Vene infosõda võib sotsiaalmeedias sihikule võtta Eesti venekeelsed noored


Kuna Eesti venekeelsed noored saavad teavet enamasti sotsiaalmeediast, võib arvata, et vene infosõda hakkab üha rohkem Eesti venekeelseid noori sihtima. Seepärast oleks vaja läbi viia uuringuid venekeelses sotsiaalmeedias (nt Youtube, Twitter, Facebook, VKontake, Odnoklassiki, jt.) levitatava desinformatsiooni kohta.

Soomes ilmus 2015. aastal sõjateaduste doktori ja strateegilise kommunikatsiooni uurija Saara Jantuneni raamat „Infosõda“, mis tänavu eesti keeles välja anti (Saara Jantunen „Infosõda“, SA Kultuurileht, 2018). Vanemal ja keskealiste põlvkonnal on veel säilinud okupatsiooniaegne kogemus lugeda kommunistliku partei ametlikest teadaannetest peidetud märke poliitika kursimuutustest. Balti riigid on alates oma iseseisvuse taastamistest olnud Kremli laimukampaaniate sihtmärgid, mistõttu meil on kogemus ka neile vastu asumises.

Soome autori teos aitab eestlastele sellegipoolest mõista Venemaa infosõda nii sõjalisest kui ka kommunikatsiooniteoreetilisest vaatekohast, sealhulgas võrdluses Ameerika Ühendriikidega, ja toob hulgaliselt näiteid Venemaa infosõja rakendamisest sotsiaalmeedias. Venemaa kasutab eri riikide ja sihtrühmade vastu erinevaid meediume, narratiive ja toimepanijaid. Kui Soomes toimub infosõda peamiselt sotsiaalmeedias ja „alternatiivmeedias“, siis Balti riikides peamiselt Vene riiklike telekanalite kaudu. Eesti keeles pole seni ilmunud ühtegi raamatut, mis analüüsiks Vene propaganda toimemehhanisme ja elluviijaid eri meediumites. 2015. aastal ilmunud Oleg Samorodini „Propaganda hääletoru: Balti Esimese Kanali poliitiliste illusioonide maailm“, mis on tõlgitud ka inglise keelde, analüüsib Pervõi Baltiiski (PBK) telekanalit, kuid puudub ülevaade sotsiaalmeedias toimuvast. Seda nišši on täitnud populaarseks lugemisvaraks osutunud Kaitsepolitsei aastaraamatud. Seega on raamatuturul täitmata nišš Eesti sotsiaalmeedias peetavast Vene infosõjast, samuti memuaarid isiklike laimukampaaniate ohvritelt. Jantuneni raamatule järelsõna kirjutanud Imbi Palju kirjeldab seal kuidas ta 2009. aastal pärast Sofi Oksaneniga artiklikogumiku avaldamist sattus Soome sotsiaalmeedia laimukampaania ohvriks (peamiselt kurikuulsate Helsingi ülikooli dotsendi Johan Bäckmani ja ajakirjanik Leena Hietaneni blogides). Meenutagem, et sama saatus tabas 2009. aastal Venemaa suursaatkonda Eesti siseasjadesse sekkumise pärast kritiseerinud praeguse Vabaerakonna liiget Sergei Metlevit.

Raamat aitab Eesti lugejal mõista, miks Vene propagandaveski kogu oma skisofreenilisuses siiski tõhusalt rahvale oopiumi jahvatab. Terve mõistuse seisukohalt ei tohiks toimida taktika, et auditooriumile söödetakse täiesti jaburaid ja üksteisega vastuolus väljamõeldisi. Aga Kremli propaganda ja desinformatsiooni eesmärkide saavutamiseks pole tähtis, et nende valed on võimalik vähese vaevaga paljastada, kuna informatsiooni ja uudiste ülekülluses hulpiv lugeja ei mäleta mõni aeg hiljem enam sündmusega seotud detailseid asjaolusid, vaid üksnes sellega seotud negatiivset konnotatsiooni. Mõttekäik on järgmine: „mingi jama selle asjaga oli – ju seal siis midagi kahtlast oli“ ja kaob usaldus seni autoriteetseks peetud allikate vastu. Nii saavutab propagandamasin eesmärgi luua kahtluse, segaduse ja usaldamatuse rikka pinnase ettevalmistatud narratiivide istutamiseks. Vene propagandamasinal on iga riigi jaoks eri narratiivid, mis omavahel võivad olla vasturääkivad, kuid mis täidavad sellegipoolest eesmärki luua usaldamatust peavoolu infoallikate ja demokraatlike institutsioonide vastu. „Tõejärgne ajastu“ tähendab, et kõik valetavad ja silmakirjatsevad.

Üks viis, kuidas Vene propagandamasin toodangut annab, on leida mingi väheoluline, asjasse puutumatu, kuid tõestisündinud sündmus ja esitada see, sageli valeasjatundjate poolt antud „sõltumatute eksperthinnangutega“ tegelikkuse selliste tõlgendusetena, mis toetavad varem ettevalmistatud narratiive. Märtsis katsetas Sputnik seda tehnikat ka Eesti Kaitseväe vastu, manipuleerides juhtumit, et Kaitseväe ajateenija haavas end isikliku teenistusrelvaga põhjusel, et saada kuuliarmi.

Sputnik saatis Kaitseväele e-kirja, mis sisaldas mitut ettevalmistatud valenarratiivi, näiteks, et venekeelseid ajateenijaid diskrimineeritakse ja Kaitseväes on rahvustevaheline konflikt. Valesüüdistuste lõpus küsiti Kaitseväelt kommentaari kas väide vastab tõele. Kaitsevägi Sputnikule ei vastanud ja saatis küsimused Eesti ajakirjandusele, kes need avaldas.

Jantunen kirjeldab oma raamatus sama tehnikat, kus „asjatundjad“ esitavad mõnda marginaalset fakti või juhtumit kui tõendit, mis kinnitab ettevalmistatud narratiivi. Sputniku eesmärk oli ajateenija enesehaavamise kui tegelikkuses aset leidnud sündmuse ärakasutamine tõestamaks desinformatsiooni, et Kaitseväes on rahvustevaheline konflikt ja vene rahvusest kodanikke diskrimineeritakse, kuigi enesehaavamise fakt absoluutselt neisse narratiiviidesse ei sobinud (vaata ka Urve Eslas, „Estonian Defence Forces Neturalise Disinfo Attack“). Sputniku ajakirjanikud ilmselt lootsid, et ükskõik mida kaitsevägi neile vastab, on võimalik vastused ära kasutada desinformatsiooniks eesmärgiga panna lugejad kahtlema Kaitseväe selgitustes ja murendada nende usaldust Kaitseväe vastu.

Teine tehnika, mida Vene propagandamasin ära kasutab, on see, et infoühiskonna „infotsunamis“ toetuvad inimesed keerulistes teemades tegelikkuse tõlgendajate arvamustele, kuna kellelgi pole aega faktide kontrollimisse iseseisvalt süveneda. Meedias annavad sündmustele tähenduse poliitikavaatlejad, eksperdid, teadlased, kolumnistid, jne, kes paigutavad sündmuse laiemasse konteksti ja sellele tähenduse annavad. Vene propagandamasin kasutab aga võltseksperte, kes tõlgendavad suvalist sündmust või fakti ettevalmistatud narratiivi jaoks sobivana. Nii kujundatakse reaalsust ja inimeste arvamusi ja hoiakuid, mis Jantuneni arvates kuulub sõjaliste psühholoogiliste operatsioonide valdkonda. Seega kasutab Kremli propaganda rahuajal sõjalisi meetmeid, mida nimetatakse ka informatsiooni relvaks muutmiseks (inglise keeles weaponization). Infosõja tehnikad on segaduse külvamine, võimendamine, ja aeg-ajalt ka vanamoodne veenmine. Tuleb nõustuda Andreas Ventseliga, et „Jantuneni raamatu väärtus seisneb esmajärjekorras näitematerjalis” ning et teos “osutab struktuuridele ja tegutsejatele, mis teevad eduka infosõja võimalikuks, olgu selleks kodanikuaktivistide kogukonnad, kodanikumeedia portaalid, vastaspoole diplomaatia jne.”

