Väärtuste konfliktist Kataloonias

Hiiglaslik Hispaania lipp katab Madridis Valdebebase piirkonnas ehituse all oleva maja fassaadi, 12. oktoobril 2017
Hiiglaslik Hispaania lipp katab Madridis Valdebebase piirkonnas ehituse all oleva maja fassaadi, 12. oktoobril 2017

Kataloonia iseseisvuspüüdlused on lõpuks jõudnud Euroopa meediapilti. Paradoksaalsel kombel on selleks kõige vähem kasu olnud Kataloonia valitsuse poolt aastate jooksul panustatud rahast, kõige rohkem aga Hispaania seaduste ignoreerimisest. Igatahes on Kataloonia lõpuks saavutanud selle, mida on kaua soovinud – rahvusvahelise tähelepanu.

On mõistetav, et rahvusvahelisse pilti jõuavad sündmused kohati moonutatuna ja arusaadavalt ka pealiskaudsena. Seetõttu ei ole selles midagi imestamisväärset, et 1. oktoobril korraldatud ebaseadusliku referendumi käigus toimunu kujundab rahvusvahelist teadvust. Enesemääramisõigus ja selle taotlemine on tugev argument, mis mõjutab paljusid ja põhjendatult. Tegemist on ühe olulisema väärtusega rahvusvahelises õiguses ja paljud, sh eestlased, seostavad seda isikliku kogemusega. Sellele vastuastumine, eriti riiklikul tasandil, tekitab arusaadavalt negatiivsed reaktsioone.

Samas ei ole asi nii lihtne. Erinevalt Eesti avalikus ruumis toimuvast debatist Kataloonia küsimuses, mis näeb peamiselt „väiksemale liiga tegemist“, võib Hispaanias toimuva diskussiooni põhjal väita, et tegu on erakordselt kahetsusväärse väärtuste konfliktiga – enesemääramisõigus vs õigusriik. Ja ka mõlemad pooled paistavad aru saavat, et just see on konflikti olemus.

Õigusriik on see, mis tagab kõigile arusaadavad mängureeglid, paneb paika punased jooned ja kehtestab protseduurid reeglite ja ka punaste joonte muutmiseks. Neid mehhanisme saavad kasutada kõik ning nende kasutamine on kõige kindlam viis konfliktide vältimiseks.

Kui vaadata ajas pisut tagasi, siis Kataloonia rahvas toetas 40 aastat tagasi ülekaalukalt Hispaania toona vastuvõetud põhiseadust, mille vastu iseseisvuslased praegu on astunud. Isegi veel 10 aastat tagasi polnud asi tegelikult iseseisvuses, vaid hoopiski rahas. Iseseisvuse nõudmiseni viis aga Kataloonia iseseisvusmeelsete juhtide tunnetatud võimatus läbirääkimiste ja kehtivate seaduste kaudu soovitut saavutada. Kui põhjendatud see tunnetus oli, on aga eraldi teema.

Rahvusvahelises õiguses määratletud sisemine õigus enesemääramisele on Kataloonias laialdase autonoomia tõttu ammu olemas. Rääkida välisest õigusest enesemääramisele on katalaanide puhul sündmustest etteruttamine. Kuigi nende puhul puuduvad rahvusvahelises õiguses välja toodud kriteeriumid väliseks enesemääramisõiguseks, võimaldab Hispaania kui demokraatlik riik sellest rääkida ning teoreetiliselt õiguslike mehhanismide kaudu selleni ka jõuda – nagu mis tahes poliitiliste protsesside puhul.

Minnes tagasi väärtuste konflikti juurde, võiks küsida, kas õigusriik siis polegi mingi väärtus? Kas mingeid teisi väärtusi võib taotleda õigusriigi kui väärtuse arvel? Võib-olla võib. Aga rahvusvaheline õigus, selle põhimõtted ja praktika ongi selleks, et kõigil oleks võimalik lähtuda mingitestki reeglitest. Samuti võib üsna kindlalt väita, et õigusriik kui läänelik väärtus on Euroopale ülioluline – ilma selleta jääb järele anarhia ja tugevama õigus, miski, mille eest me kõik oleme põgenenud. Õigusriigi kadumisel ei jää palju järele ka enesemääramisõigusest.

Just seetõttu tuleks arvesse võtta ka katalaanide positsiooni, võrreldes paljude teiste rahvustega –nende vabadused on tagatud demokraatliku õigusriigi poolt, neile laienevad kõik täpselt samasugused õigused nagu teistele Euroopa inimestele ning kes naudivad rahvana laialdast iseotsustamisõigust Hispaania sees.

Kataloonia puhul ei saa kuidagi rääkida represseeritud ühiskonnast. Parim tõestus selle kohta on paradoksaalsel kombel praegune konflikt ise. Millises repressiivriigis oleks saanud asi nii kaugele minna? Piltlikult öeldes lõppes katalaanide „Nõukogude Liit“ juba ca 40 aastat tagasi ning enne seda toimunu on ajaloo, mitte tänase päeva küsimus.

Kui eestlaste jaoks tähendas autoritaarse režiimi alt iseseisvumine, et „pärast seda saab ainult paremaks minna“, siis vabade ja jõukade katalaanide jaoks kindlasti nii ei ole. Seetõttu omaksid hüpoteetilise iseseisvuse tagajärjed kindlasti olulist mõju sellele, mida katalaanid tegelikult eelistaksid.

Nagu iga tavapärase poliitilise protsessi puhul, on ka Kataloonias iseseisvuse pooldajad rahvale püüdnud selgitada iseseisvumise tagajärgi, kuid kahetsusväärsel kombel ja mis tahes põhjusel ei ole paljud neist selgitustest tõesed. Kõige markantsemaks näiteks on ilmselt väide, et Kataloonia jääb automaatselt Euroopa Liidu liikmeks, mis on eksitav. Sel aga on arvestatav mõju nii Kataloonia keskklassi eneseteadvusele kui ka rahakotile ning majandusele üldiselt. Nagu öeldud, ei olnud sellised kaalutlused olulised eestlastele, küll aga on katalaanidele, kelle tänapäevased iseseisvustaotlused on, nagu eelpool mainitud, välja kasvanud rahalistest taotlustest.

On oluline mõista, et Hispaanias ei ole Kataloonia suhtes mingit pahatahtlikku suhtumist, ebaõiglust ega kiusu. Hispaania on üks neist Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus Euroopa Liitu ja integratsiooni enim toetatakse, samuti on Hispaania üks peamisi välispoliitilisi teese solidaarsus oma liitlastega. Kuigi erinevate Euroopa Liidu ees seisvate väljakutsete käigus pole probleemidest pääsenud ka hispaanlased, on nende suhtumine Euroopa reeglitesse ja väärtustesse lugupidamist väärt.

Euroopa Liidu riigid toetavad üksmeelselt Hispaania ühtsust sugugi mitte ainult lähtuvalt huvidest, nagu pealtnäha tunduda võib, vaid kahtlemata ka lähtuvalt väärtusest, milleks on õigusriik. Lisaks sellele mahub siia kõrvale mitmeid tegureid, nagu näiteks ühtsus ja üksmeel, mida võib nimetada nii huviks kui väärtuseks, kuid mida Euroopa riigid jagavad ning mille järgimist peavad õigeks ja vajalikuks kõik.

Vaatamata tekkinud pingetele Kataloonias on ainus reaalne lahendus naasmine õigusriigi põhimõtete juurde. Seejärel on taas võimalik rääkida kõigest.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar