Venemaa ootused on pöördunud vihaks


Venemaa on juba rohkem kui kümnendi jooksul läänele vihjanud, et ta pole rahul oma positsiooniga Euroopa julgeolekukorralduses ega laiemalt maailmapoliitikas.

Hiljutine närvigaasirünnak Salisburys oli järjekordne Venemaa intensiivne katse endast strateegiliselt märku anda. Nüüdseks on lääs kindlasti juba asjast aru saanud ega saa vastata mööndustega, ükskõik kui kõvasti Moskva ka ei karjuks või kui halvasti ei käituks.

Veidi üle nelja aasta tagasi, kui Krimm annekteeriti, polnud läänes ühtset arusaama Venemaa eesmärkidest ja meetoditest. Tänaseks on ühised hinnangud palju selgemad, aga süngemad, kuigi Venemaal on endiselt Euroopas sõpru, kes on valmis tema toetuseks sõna võtma, isegi kui toime on pandud niivõrd kohutav tegu nagu Euroopa riigi pinnal keemiarelva kasutamine.

Hiljutise pingete kasvu kontekstis on kasulik meenutada lääne ja Venemaa suhete laiemat pilti. Aastast 2000, kui Vladimir Putin võimule tuli, on tema eesmärk olnud teha Venemaast taas suurvõim. Sel põhjusel eeldab ta USA-lt, NATO-lt ja EL-ilt, et need kohtleksid Venemaad kui võrdset partnerit. Kooskõlas Venemaa arusaamaga sellest, mida tähendab olla suurvõim, tahab Putin, et lääs aktsepteeriks Venemaa privilegeeritud rolli lähivälismaal. Venemaa mõistab rahvusvahelisi suhteid selliselt, et suurvõimudel on rohkem suveräänsust kui väikeriikidel ning iga riigi õigus oma julgeolekusuhete üle otsustada (nagu on kindlaks määratud OSCE põhimõtetes) on tegelikult allutatud suurvõimude julgeolekuhuvidele.

2000. aastate alguses üritas Putin neid eesmärke saavutada suurte lääneriikidega partnerluste loomise kaudu. Mihhail Zõgari raamatu „Kõik Kremli mehed“ kohaselt lõppesid nimetatud katsed vaid pettumusega. Putini kõne 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil oli esimene kõnekas märk Venemaa rahulolematusest, lääneriikides tekitas see aga hämmeldust. 2008. aasta Gruusia sõda oli juba valjem hoiatuslask.

Samal ajal üritas Kreml endiselt läänega partnerlussuhteid hoida. President Dmitri Medvedevi samuti 2008. aastal tehtud ettepanek uue Euroopa julgeolekukorra kohta tundus olevat varjatud katse saada sõbralikku tunnustust Venemaa eristaatusele ja mõjusfääridele. Läänes oli Venemaa kavatsuste ja võimaliku strateegilise partnerluse suhtes endiselt palju ebakindlust.

Viimaste aastate jooksul on strateegilise partnerluse loomise lootused praktiliselt haihtunud. Lääs sai lõpuks asjale pihta. Lääneriikide vastus on olnud üsna leebe, aga põhiseisukoht on selgeks tehtud: nad ei saa leppida Venemaa visiooniga Euroopa julgeolekukorrast ega pakkuda loodetud suurvõimuprivileege.

Venemaa juhid on õigesti aru saanud, et Moskva tingimustel koostööd tegema ei hakata, ning nad on asunud aktiivselt lääne ühtsust lammutama. Värskeimas Venemaa Föderatsiooni julgeolekustrateegias, mis võeti vastu 2015. aastal, käsitletakse asümmeetrilist lähenemist, milles kasutatakse muuhulgas tehnoloogilisi, majanduslikke ja infovahendeid, selleks et vastast nõrgestada.

Nimetatud tööriistad on muutunud järjest ohtlikemaks, nagu näitab ka närvimürgi kasutamine. Rahvusvahelised normid on ebaolulisemad kui Venemaa suurvõimuambitsioonid ning need ei piira riigi tegevust. Küll aga seab piire lääne sõjaline üleolek – Venemaa tahab vältida sõda NATO-ga.

Venemaa on üritanud lääneriikide konsensust lõhkuda valimistesse sekkumise ning äärmuslike poliitiliste rühmituste toetamise kaudu. Brexit muutis Ühendkuningriigi nõrgaks lüliks, mille Venemaa Skripali juhtumiga proovile pani. Euroopa ja USA kollektiivne reaktsioon on aga olnud üllatavalt tugev ja üksmeelne. Venemaale on edasi antud sõnum, et sellistel tegudel on toimepanijale kahjulikud tagajärjed.

Mõlemad pooled võivad endiselt soovida suhteid parandada, kuid nii Venemaa kui lääs on valmis seda tegema ainult enda tingimustel. Konflikt jätkub tõenäoliselt aastaid, kuna lahkarvamused on põhimõttelisel tasandil. Lääs ei suuda muuta Venemaa arusaamu tema strateegilistest huvidest ega vastupidi. Mõned eksperdid on pakkunud, et pooled võivad jõuda kompromissini, kui NATO lubab, et ei laiene rohkem (värskeim taoline arvamus pärineb Dmitri Treninilt, kelle artikli avaldas veebruaris Carnegie keskus). See soovitus tabab Euroopa julgeolekuarhitektuuri tuuma, kuna sel moel poleks NATO-sse mittekuuluvatel riikidel enam õigust oma julgeolekukorralduse üle otsustada. Selline samm nõrgestaks Euroopa julgeolekut, välja arvatud ehk Venemaa seisukohast.

Arvestades nimetatud süngete väljavaadetega, peavad lääneriigid suurendama kerksust, et tulla toime Venemaa pahatahtlike tegevustega, mis võivad tulevikus võtta uusi üllatavaid vorme. Samal ajal on ülitähtis säilitada ühist arusaama, et meie praegune julgeolekukord ja ühiskonnakorraldus on väärt kaitsmist. Euroopas ei ole kunagi olnud paremat raamistikku eriti väikeriikide turvalisuse ja arengu tagamiseks ning Venemaa seda ei paku.

 

Artikli soomekeelse versiooni avaldas 2018. aasta 30. märtsil Soome ajaleht Kaleva www.kaleva.fi/mielipide/kolumnit/venajan-toiveet-kaantyivat-kiukuksi/789172/

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar