Valimiseelne Afganistan: 10 miljonit valijat 20 miljonit valijakaarti

Reuters/Scanpix

Aprillis toimuvatele presidendivalimistele Afganistanis on registreeritud 11 kandidaati. Nad kõik võib jagada kaheks: tehnokraadid ja sõjapealikud. Esimestel on arusaam sellest, mida Afganistanis teha tuleks, teistel on mõju ja tutvusi vajalike sammude astumiseks. Ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel võib aga Afganistan nende valimiste järel ka lihtsalt laguneda.

Postimees

Võitlus Al-Qaeda ja teda võõrustanud Talibaniga algas 2001. aastal liitlastele väga edukalt ning vaid mõne kuuga oli vastane tugevalt lüüa saanud. Ent 2003. aastal algas sissetung Iraaki, mis neelas tohutult ressursse ja oli USA juhitud koalitsiooni jaoks kõrgema prioriteediga kui sõjategevus Afganistanis. Aeglus ja ebakindlus Afganistani ülesehitamisel ning Pakistani põgenenud Talibani pingutused oma sõjalise jõu taasloomiseks viisid selleni, et aastatel 2005–2006 alustasid mässulised aktiivselt oma mõju taastamist.

Barack Obama asumine riigitüüri juurde 2009. aastal tõi kaasa USA kursi väljumisele Afganistani sõjast. Uus administratsioon leidis, et on aeg keskenduda Afganistani riigi tugevdamisele ulatuses, mis lubab koalitsioonivägedel riigist lahkuda ja anda julgeolekuvastutus üle Afganistani üksustele. Järjest aktiivsemalt tegutsevate mässuliste tagasitõrjumiseks ja Afganistanist lahkumise toetamiseks viis USA väejuhatus aastatel 2010–2012 riiki veel ligi 30 000 sõjaväelast ning koalitsioonijõudude isikkoosseis ületas sel ajal 130 000 piiri.

Kuid nagu sõjaajalugu on palju kordi näidanud, ei taga isegi kõige paremad plaanid veel edu ning toimuva kohta on oma sõna öelda ka vastasel. Lisaväekontingent võimaldas küll mässulistest puhastada suuri alasid, kuid ei murdnud nende vastupanu. Samuti ei ole Taliban seni ilmutanud kuigi suurt tahet rahuläbirääkimisi pidada. Möödunud aastal, kui Afganistani julgeolekujõud (ANSF) võtsid üle vastutuse kogu riigi territooriumi eest, vastasid mässulised sellele üliaktiivse sõjategevusega, millega mõlemal poolel kaasnesid suured kaotused ja tsiviilisikuid hukkus rohkem kui varasematel aastatel.

Afganistani majandus kasvas 2003–2012 keskmiselt 9,4 protsenti aastas, kuid 2013. aastal vaid 3,1 protsenti ja riigi majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamiseks kulub soodsatel asjaoludel veel vähemalt üks aastakümme. Afganistani majanduslik nõrkus tähendab seda, et ANSFi finantseeritakse peamiselt välisabist ja julgeoleku tagamiseks vajavad afgaanid veel pikka aega lääneriikide toetust.

Riigi poliitilist süsteemi iseloomustab presidendi suur roll ning alles kujunemisjärgus ja nõrgad institutsioonid. Kui niisugune süsteem paigutada ühiskonda, mida iseloomustab kõrge korruptsioonitase, vaesus, 25-protsendiline kirjaoskus ja sügav killustatus, siis on selge, et tegemist on riigiga, millel võib olla demokraatliku riigi väliseid tunnuseid, kuid mis toimib pisut teistsuguse loogika järgi.

Üks näide niisuguse kujunemisjärgus oleva riigi toimimisest on valimised. Viimase kümne aasta jooksul toimunud neljad valimised on näidanud, et afgaanide valikud ei ole ei lihtsalt ennustatavad ega mõistetavad. Afghanistan Analysts Net-worki uurijate hinnangul käsitletakse valimisi üldiselt kui võimalust parandada oma seisundit ühiskonnas nii individuaalselt kui kollektiivselt. Kahtlemata on parim tulemus näiteks presidendivalimiste käigus riigi etteotsa saada, kuid sugugi mitte kõik kandidaadid ei saa realistlikult sellele loota. Seepärast kandideeritakse presidendivalimistel ka näiteks selleks, et hiljem pääseda parlamenti, või selleks, et loobuda õigel hetkel mõne mõjuvõimsama kandidaadi kasuks, saades selle eest ühtlasi tasu või vastuteeneid.

Analüütiku Martine van Bij-lerti sõnul on Afganistani valijate mobiliseerimise aluseks kogukonnad, hõimud, mitmesugused võrgustikud, ametiühingud jms. Hääletamisel ootavad paljud afgaanid neilt suunamist ja juhtnööre. Alles juhul, kui päris «oma» kandidaati pole, püütakse iseseisvalt hinnata kandidaatide vaateid ja lubadusi. Poolthäälte andmise aluseks on keeruline arvestus, mille käigus kogukonna juhid hindavad häälte andmisest tulenevat isiklikku ja kollektiivset kasu, vastaskandidaatide ja teiste kogukondade tugevust. Kogukondade esindajad käivad mitme kandidaadi valimisüritustel ja deklareerivad sageli oma poolehoidu mitmele kandidaadile korraga, mistõttu on raske hinnata ühe või teise kandidaadi tegelikku toetust.

Afganistani valimistel on toimunud ulatuslikke pettusi. Nii 2009. aasta presidendi- kui 2010. aasta parlamendivalimistel tühistati üle miljoni hääletussedeli. Valijate keskregistri puudumine on põhjustanud liigsete valijakaartide väljaandmise. 2004. aastal oli välja antud 10,4 miljonit valijakaarti umbes 10 miljoni valija kohta, 2009. aastaks oli valijakaarte välja antud 17 miljonit ning praegu on liikvel juba 20 miljonit valijakaarti – see ületab valijate arvu ligi kaks korda (!). Valimispettusi on toime pandud häälte lugemisel, kandidaatide hindamisel ja diskvalifitseerimisel, valimiskaste täideti sedelitega ka neis piirkondades, kus mässuliste tõttu keegi hääletamas ei käinudki jne. Sageli määrasid kohalikud riigivõimu esindajad, milliseid kandidaate toetama pidi.

Sellises kontekstis peaksid aprilli alguses Afganistanis taas presidendi- ja provintsinõukogude valimised toimuma. Nende tähtsus Afganistani jaoks on väga suur, sest sündmuste areng mitmes vallas on jõudmas kriitilisse punkti. Nii on president Karzai ilmselt otsustanud mitte alla kirjutada USA-Afganistani kahepoolsele julgeolekuleppele ja see kohustus langeb tema järeltulijale. Kui aga see lepe luhtub, lahkuvad USA ja NATO väed 2014. aastal Afganistanist ning katkeb ka suur osa rahalisest abist. See tähendaks majanduslikult jätkusuutmatule riigile nii julgeoleku järsku halvenemist, väga tõsist majanduskriisi kui ka poliitilist ebastabiilsust. Halvemal juhul võib Afganistan lihtsalt kokku variseda. President Karzai käitumise tõttu USA Kongress juba vähendas Afganistanile sel aastal antavat abi 1,1 miljardi dollarini, mis on pool valitsuse küsitud summast.

Samuti tuleb meeles pidada, et tõsiste valimispettuste ilmnemisel puštude aladel, kus mässulistel on suur mõju, võivad usbekkide, tadžikkide ja hesaaride juhid keelduda valimistulemuste aktsepteerimisest. See omakorda võib kaasa tuua relvastatud vastasseisu puštudega, sest endised Põhjaliidu sõjapealikud ja poliitikud on oma relvastatud struktuurid osaliselt taastanud.

Presidendivalimistele on registreeritud 11 kandidaati, keda Brookings Institutioni teaduri Vanda Felbab-Browni hinnangul võiks pigem jaotada tehnokraatideks ja sõjapealikeks. Esimestel on selgem ja sügavam arusaamine sellest, mida Afganistanis tuleks teha. Teised on visionäärid hoopis vähemal määral, kuid neil on mõju ja tutvusi, et vajalikke samme astuda.

Tehnokraatide kategooriasse, kes on oma vaadetelt läänesõbralikumad, kuuluvad selgelt dr Abdullah Abdullah, dr Ashraf Ghani Ahmadzai ja Zalmai Rassoul. Teise kategooria vast värvikaim esindaja on endine NSVLi vastu võidelnud mudžahiidide sõjapealik ja konservatiivne islamivaimulik Abdul Rab Rassoul Sayyaf. Tal olid ka väga tihedad sidemed Al-Qaedaga ja ta oli Maailma Kaubanduskeskuse rünnakute kavandaja Khalid Sheikh Mohammadi mentor.

Kõik presidendikandidaadid mõistavad selgelt Afganistani vajadust välisabi järele, toetavad kahepoolse julgeolekuleppe allkirjastamist USAga ja on valmis aktsepteerima väikest lääneriikide väekontingenti. Muudes küsimustes nende vaated nii selged ei ole. See ei ole üllatav, sest arvestades ülalpool kirjeldatud valimismaastikku ja möödapääsmatut kokkulepete sõlmimist, ei taha keegi midagi väga kindlalt välistada.

Tehnokraadid vajavad võitmiseks sõjapealike toetust, kuid samas ei saa nad oma järeleandmistes minna nii kaugele, et kaotada lääneriikide usaldus. Samuti koguvad hoogu pingutused puštude häälte hankimiseks ja väidetavalt taotlevad nii Ashraf Ghani kui Zalmai Rassoul Qayoum Karzai toetust ehk seda, et viimane loobuks kandideerimast emma-kumma kasuks. Karzai on seni hoidunud selgelt toetamast mõnda kindlalt kandidaati, kuid arvatakse, et ta pooldab Zalmai Rassouli, dr Ashraf Ghani Ahmadzaid ja Qayoum Karzaid.

Afganistan läheb vastu väga keerulistele valimistele, kus kaalul on riigi tulevik ja valimispettuste tõenäosus on suur. Lisaks võivad mässulised ka siin kaardid segi paisata. Kui hääletamise ajal või enne valimistulemuste väljakuulutamist peaks mõni presidendikandidaatidest surema, siis nõuab Afganistani põhiseaduse paragrahv 61 uusi valimisi. Niikaua juhib riiki aga president Karzai ja sel juhul ei saa milleski kuigi kindel olla.

Lootust, et Afganistan tuleb ka sellest katsumusest läbi ja jääb lähitulevikus stabiilseks, annab teadmine, et arvestatav osa riigi poliitilisest eliidist ja elanikkonnast saab aru oma riigi nõrkusest ja välisabi jätkumise vajadusest.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar