Euroopa Liidul ei saa mitte kunagi olema NATOga võrreldavat sõjalist võimet ega ambitsioone (kasvõi sel lihtsal põhjusel, et USA ei ole ELi liige).

Prantsusmaa 2008. aasta ELi eesistumise algusesse jäi viiepäevane Vene-Gruusia sõda. See läänemaailmale külma dušina mõjunud agressioon pani ka prantslasi tõsiselt mõtlema Venemaa kui ühe nende „privilegeeritud partneri“ poliitika tegeliku olemuse ja kavatsuste üle. President Sarkozy nägi siiski kohe võimalust ja vajadust tegutseda ELi nimel rahuvahendajana olukorras, kus USA-poolne poliitiline sekkumine jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. 12. augustiks saavutatud kuuepunktilist rahuplaani ja sõjategevuse lõpetamist serveeriti Sarkozy suure diplomaatilise võiduna, ilma milleta oleksid venelased võinud „üle võtta“ kogu Gruusia. Siinjuures tasub meenutada, et just Prantsusmaa ja Saksamaa olid need liitlased, kes seisid mõni kuu varem NATO tippkohtumisel Bukarestis kaljukindlalt vastu Gruusiale NATO-liikmesuse teekaardi (ingl k: Road Map) andmisele. Agressioonist see Gruusiat ei päästnud ning Venemaa annekteeris sõjalist jõudu kasutades oma naaberriigi kaks piirkonda – see oli selgelt fait accompli. Selles valguses tegeles Prantsusmaa aktiivse poliitilise ekvilibristikaga, üritades säilitada oma nägu, mis puudutab agressiooniohvrit ehk Gruusiat, kuid ka säilitamaks oma huve ja suhteid Venemaa suunal. Kokkuvõttes ei kannatanud Prantsuse-Vene suhted pea karvavõrdki ning Venemaa kritiseerimine jäeti pigem Sarkozy sõpradele, näiteks filosoof André Glucksmannile.

Hollande, Afganistan ja Mali

Aasta 2012 tõi Prantsusmaale uue presidendi, François Hollande’i. Kuivõrd ta esindas Sarkozyle vastandunud sotside leeri ning lubas põhjalikke muutusi, olid kartused liitlaste seas üsna suured – näiteks kas Prantsusmaa astub taas välja NATO sõjalistest struktuuridest?

Prantsusmaa suhetele USA ja Suurbritanniaga vajutas tugeva pitseri kindral Charles de Gaulle’i sõjajärgne poliitika ehk nn gollism.

Hirmud osutusid ennatlikuks. Hollande tegi osava poliitilise triki säilitamaks oma sisepoliitilist nägu, tehes kunagisele välisministrile Hubert Védrine’le, tuntud NATO-vastasele, ülesandeks hinnata Prantsusmaa “kasutegurit” NATOs ning edusamme CSDP arengus. Muidugi unustamata teda koheselt instrueerida, et pole tarvis suurt midagi muuta – näiteks põhjendusel, et NATO sõjalistest struktuuridest taaskordne väljaastumine läheb kindlasti rohkem maksma – rahaliselt ja poliitiliselt – kui nendes püsimine.

Prantsuse ajalehed olid juba varakult informeeritud Védrine’i raporti lõpptulemusest. Hollande’i ainsaks märkimisväärseks initsiatiiviks kujunes selles kontekstis Prantsuse vägede pisut kiirem väljatoomine Afganistanist võrreldes Sarkozy kavandatuga. Hollande tegi kohe presidendiametisse astudes sügava reveransi Obamale, mis kindlustab heade suhete jätkumise ehk püsimise Sarkozy poolt alustatud teel.

Tuttava Prantsuse ametniku sõnul on Prantsuse-USA suhted konstantselt head, kuid võime midagi koos teha sõltub sellest, kes istub parasjagu Valges Majas. Kui juhtub olema vastuvõetamatu kuju (à la George W. Bush), siis tuleb lihtsalt oodata. Enesekriitikat (kes istub Élysée’s) ma ei märganud.

Oluline on selles kontekstis mainida ka kaht hiljutist suurt sõjalist operatsiooni, milles Prantsusmaa on mänginud väga olulist rolli. Kõigepealt Liibüa-vastane operatsioon Unified Protector (OUP)⁹ 2011. aasta kevadel. Obama administratsiooni hillitsetust arvestades haarasid Sarkozy ja Cameron ise härjal sarvist ning panid praktikas proovile Prantsuse-Suurbritannia tandemi poliitilise meelekindluse ja relvajõudude koostegutsemisvõime. Muidugi mängis väga olulist rolli ka USA toetus (lahingulennukite õhus tankimine, luure jms). Kaks La Manche’i poolt eraldatud riiki ei olnud samal moel koostööd teinud alates Suessi kriisist aastal 1956. Sõjaline operatsioon õnnestus, Gaddafi režiimi kukutati.

Prantsuse õhujõud, erioperatsioonide üksused ja merevägi näitasid väga kõrget tegutsemisvõimet. Kuid selle sõjalise operatsiooni edu ei aidanud Sarkozyd järgmisel aastal toimunud presidendivalimistel. Kui Hollande võttis võimu üle, selgus, et olukord on halvenemas Malis. Tegemist on endise Prantsuse kolooniaga, mis asub nn Prantsuse Aafrika – Françafrique’i – südames. Prantsusmaa plaanis võimalikku sekkumist Malis juba aastaid, kuid ajendi andsid Põhja-Mali islamistlikud mässulised 2013. aasta jaanuaris, korraldades ohtliku pealetungi riigi pealinna Bamako suunas.

Läänemaailmale külma dušina mõjunud agressioon Gruusia vastu pani ka prantslasi tõsiselt mõtlema Venemaa kui ühe nende „privilegeeritud partneri” poliitika tegeliku olemuse ja kavatsuste üle.

Hollande oli juba “tellinud” uue riigikaitse valge raamatu¹⁰ ning mõtles tõsistele kärbetele riigi kaitse-eelarves, kui saabus vajadus Malis kiirelt ja otsustavalt tegutseda. Prantsuse relvajõud näitasid taas oma kõrget klassi, seekord ka maaväe üksused. Sellel foonil oli Hollande’il üha raskem põhjendada veelkordseid suuri kärpeid kaitse-eelarves, mis tõotab langeda tasemele 1,3% SKPst või isegi veel madalamale. Poliitikud eesotsas Hollande’iga kinnitavad, et Prantsusmaa suudab ka oluliselt väiksemate rahaliste ressurssidega täita kõrgeid poliitilisi ja sõjalisi ambitsioone. Sõjaväelased pigem vangutavad pead.

Eesti koostöö Prantsusmaaga

Eesti on loomulikult huvitatud tihedast kaitsealasest koostööst kõikide suuremate liitlastega – nii USA, Suurbritannia, Prantsusmaa kui Saksamaaga. Meie huvil on nii poliitilised kui sõjalised motiivid. Aktiivse koostöö kaudu kindlustame liitlaste tähelepanu ja solidaarsuse, kuid ühtlasi täidame ka olulisi sõjalisi eesmärke, mis puudutavad kollektiivkaitselise koostegutsemise harjutamist, väljaõpet, õhuturvet jpm. Sõjaliselt on Prantsusmaa seejuures mitte vähem võimekas riik kui Suurbritannia.

Pariis mängib tähtsat rolli NATOs, kuid veelgi silmapaistvam on Prantsusmaa poliitiline ja majanduslik kaal Euroopa Liidus. Prantslastele südamelähedane l’Europe de la Défense ongi tegelikult osutunud kõige sobivamaks kahepoolseks koostöönišiks. Eesti on osalenud ELi piraatlusevastases operatsioonis Atalanta koguni viie järjestikuse laevakaitsemeeskonnaga, millest kolm tegutsesid Prantsuse fregattidel ja muudel alustel – lõpuks isegi palju kõneainet tekitanud suure dessantlaeva Mistral sõsarlaeval Tonnerre. Nüüd osaleme järjekordsel ELi sõjalisel missioonil Malis, aidates treenida kohalikke relvajõude. Sealgi teenivad eestlased kõrvuti prantslastega, kuigi koostöö kontekst on piraaditõrjele keskendunud Atalantast laiem ning osalevaid riike märksa enam. Kuivõrd Saheli piirkond, sh Mali, on Prantsusmaa jaoks kriitilise tähtsusega, ei jää Eesti panus (kuni kümme kaitseväelast) kindlasti tähelepanuta.

Eesti ja teiste Balti riikide üks kõige nähtavamatest huvidest seondub õhuturbega. Prantsusmaa on meie jaoks meeldiva üllatusena saanud üheks NATO õhuturbemissiooni kõige aktiivsemaks panustajaks, praegune maikuus alanud Prantsusmaa hävitajate rotatsioon on järjekorras juba neljas. Prantsusmaast enam on seni panustanud õhuturbesse ainult Saksamaa, kuid näiteks Suurbritannia pole pärast oma esimest rotatsiooni 2004. aastal enam oma lennukeid õhuturbemissioonile saatnud.

Prantsusmaa on üles näidanud aktiivsust ka Läänemere piirkonda puudutava NATO kollektiivkaitse osas, saates suurima väekontingendi sellel sügisel Baltimaades toimuvale alliansi suurõppusele Steadfast Jazz 2013. Ühtlasi on prantslased näidanud ka huvi osalemaks koos teiste liitlastega Eesti kaitseväe iga-aastasel suurõppusel Kevadtorm.

Üheks Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika leivanumbriks on praeguseks tõusnud küberkaitse. Prantsusmaa, nagu teisedki suured liitlased, eelistab kahepoolset koostööd. Samas, nagu on tihti märgitud, võib kübersfääris toimuv teha väikesest riigist suure. Nii suhtlevadki Eesti ja Prantsusmaa küberkaitsevaldkonnas üpris võrdsetena, kusjuures prantslased tunduvad olevat väga huvitatud meie kogemustest ja ideedest. Üheks oluliseks verstapostiks on seegi, et Prantsusmaa valmistub ametlikult liituma Tallinnas asuva NATO küberkaitse oivakeskusega, olles oma esindaja juba määranud ja kohale saatnud.

Prantsusmaa koostöö Eestiga

Iraagi sõja eel, kui USA-Prantsuse suhted olid madalseisus, arvas toonane president Jacques Chirac, et Eesti ja teised NATOsse pürginud riigid (kes loomulikult vajasid USA toetust) “lasid käest suurepärase võimaluse vait olla”. See oli omamoodi märgiline väljapurse Prantsuse riigijuhilt, keda vihastas mitte ainult George W. Bushi poliitika, vaid ka seda toetavad riigid, sealhulgas Eesti. Tallinnas oldi hämmingus, erilistest kaitsealastest suhetest Prantsusmaaga siis mõistagi ei unistatud.

Esimeseks märgiks tuulte pöördumisest oli Prantsuse kaitseministri Michèle Alliot-Marie visiit Tallinnasse aastal 2004. Kuid kahepoolsete kaitsealaste suhete foon muutus kardinaalselt siiski alles pärast Nicolas Sarkozy võitu presidendivalimistel. Sellele järgnenud Prantsusmaa naasmine NATO sõjalistesse struktuuridesse ning asjalik koostöö USA ja Suurbritanniaga oli väga hea uudis ka Eestile ja huvi Prantsusmaa vastu kasvas Tallinnas iga päevaga. Seda enam, et Prantsusmaa ise võttis tihti initsiatiivi, algatades näiteks 2006. aastal iga-aastaste Prantsuse-Balti kõrgetasemeliste kaitsepoliitiliste seminaride traditsiooni, osaledes aktiivselt Balti õhuturbes, saates õppejõude ja õppureid Balti kaitsekolledžisse jne.

Prantsusmaa vajab nimelt liitlasi, kes tema algatusi toetaksid, ning oma lähenemine on Pariisil olemas peaaegu igas asjas. Meil prantslaste poliitikaalgatustega seejuures suuri probleeme pole, kuivõrd kahe riigi kaitsepoliitilised seisukohad on enamasti väga sarnased.

Hollande’i ainsaks märkimisväärseks initsiatiiviks kujunes Prantsuse vägede pisut kiirem väljatoomine Afganistanist võrreldes Sarkozy kavandatuga.

Prantsuse jonnakuse ja arrogantsuse müüt püsib visalt, kuigi prantslased on eelkõige praktilised ja toetuvad rangele loogikale, armastades seejuures intellektuaalseid debatte. Paindumatusest olen mitmeid kordi enam kogenud prantslaste kompromissivalmidust juhul, kui neile veenvalt tõestada oma seisukoha väärtust ja loogilisust. Mis mõistagi ei pruugi olla lihtne.

Olulise nüansina tooksin esile ka seda, et Prantsusmaa jaoks ei ole tihtilugu oluline partnerriigi suurus, kui asi puudutab ideid ja intellektuaalset debatti näiteks NATO tuleviku või muude rahvusvahelise elu oluliste küsimuste üle. Kui järgida tuntud üleskutset olla vaimult suured, siis on ka Pariisi uksed avatud.

Kindlasti tuleb mainida Venemaad kui üht faktorit, mis mõjutab Prantsusmaa huvi Eesti ja kogu meie piirkonna vastu. Prantsusmaa ei pea Venemaad endale võimalikuks sõjaliseks ohuks, kusjuures kahe riigi kaitsealane suhtlemine ja koostöö on tähelepanuväärseim kogu NATO riikide ja Venemaa suhete kontekstis. Meenutagem iga-aastaseid kohtumisi pea-, välis- ja kaitseministrite tasemel või isegi Mistral-klassi suurte dessant- ja staabilaevade müüki Venemaale. Eesti reageeris aluste müügile ametlikult leebes toonis, erinevalt näiteks Leedust, kuivõrd seda tehingut ei olekski saanud keegi ära hoida.

Kaitstes eelkõige oma majanduslikke ja kaubanduslikke huve Venemaal, ajab Prantsusmaa tasakaalustatud poliitikat, demonstreerides, et võtab tõsiselt oma osa Eesti ja teiste Balti riikide kollektiivkaitse tagamises. Prantsusmaa ei soovi mingi hinna eest oma Venemaa-suunalisi huve kahjustada, kuid samas ei soovi Pariis ka Venemaa naaberriikide ohverdamist idapartnerluse altarile. Prantsusmaa püüab näidata, et ta seisab nende riikide eest vastavalt nende staatusele ja seosele Prantsusmaaga.