Jantunen pakub lugejale praktilise nipi desinformatsiooni kindlakstegemiseks. Kui uudis, sotsiaalmeedia postitus, vms. tekitab teis esimese reaktsioonina emotsiooni, rakendub tööle psühholoogiline refleks – need ajurakud, mis ratsionaalse mõtlemise ajal aktiveeruvad, lülitatakse välja ja hakkame tegutsema tunnete najal. Näiteks kujutage ette, et armute. Näete oma armumise objekti idealiseeritult, objektiivne mõtlemine lülitud välja. Sama reaktsioon tekib valeinformatsiooni puhul, mille eesmärk on tekitada tugevaid tundeid nagu hirm, ebaõiglus, pahameel, jne. Jantunen kirjutab, et kui mõni uudis tekitab tugeva emotsiooni, on see häirekell, et olete langemas lõksu. Nüüd tuleb erilise tähelepanuga uurida uudise allikat, otsida kinnitust teistest usaldusväärsetest allikatest, jne.

Jantunen pakub ka isikliku kogemuse põhjal detailse ülevaate sellest, kuidas Venemaa-kriitilisi arvamusliidreid sotsiaalmeedias, avalikel esinemistel jne. taga kiusatakse. Sotsiaalmeedia (pseudo)anonüümsus soodustab vihakõne väljendamist, automatiseeritud kontod levitavad desinformatsiooni, mis tekitab inimestes tugevaid tundeid. Inimene tahab väljendada neid momentaalselt ja anonüümsus peletab elementaarsed viisakusreeglid. Üks Twitteri uuring näitab, et inimesed levitavad valeinfot palju ulatuslikumalt, kiiremini ja rohkem kui tõele vastavat infot; näiteks tviiditakse valeuudist 70 protsenti tõenäolisemalt kui tõele vastavat uudist. Ka on inimesed enamasti veendunud, et tunnevad valeinfo ise ära, kuid nendega läbiviidud eksperimendid tõestavad, et tervelt 2/3 inimestest seda teha ei suuda. Sotsiaalmeedia kasutajad elavad sageli nn. infomullides, mille sees arvamused radikaliseeruvad, samas mõõdukamaid arvamusi ja objektiivseid fakte väljapoolt sisse ei lubata. Arvamusliidrid sattuvad Vene propagandamasina laimukampaaniate ohvriks, kus rünnatakse nende isikuomadusi, ametioskusi, jne.

Raamatu põhjal saab välja tuua Vene propagandakanalite erinevused Soome ja Eesti vahel. Soome sotsiaalmeedias peetud infosõjas oli 2014-2015 aastatel kolme tüüpi propagandiste: Venemaa ametlikud meediakanalid, „alternatiivmeedia“ (kellest näiteks Verkkomediat rahastati Venemaalt) ja grupp venemeelseid Soome aktiviste, keda Jantunen nimetab mõjutajateks. Nende hulka kuulusid ideoloogilised ajakirjanikud, internetitrollid, vasakpoolsed, patsifistid, vandenõuteoreetikud, anarhistid, propagandistid, ja automaatsed sotsiaalmeediakontod. Mõjutajad ei olnud „kasulikud idioodid“, vaid teostasid sihikindlalt oma poliitilist agendat. Kuna Soomes (ja enamikes teistes lääneriikides) on Venemaa propagandakanalid RT ja Sputnik marginaalse vaadatavusega, toimub valdav osa infosõjast sotsiaalmeedias, kus „pestakse“ läbi ametlikes telekanalites ja „alternatiivmeedias“ esitatud sõnumid ja narratiivid.

Balti riikides on Venemaa infosõja sihtmärgiks siinsed venekeelsed elanikud ja meediumiteks Venemaa ametlikud telekanalid ja Venemaa rahastatud „alternatiivmeedia“ (näiteks Baltnews, Rubalt.ru, jt.). Eestis peab üle 80 protsendi venekeelsetest elanikest oma kõige olulisemaks infoallikaks Venemaa telekanaleid ja 50 protsenti peab oluliseks Venemaa veebiportaale. 2011. aasta integratsioonimonitooringu andmetel vaatas PBKd 81,8 protsenti venekeelsetest televaatajatest, teisi Venemaa telekanaleid vaatas 75 protsenti. 2018. aasta alguses vaadati kõige rohkem kolme telekanalit: RTR Planeta (13,9 protsenti vaatamisajast), PBK (13,6 protsenti) ja NTV Mir (10,6 protsenti). 2011. aastal usaldas Eesti venekeelsetest vaatajatest PBKd 68,6 protsenti ja teisi Venemaa telekanaleid usaldas 53 protsenti. Seetõttu võib eeldada, et Venemaa telekanalitel on küllaltki oluline mõju Eestis elavate vanemaealiste venekeelsete inimeste arvamustele ja hoiakutele. Positiivne on aga see, et Eesti venekeelsed noored tarbivad rohkem kui venekeelsed keskealised ka eestikeelset meediat (mida saab seletada piisava eesti keele oskuse ja suurema lõimumisega ühiskonda) ja usaldavad seda viimastest rohkem.

Brittide tellitud arvamusuuring Balti riikide venekeelsete elanike seas näitab, et nende seisukohad ühtivad Venemaa propagandakanalites edastavate narratiividega – 83 protsenti suhtuvad Venemaasse positiivselt, 93 protsenti peab Venemaad tugevaks riigiks ja 65 protsenti jagab Venemaaga samu väärtusi. Tartu ülikooli teadlased on jaganud 2014. aasta küsitluse tulemuste alusel Eestis elavad venekeelsed inimesed neljaks rühmaks vastavalt nende ühiskonda lõimumise määrale. Kõige vähem lõimunud on ligi pooled venekeelsetest elanikest (44 protsenti vastanutest), kes kuuluvad diasporaa- ja passiivsusklastrisse. Disporaaklastrisse (23 protsenti) kuuluvad inimesed, kel on Venemaa kodakondsus või määratlemata kodakondsus, 90 protsenti neist ei valda eesti keelt, 49 protsenti on religioossed, 20 protsenti on põhiharidusega ja neist vaid veerand on alla 45-aastased. Nendel on ka kõige tugevam etnokultuurne identiteet. Passiivsusklastrisse (21 protsenti) kuuluvad samuti Venemaa kodakondsuse või määratlemata kodakondsusega inimesed, kes on keskmisest vanemad ja väheste hariduslike, võrgustikuliste ja rahaliste ressurssidega, ning peavad end kõige õnnetumaks neljast klastrist.

Tartu Ülikooli külalisprofessori Andrey Makarychevi andmetel ei ole need Eestis elavad venekeelsed elanikud, kes on end tahtlikult Eesti poliitilisest kogukonnast eraldanud, sugugi heterogeenne, vaid fragmenteeritud, ning isegi üksteist süüdistav grupp. Nende identiteet on kontekstuaalne ja osaline, end ei identifitseerita Venemaa kui kodumaaga (ettekanne Balti Kaitsekolledži konverentsil 08.03.2018). Artemi Troitski arvates tunneb väljaspool Venemaad elav vene diasporaa end võõrandununa ja kaitsetuna ning see on üks põhjus, miks märtsikuistel Venemaa presidendivalimistel hääletati valdavalt Vladimir Putini, „kes kaitseb kõiki ega lase kedagi solvata, kes on tõeline “garant“ ja keda kõik pelgavad,“ poolt. Eestis käis Venemaa presidenti valmimas vaid 33 protsenti Venemaa kodanikest (28 000; kokku elas 2017. aastal Eestis üle 86 500 Venemaa kodaniku). Tõenäoliselt on Venemaa telekanalite propagandale kõige vastuvõtlikumad just need vanemaealised inimesed, kes kuuluvad diasporaa- ja passiivsusklastrisse. Tervelt 83 protsenti Venemaa telekanalites Eesti kohta edastavatest uudistest on negatiivsed.

Mis puudutab noorte infoallikaid, siis 77 protsenti Eesti venekeelsetest noortest (15-34 aastased) peavad kõige olulisemaks infoallikaks sotsiaalmeediat. Eesti venekeelsete noorte hulgas on rohkem kui eestlastest noorte hulgas neid, kelle meediakasutus piirdub üksnes sotsiaalmeediaga. Üks uuring Twitteri kasutamise kohta Balti riikides näitab, et 63% venekeelsetest postitustest NATO tegevuse kohta Eestis on automatiseeritud, kuid kuna Twitter võtab pidevalt automatiseeritud kontosid maha, on see arv langenud. Eesti venekeelsete elanike hulgas on Facebooki (43 protsenti) kõrval populaarsed ka Venemaa sotsiaalvõrgustikud Odnoklassniki (33 protsenti) ja VKontakte (26 protsenti).

Tartu ülikooli 2014. aasta uuringuandmed näitavad, et kõige rohkem on Eestis sotsiaalmeedia kasutajaid noorte seas (15-19 aastaste seas 97 protsenti ja 20-29 aastate seas 88 protsenti). Tõenäoliselt ei ole rahvuste vahel kasutamise määras suur erinevusi – ehk eesti ja vene noored kasutavad neid ühepalju. Kahjuks pole meil uuringud Venemaa propaganda levitamise kohta venekeelses sotsiaalmeedias (näiteks FacebookisVKontakes ja Odnoklassikis), kuid tõenäoliselt levitatakse eriti just Venemaa sotsiaalmeedia platvormides aktiivselt desinformatsiooni. Näiteks on hiljutise uuringu järgi Moldovas Odnoklassiki postitustest tervelt 57 protsenti Venemaa propaganda. On tõenäoline, et Venemaa desinformatsiooni hulk ja mõju kasvab tulevikus eriti just Venemaa sotsiaalmeedia platvormides, kuna Twitter ja Facebook rakendavad praegu meetmeid, et piirata inglise keelse desinformatsiooni levitamist. Kuna Eesti venekeelsed noored saavad teavet enamasti sotsiaalmeediast, võib arvata, et vene infosõda hakkab üha rohkem Eesti venekeelseid noori sihtima. Seepärast oleks vaja läbi viia uuringuid venekeelses sotsiaalmeedias (näiteks Youtube, Twitter, Facebook, VKontake, Odnoklassiki, jt.) levitatava desinformatsiooni kohta. Teada pole kas Facebook ja Twitter oma keskkondades vene keelset desinformatsiooni piirata püüavad ja kuivõrd tõhus selline tegevus oleks.

Kuid unustada ei tasu, et infosõda on vaid üks meetod demokraatlike ühiskondade nõrgestamiseks ja hea uudis on see, et Eesti ühiskond on korruptsiooni vähesuse, Venemaaga võrreldes parema elatustaseme ning demokraatlike vabaduste tõttu suhteliselt vastupidav vaenulikule propagandale. Vähetähtis pole ka see, et 35 Euroopa riigi seas on Eesti meediakirjaoskuse pingereas viiendal kohal – esikohal on Soome, järgnevad Taani, Holland ja Rootsi.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar