Veel kuus aastat

AFP PHOTO / Sergei GAPON
A man walks past a poster announcing March 18 presidential election in the small town of Krasnyi, some 50 km north of Smolensk, on March 17, 2018.
A man walks past a poster announcing March 18 presidential election in the small town of Krasnyi, some 50 km north of Smolensk, on March 17, 2018.

President Vladimir Putin sai uue kuue-aastase mandaadi, et oma riiki juhtida.

18. märtsi presidendivalimiste valimisaktiivsus oli suurem kui 2012. aastal ning Putini toetus oli pretsedenditult kõrge (esialgsete tulemuste kohaselt 76,66%). See peaks nii kodumaal kui rahvusvahelisel areenil märku andma, et Venemaa enesekindel president on oma võimu tipul. Tema poolt hääletajad tõenäoliselt usuvad – või teesklevad, et usuvad – et Venemaa pole veel superriik, nagu oli Nõukogude Liit, mida Lääs kartis ja kogu maailm austas, kuid nende juht tüürib riiki selles suunas.

Vladimir Putin ei näe ilmselt 1. märtsil Föderatsiooninõukogule antud lubadustes perspektiivi – vaid kuue aastaga sellise jõukuse ja majandusarengu saavutamine, mida Venemaal varem nähtud pole, on endiselt võimatu eesmärk. Siiski tundub tal olevat usku Vene pingutustesse ja meetoditesse, millega õõnestatakse Lääne liberaalset demokraatiat, poliitilist solidaarsust ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Kas Kremli vaatepunktist on võimalik, et Euroopa Liit kukub kokku ja NATO laguneb? Või on tõenäoline, et ELi ja USA vahele tekib poliitiliste ja majanduslike vaidluste ookean, mis kujundab Euroopa julgeolekukeskkonna drastiliselt ümber? Läänel on suuri probleeme ning Venemaa on alati valmis „aitama“.

Siiski ei tundu riigisisene ja rahvusvaheline olukord Vladimir Putinit ja tema unistuste täitmist soosivat. Venemaa tagasivalitud president suutis rahva seas palju toetust koguda, suuresti tänu võimendatud läänevastasele hüsteeriale (sh seoses Sergei Skripali mõrvakatsega) ning režiim tunneb end turvaliselt ja kaitstult. Ometi on Putini siseringil märkimisväärselt vähem finantsvahendeid kui kõrgete naftahindade buumi ajal ning seda piiravad nii praegu kui lähitulevikus Lääne sanktsioonid, mis võivad isegi karmimaks muutuda. Samas kui tavalised venelased rohkem kannatavad ja režiimi reality show’ga kuulekalt lepivad, ei suuda Putin ometigi muuta Lääne ühiskondi sarnasteks seebiooperiteks, hoolimata agressiivsetest mõjutusoperatsioonidest ja hiiglaslikest desinformatsioonikampaaniatest, küünilistest mõrvadest, mille eesmärk on hirmu tekitada ja Venemaa jätkuvast suureneva sõjalise võimsuse demonstreerimisest.

President Putin ei vaevunud isegi personaalset valimiskampaaniat tegema, kuna terve riigiaparaat tegi selle töö tema eest erineval moel ära. Ksenija Sobtšak, kes sai väidetavalt oma rolli mängimiseks riigiettevõtetest raha, ja Pavel Grudinin lihtsalt lisasid etendusele intriigi, samas kui Vladimir Žirinovski mängis tavalist ülbe vastase osa (ilmselgelt mitte Putin, vaid teiste kandidaatide suhtes). Teised presidendikandidaadid olid täiesti ebaolulised – selle tsükli jooksul suurendati nende arvu lihtsalt kaheksani, et demokraatiat ja pluralismi imiteerida.

Venemaa keskvalimiskomisjoni ja isegi Sobtšaki sõnul valimistel suuri ja olulisi rikkumisi (nagu aastal 2012) ei toimunud. Vene standardite järgi olid 18. märtsi valimised (peaaegu täiesti) „ausad“. Kui aga võtame arvesse, et kandidaatidel olid valimiseelse kampaania korraldamiseks ebavõrdsed võimalused, olid Lääne standardite järgi nimetatud „valimised“ räigelt manipuleeritud. Lisaks teavad kõik vana traditsiooni, et Vene sõjaväelased (sealhulgas ajateenijad), suurte riiklike tehaste töölised, isegi tudengid ja paljud teised, karjatatakse sõna otseses mõttes miljonite kaupa valimisjaoskondadesse, et võimul olevaid juhte toetada.

Seega ei toimunud viimatistel valimistel Venemaal mingeid üllatusi, sest neid ei saanud aset leida. Läänemaailmas on valimiste tuum poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, mida valijaskond soovib. Venemaal kasutatakse valimisi status quo põlistamiseks ja valitsevale režiimile truuduse tõestamiseks. Enamik venelasi kardab muutusi ja ebakindlat tulevikku ning eelistab seepärast „stabiilsust“. Isegi kui see tähendab stagnatsiooni ja elatustaseme langust, rääkimata põhiliste inim- ja kodanikuõiguste puudumisest.

Järgmised kuus aastat Venemaal võivad olla Stalinismi leebe 2.0 versioon, mis tekitab küsimuse, miks hiljutine linateos „Stalini surm“ Venemaal ära keelati. Tundub, et seda ei lubata näidata, kuna film mitte ainult ei naeruvääristanud täie õigusega ning täpselt türanni ja tema semusid, vaid kujutas Stalinit ühtlasi tavalise sureliku, mitte ikoonina. Pärast tema surma muutus elu Nõukogude Liidus märkimisväärselt paremaks (see ei saanudki enam hullemaks minna), mis siis, et süsteem püsis veel peaaegu neli kümnendit. President Putin peab sügavalt järele mõtlema, milline on tema pärand, kuigi miski ei viita sellele, et ta sooviks muutuda. Loomulikult ei muutunud ka Stalin lõpuni välja mitte kübetki ja võis vaid kahetseda, et oli tapnud arstid, kes teda viimastel hetkedel oleksid aidata saanud.

Oluline on ka see, et Putin aitas välja tuua USA ning Venemaa presidendivalimiste erinevused ja sarnasused. USAs oli tulemus ettearvamatu, aga Venemaal ettemääratud ning Putinil oli mõlematel valimistel tähtis roll.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar