Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest

Iga mõne aasta tagant avaldab USA riikliku julgeoleku nõukogu (National Intelligence Council, NIC) uuringu, milline võib maailm välja näha järgneva paarikümne aasta jooksul. Üks selliseid uuringuid on 2012. aasta detsembris ilmunud “Globaalsed trendid 2030: alternatiivsed maailmad”.

See esitab neli stsenaariumit, millest ühe kohaselt Ühendriigid tõmbuvad endasse ja majanduslik üleilmastumine seiskub (“Seiskuvad mootorid”), teise järgi võtavad rahvusvaheliste probleemide käsitlemisel juhtrolli enda kätte riigivälised jõud, näiteks aktivistid ja korporatsioonid (“Mitteriiklik maailm”), kolmas ja parim stsenaarium ennustab Hiina ja Ühendriikide tõukel globaalse koostöö süvenemist paljude probleemide lahendamiseks (“Liitumine”), kõige halvem stsenaarium aga näeb tulevikus süvenevat ebavõrdsust ja konflikte nii riikide vahel kui ka nende sees (“Vallapääsenud džinn”).

NIC ei sea sihiks ennustada täpselt kõigi tulevaste aastate maailma. Globaalsete trendide sarjas üritatakse pigem anda raamistik, mis innustab mõtlema tähtsaimatest ja kriitilisimatest suundumustest ja võimalikest katkestustest, mis võivad tulevikus kaasa tuua erisugused maailmad. Uuringutes eristatakse niinimetatud megatrende (tõukejõud, mis peaaegu kindlasti avaldavad mõju igasuguses stsenaariumis) ja muutujaid (kriitilise tähtsusega tegurid, mille esinemise ja mõju osas ei saa olla väga kindel). Samuti nendivad autorid, et kõiki suundumusi mõjutavad riikide ja inimeste valikud ja et just seepärast võetakse niisugune põhjalik uuring ette vähemalt kord nelja aasta kestel.

Megatrendid ja mustad luiged

“Globaalsed trendid 2030” võtab stsenaariumide aluseks järgmised megatrendid: üksikisikute mõju kasv, võimu hajumine, rahvastikumuutused ning toidu, energia ja veega varustatuse probleem. Varasemates uuringutes arvestati ka selliseid tegureid nagu üleilmastumine, uute suurriikide esilekerkimine, rahvusvahelised institutsioonid, kliimamuutused ja energia geopoliitika. Lisaks hinnangule, kuidas megatrendid üksikuna mõjutavad üleilmseid olusid, püüab NIC leida, mil moel avaldavad tegurid mõju kompleksselt, ehkki see on suuresti ennustamatu.

“Globaalsed trendid 2030” tuuakse muutujatena, mille esinemine pole sugugi nii kindel kui megatrendide korral, esile kriisialdis maailmamajandus, valitsemise puudujäägid, rohkenevad riigisisesed ja riikidevahelised konfliktid, laienev piirkondlik ebastabiilsus, mis ulatub kaugemale Lähis-Idast ja Lõuna-Aasiast, globaalseid probleeme lahendada aitava uue tehnoloogia mõju ning Ühendriikide roll tulevases maailmas.

„Globaalsed trendid 2030” võtab stsenaariumide aluseks järgmised megatrendid: üksikisikute mõju kasv, võimu hajumine, rahvastikumuutused ning toidu, energia ja veega varustatuse probleem.

Autorid ei pelga ka ennustamast, kuidas võivad üllatavad ülemaailmsed ilmingud (näiteks väiksem või suurem kliimamuutus, madalam või kõrgem naftahind) mõjutada eri riike. “Globaalsete trendide” autorid on püüdnud aina enam pöörata tähelepanu niinimetatud mustadele luikedele ehk väikese tõenäosuse, aga suure mõjuga sündmustele, mis võivad paisata maailma sootuks teisele rajale. “Globaalsetes trendides 2030” on sellisteks mustadeks luikedeks tõsine pandeemia, arvatust palju kiirem kliimamuutus, euro või kogu Euroopa Liidu kokkuvarisemine, demokraatlik või kokkuvarisenud Hiina, reformi teele asunud Iraan, tuumasõda, rünnak massihävitusrelvadega või küberrünnak, Maad mõjutavad päikesetormid ning USA äkiline ja täielik endassetõmbumine.

Ehkki NIC saab ülejäänud Ühendriikide valitsusele ainult poliitilisi soovitusi jagada, tsiteerides, mida välisriikide eksperdid ja valitsused on Ameerika kohta arvanud, on teistel institutsioonidel kommentaaride osas käed vabamad. Samal ajal “Globaalsete trendidega 2030” avaldas Washingtonis tegutsev Atlandi Nõukogu (The Atlantic Council) aruande “2030ndat kujutledes: USA strateegia Lääne-järgses maailmas”, mis pakub selgeid poliitilisi soovitusi, kuidas Ühendriigid peaksid koostöös teiste riikidega vältima kõige hullemaid stsenaariume ja parimal juhul pürgima õnnelikuma maailma poole.

Aruanne nõuab, et Washington “aktiivselt, tarmukalt ja strateegiliselt” teeks koostööd teiste riikidega, olgu siis kahepoolsete suhete raames nagu Hiinaga või mitmepoolsete koalitsioonide kaudu nagu NATOs. Viimase suhtes kutsub Atlandi Nõukogu aruanne Obama administratsiooni üles “tugevdama selle strateegilist baasi, nimelt Atlandi-üleseid suhteid”. Ühe tugevdamise näitena pooldab aruanne USA ja ELi vabakaubanduslepingu sõlmimist, millega loodaks Atlandi-ülene ühisturg.

Novembris avaldas ka New Yorgi mõttekoda Välissuhete Nõukogu Daniel Deudney ja John Ikenberry kirjutise “Demokraatlik internatsionalism: Ameerika suur strateegia erandlikkuseajastu järel”. Selles kutsutakse Ühendriike tihendama koostööd Euroopa ja teiste demokraatlike riikidega demokraatliku kogukonna tugevdamiseks ning ümber kujundama ja kindlustama rahvusvahelisi institutsioone, mis toetavad demokraatlike riikide põhimõtteid ja väärtusi, et neis pääseksid kergemini tooni andma just demokraatlikud riigid.

NICi töö hulka kuulub seegi, et rühm analüütikuid nõukogu nõuniku ning analüüsi- ja tootmisrühma direktori Mathew Burrowsi juhtimisel hangib teavet paljude kodu- ja välismaiste asjatundjate käest, korraldades muu hulgas nendega paarikümnes riigis kohtumisi. Burrows kinnitas mulle ühe “Globaalsed trendid 2030” esitluse eel, et NIC ei ole selles Baltikumile erilist tähelepanu pühendanud, kuid nentis, et NICi Venemaa ja Euroopa analüüs puudutab kahtlemata väga tugevasti ka Baltikumi tulevikku.

Baltimaade stsenaariumid

Mõned tulevikku vaatavad uuringud on siiski Baltikumiga otsesemalt seotud. Christian Ketels, kes on 2009. aastal ilmunud uurimuse “Piirkondliku koostöö osa Läänemere piirkonna tulevikus” autor, usub, et järgnevate aastakümnete kõige tõenäolisema stsenaariumi järgi areneb Läänemere piirkond endiselt kiiremini kui ülejäänud EL, kuid kaotab samas suhteliselt ülemaailmset majanduslikku kaalu. Lisaks jätkub usutavasti Baltimaade, Poola (ja võib-olla ka Venemaa) lähenemine Põhjamaade jõukuse tasemele. Mainida võib veel seda, et rahvastiku arengus järgmisel viieteistkümnel aastal aktiivne elanikkond ja SKT inimese kohta Läänemere idakaldal kasvab, kuid seejärel suundumus muutub eelkõige vananemise mõju tõttu kogu Läänemere piirkonna rahvastikule.

Globaalsete trendide sarjas üritatakse pigem anda raamistik, mis innustab mõtlema tähtsaimatest ja kriitilisimatest suundumustest.

Ketels võtab kokku, et Läänemere piirkonna parim stsenaarium oleks selline, kus Venemaal, ELis ja Põhjamaades valitseb ühtmoodi tugev ja avatud turumajandus ning Läänemere piirkond suurendab koostööd ja lõimumist nii piirkonnasiseselt kui ka naaberpiirkondadega. Sellisel juhul suudaksid Läänemere-äärsed riigid kindlustada Lääne-Euroopa majanduslike oludega võrdse taseme ja säilitada enda suhtelist positsiooni maailmas.

Halvima stsenaariumi kohaselt aga valib Venemaa majandusliku natsionalismi, EL stagneerub ning Põhjamaad püüavad oma traditsioonilisi sotsiaal-majanduslikke institutsioone ja poliitikat pigem kaitsta kui moderniseerida. Sel juhul suudab Läänemere piirkond vaevalt hoida oma senist positsiooni Euroopas ja langeb maailma mastaabis. Mõjukamad ülemaailmsed ettevõtted ja organisatsioonid kärbivad oma aktiivsust piirkonnas või lahkuvad sootuks, samal ajal kui siin kardetakse lakkamatult Venemaalt ähvardavaid ohte ning hülgamist Euroopa ja Ühendriikide poolt.

Tasub märkida, et isegi Baltikumist lähtuvates uuringutes on Baltimaade õitseng ja julgeolek tugevasti seotud Venemaa ja Euroopa edasise arenguga. Veel üks Baltikumi-keskne tuleviku-uuring, 2010. aasta augustis ilmunud “Transbalti stsenaariumid ja ennustused 2030”, sedastab: “Läänemere piirkonna puhul on äärmiselt tähtis ka Venemaa ja endiste nõukogude liiduvabariikide poliitiline areng ning Euroopa laienemisprotsess.”

Venemaa

Venemaast on kujunenud maailma tulevase palge üks peamisi määratlejaid. Selline Venemaa, mis võtab tõeliselt omaks liberaalse demokraatia ja vabaturumajanduse põhimõtted, võib oma teadus- ja tehnikasektorit moderniseerides muutuda tulevase õitsva maailma tugisambaks. Ent autoritaarne Venemaa, mis tugineb korruptiivsele kapitalismile, jääb üha enam kõrvale maailmamajanduse põhikeskustest ning keskendub selle asemel Euraasia impeeriumi rajamisele endiste liiduvabariikide arvel. Ehkki Venemaa jääb sel juhul ajapikku majanduslikult ja sõjaliselt suhteliselt nõrgemaks, oleks ta ometi potentsiaalselt tõsine oht rahvusvahelisele julgeolekule ja õitsengule.

“Globaalsed trendid 2030” pakub välja kolm varianti, milliseks võivad tulevikus kujuneda Venemaa suhted Hiina ja Läänega:

1       Venemaa teeb teistega koostööd, arvatavasti pigem mugavuse, mitte ühiste väärtuste ja veendumuste tõttu.

2       Venemaa suhted teiste suurriikidega püsivad jätkuvalt ambivalentsed, kuid Venemaa panus sõjalise jõu taastamisse ja konkureerimine Hiina tugevneva mõjuga halvendavad rahvusvahelist koostööd.

3       Venemaa hakkab tõsiselt muret tekitama, sest kasutab sõjalist jõudu naabrite hirmutamiseks ja mõjutamiseks, millega Venemaa juhtkond üritab mujale suunata sisemaist rahulolematust halveneva elatustaseme ja majanduslike väljavaadete pärast, pakkudes selle asemel välja natsionalistlikke kirgi, mida aitab süvendada jõuline välispoliitika.

Venemaad ootavad lähiaastatel jätkuvalt ees tõsised rahvastikuprobleemid. “Globaalsed trendid 2030” usub, et Venemaa kaotab järgmise kahekümne aastaga 10 miljonit inimest. Venemaa rahvaarv, mis 2010. aastal oli umbes 143 miljonit, jääb 2030. aastal alla 130 miljoni. See oleks suurim vähenemine kogu maailmas. Venemaa tööealise elanikkonna arv on kahanenud alates 2007. aastast ja see suundumus jätkub nähtavasti ka järgmisel kahel aastakümnel.

NICi Venemaa ja Euroopa analüüs puudutab kahtlemata väga tugevasti ka Baltikumi tulevikku.

Nii tohutu rahvastikukadu ei võimalda Venemaa sõjaväel kuigi edukalt säilitada miljonimehelist armeed – juba praegu võetakse enamik noorsõdureid sõjaväkke sunniviisiliselt. Venemaa juhid on selgelt väljendanud vastumeelsust mittevenelaste suurema sisserännu suhtes, samuti ei soovi nad eraldada ressursse, mida oleks vaja puhtalt elukutselise sõjaväe loomiseks, vähendada märkimisväärselt riigi relvajõude ega võtta lisameetmeid demograafiliste probleemide lahendamiseks.

Lisaks on oodata muslimite osakaalu suurenemist Venemaa elanikkonnas. Praegu moodustavad Venemaa 20 miljonit muslimit umbes 14 protsenti elanikkonnast. 2030. aastaks ulatub nende osakaal usutavasti 19 protsendini. Üsna küsitavad on muslimite sõjalised oskused ja tahe osaleda tulevastes partisanivastastes operatsioonides valdavalt muslimitega asustatud Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Aasias.

Üks Venemaa rahvastikuarengu plusse on mõneti sünge alatooniga. Massilise alkoholi ja tubaka tarbimise, sagedaste surmaga lõppevate vahejuhtumite ja muude halbade elukommete tõttu surevad Venemaa mehed küllaltki noorelt. Oodatav eluiga on Venemaal ligemale 15 aastat madalam kui eurooplastel. Selle tõttu liigub mediaanvanus üles palju aeglasemalt ja pensionäre on Venemaal palju vähem kui teistes riikides.

Ometi jääb Venemaa SKT inimese kohta arvatavasti poole väiksemaks kui arenenud ELi riikides. “Globaalsed trendid 2030” nimetabki Venemaa majandust riigi Achilleuse kannaks. Venemaa eksport koosneb suurel määral muutliku energiasektori saadustest. Aastaid kestnud katseid moderniseerida majandust, vähendada korruptsiooni, suurendada tootlikkust, tõmmata ligi rohkem välisinvesteeringuid ei ole saatnud märkimisväärne edu. Kui energiahinnad on maailmas kõrged, võib Venemaa nautida tublit kasvu ja saada korralikku tulu. Kui nafta- ja gaasihind on madal, ei suuda valitsus eelarvet tasakaalus hoida.

Huvitaval kombel on Venemaa käsutuses potentsiaalne positiivne trump hiljutise liitumise kujul Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis võib anda tugeva tõuke maa majanduse arengule ja mitmekesistumisele, võimaldades vähendada Venemaa kasvavat sõltuvust nafta- ja gaasiekspordist – see andis 2000. aastal alla poole kogu ekspordimahust, viimastel aastatel aga juba kaks kolmandikku – just ajal, mil ülemaailmne energiarevolutsioon võib nende toodete hinna järsult alla lüüa.

2008. aastal avaldatud “Globaalsed trendid 2025” analüüsis üksikasjalikult Venemaa poliitilist süsteemi halvavaid tegureid. NICi autorid märgivad, et üheparteiriikidel, mida juhib domineeriv üksikisik, on kalduvus tekitada lahkulöömismeeletunge. Lisaks kannatab Venemaa poliitika ebakindluse tõttu, mida tekitab raskesti sobitatav kooslus “liberaalsed majanduslikud ja mitteliberaalsed poliitilised suundumused”. Samuti muudab “Venemaa tundlikkus võimalike katkestuste suhtes, mida ajendavad poliitiline ebastabiilsus, tõsisem välispoliitiline kriis või mõni muu ettenägematu tegur, võimatuks välistada selliseid alternatiivseid tulevikke nagu natsionalistlik ja autoritaarne naftariik või isegi täielik diktatuur, mis ei ole tõenäoline, aga siiski mõeldav tulevik. Palju vähem usutav on see, et Venemaast saab 2025. aastaks märkimisväärselt avatum ja edumeelsem riik.”

Halvima stsenaariumi kohaselt valib Venemaa majandusliku natsionalismi, EL stagneerub ning Põhjamaad püüavad oma traditsioonilisi sotsiaal-majanduslikke institutsioone ja poliitikat pigem kaitsta kui moderniseerida.

Atlandi Nõukogu aruanne “2030ndat kujutledes” lisab sellele hinnangule tähelepaneku, et Venemaa kasvav keskklass ei ole rahul Putini autoritaarse süsteemiga. Autorite hinnangul on tugevneva keskklassi suurus enam kui kahekordistunud alates 2000. aastast, mil Putin esimest korda presidendiks valiti, ja moodustab nüüd ligemale veerandi rahvastikust. Sama aja jooksul on kõrge nafta- ja gaasihind maailmaturul samuti enam kui topeldanud Venemaa keskmise SKT inimese kohta, mis ulatub nüüd 16 000 dollarini. Venelastel on tänapäeval palju parem ligipääs internetile ja võimalus välismaal reisida. Sellised inimesed ei suhtu sugugi entusiastlikult repressiivsesse autoritaarsesse poliitilisse süsteemi ning kujutavad endast olulist jõudu, mis võib aidata muuta Venemaa ehtsamaks, Euroopaga tihedalt lõimitud liberaalseks demokraatiaks.

Euroopa

Euroopa on üks maailma ainulaadsemaid piirkondi. Euroopa Liit kujutab endast maailmamajanduses kõige regioonikesksemat kaubandus- ja investeerimismudelit. Peaaegu kaks kolmandikku ELi kaubavahetusest käib liidu sees, samal ajal kui Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsioon (North American Free Trade Agreement, NAFTA), Ida-Aasia ja Ladina-Ameerika osa piirkondadevahelises kaubavahetuses ja investeerimises jääb alla kümne protsendi. EL ja NATO on ainulaadsed sellegi poolest, mil määral neis koordineeritakse liikmesriikide välismajandus- ja kaitsepoliitikat teiste piirkondade suhtes (sealhulgas demokraatia edendamine Põhja-Aafrikas, stabiilsuse soodustamine Afganistanis ja massihävitusrelvade levikut tõkestavad sanktsioonid Iraani suhtes).

Mõne NICi tulevikustsenaariumi, näiteks “Aeglase allakäigu” puhul kahandab isegi ähvardava Venemaa korral Euroopa aeglane majanduskasv, vananev elanikkond, jätkuvad eurokriisid, üldine ükskõiksus ja vaenulikkuski ning tõhusa ühtse välispoliitilise aparaadi puudumine Balti riikidele suunatud majanduslikku ja julgeolekualast toetust, luues “rohkem enesesse pööratud ja vähem suutliku Euroopa”. Kuid teiste stsenaariumide, näiteks “Taassünni” kohaselt võtavad Euroopa juhid eurokriisi tõsise häirekellana ning viivad riiklikul ja ELi tasandil läbi põhjalikud poliitilised ja majandusreformid. “Föderalistlik hüpe” toob kaasa Euroopa, mis säilitab oma olulise positsiooni rahvusvahelises majanduses ning on üks neist tähtsatest piirkondadest, mis suudab eksportida julgeolekut mujale, konkreetsemalt Balkanile, Aafrikasse, Lähis-Itta, Lõuna-Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse.

NIC oletab, et vananemine ja sisseränd avaldavad Euroopa poliitikale erakordselt halvavat mõju. Esimene vähendab Euroopa tööealist elanikkonda ja suurendab mittetöötavate inimeste osakaalu, mis võib vähendada valitsuse tulubaasi, suurendades samal ajal kulutusi pensionile ja tervishoiule. Lisaks ennustab “Globaalsetes trendides 2030” tsiteeritud Pew’ sihtasutuse aruanne, et suurema sündimuse ja jätkuva sisserände tõttu jõuab muslimite osakaal Euroopas 2030. aastaks kaheksa protsendini. See ähvardab Euroopa ühiskondade sidusust ja võib ajendada pöördumist reaktsioonilisema immigratsioonivastase poliitika poole. Samuti vähendab see Euroopa sõjaväelaste arvu, keda saaks rakendada välismaistel operatsioonidel. Eriti keeruliseks muutuks Euroopa sõjaväelaste saatmine piirkondadesse, kust on pärit enamik sisserändajaid.

NICi ennustuse kohaselt võib Goldman Sachsi niinimetatud järgmise üheteistkümne rühm, mis koosneb praegu keskpärastest, kuid kiiresti arenevatest riikidest – Bangladesh, Egiptus, Filipiinid, Indoneesia, Iraan, Lõuna-Korea, Mehhiko, Nigeeria, Pakistan, Türgi ja Vietnam –, üheskoos 2030. aastaks ületada ülemaailmsel tasandil majanduse mahu poolest  ELi. NICi arvates tõkestavad Euroopa majanduslikke väljavaateid tööjõu aeglane kasv, tööjõu kõrged kulud võrreldes välismaiste konkurentidega, suured riigivõlad, eurooplaste kahanev tootlikkus võrreldes teiste arenenud majandustega, vähesed kulutused uute võimete uurimisel ja arendamisel ning ELi valitsuste bürokraatlikud raskused nii individuaalselt kui ka kollektiivselt, mida kõige ilmekamalt näitab raskustesse sattunud euroraha. Valitsevad pinged majanduslike meetmete, mida on tarvis euro tugevdamiseks ja mis tähendab otsuseõiguse ja ressursside üleandmist ELi keskasutustele, ning paljudes liikmesriikides levinud ELi-vastase populismi tekitatud poliitilise õhustiku vahel, mille tõttu ei soovita sugugi loovutada senisest rohkem riikide suveräänset otsustusõigust Brüsselile (viimati võis seda näha Suurbritannias, mille valitsus teatas, et korraldab 2015. aastal rahvahääletuse ELi kuulumise osas).

Usutavasti jätkub Baltimaade, Poola (ja võib-olla ka Venemaa) lähenemine Põhjamaade jõukuse tasemele.

Samal ajal on üks väheseid eurooplaste eeliseid esilekerkivate riikide – samuti Venemaa ja Hiina – ees sootuks uut laadi jõu vallas, mille alla liigituvad näiteks üha mõjukamad paljutahulised võrgustikud, mis uute sidetehnoloogiate abil annavad üksikisikutele, vabaühendustele, ettevõtetele ja muudele mitteriiklikele toimijatele võimaluse mõjutada paljusid rahvusvahelisi suundumusi ja sündmusi.

NIC märgib, et Euroopa suutlikkust kasutada enda huvides ära ülemaailmset energiarevolutsiooni mõjutab riikide erinev suhtumine tuumaenergiasse, hüdrofrakkimisse ja teistesse energia tootmise viisidesse ning sellest johtuv erinev poliitika. Üldiselt on ELi idapoolsed liikmesriigid, näiteks Poola, kõigile meetoditele väga avatud, Lääne-Euroopa valitsused aga tunnevad palju rohkem muret mõningate energiavormide hankimise negatiivsete ökoloogiliste mõjude pärast. Eri suhtumine muudab ELil raskeks ajada ühtset energiapoliitikat.

Ehkki NIC peab ebausutavaks, et Euroopa pinnal toimuks järgmisel kahel aastakümnel vähegi suuremat sõda, tekitavad Euroopa julgeolekule raskusi ohud, mis on pärit teistest piirkondadest: riigipiire ületav terrorism, massihävitusrelvade levik, küberrünnakud ja -spionaaž, nurjunud ja ebastabiilsete riikidega piirkonnad.

Ent Euroopa negatiivsed sotsiaal-majanduslikud suundumused ei lase ELi valitsustel kuigi hõlpsalt säilitada kõrgeid kaitsekulutusi ja riskida sõjaliste sekkumistega välismaal, seda isegi otseses naabruses, kust pärinevad nii mõnedki ohud, näiteks Lähis-Idas, Aafrikas ja Euraasias (sealhulgas Afganistanis ja Kesk-Aasias). ELi ja NATO riigid suudaksid leevendada eelarvekärbete negatiivset mõju, kui nad oleksid võimelised tõhusalt lõimima Euroopa kaitseressursse, kuid varasemad ja praegusedki katsed neid koondada, ühiselt jagada, arendada nõndanimetatud nutikat kaitset jne ei ole seni andnud silmatorkavaid tulemusi. Palju reaalsem eesmärk on hoida Prantsusmaa (mis taasliitus alliansi sõjalise struktuuriga alles mõne aasta eest) ja Türgi endiselt aktiivsete NATO liikmete seas, millisel juhul NATO saaks kasu Prantsusmaa võimest olla sõjaliselt tegus kogu maailmas ja Türgi suurenevast mõjust olulise tähtsusega piirkondades.

Kokkuvõte

Kõik mainitud aruanded rõhutavad Euroopa, Venemaa ja Ühendriikide saatuse läbipõimumist. Seepärast kutsub ka Atlandi Nõukogu aruanne Obama administratsiooni koostööle Euroopaga, et “luua keskkond, mis õhutaks Venemaad võtma suunda moderniseerimisele, suuremale lõimumisele ELi ja NATOga ning koostööle globaalsetes küsimustes”. Ehkki Balti riigid saavad oma tagasihoidliku suuruse ja ressursside tõttu etendada selles ainult tagasihoidlikku osa, tuleks niisugune maailm usutavasti kasuks neilegi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane