september 13, 2017

Ühendkuningriik soovib sõlmida ELiga uudse kaitsesuhte


Eelmisel nädalal avaldas Ühendkuningriik alusdokumendi ettepanekutega tulevase välis- ja kaitsepoliitika ning arendustegevusega seonduva koostöö osas; see on vaid üks paljudest alusdokumentidest, mille eesmärk on analüüsida „sügava ja erilise“ Brexiti-järgse ELi partnerlusega, st valitsuse tulevikuvisiooni määratlemisega kaasnevaid peamisi probleeme.

Ühendkuningriigil tuleb ELiga tulevikuläbirääkimisi pidades selles valdkonnas eriti ettevaatlik olla. Kaitsevõime ja julgeolek on Ühendkuningriigi tugevamad küljed ning need peaksid aitama brittidel end tulevaste partnerlussuhete loomisel heas valguses näidata. Ent Theresa May on juba saanud karmi õppetunni selle kohta, mis juhtub, kui nendele eelistele liialt panustada: tema väljaütlemist artikli 50 kohast menetlust käivitavas kirjas – „Julgeolekut arvesse võttes tähendaks suutmatus kokkuleppele jõuda, et meie koostöö kuritegevuse ja terrorismi vastu peetavas võitluses nõrgeneks“ – kritiseeriti laialdaselt kui jultunud avalööki läbirääkimistele ja isegi kui katset survestada ELi Ühendkuningriigi tingimusi vastu võtma. Valitsus loodab igal juhul, et uus alusdokument saab parema vastuvõtu osaliseks kui eelmised koostööettepanekud, mille puudusi kritiseerisid teravalt ja avalikult nii Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker kui ka ELi peamine Brexiti läbirääkija Michel Barnier.

Dokumendis märgitakse, et Ühendkuningriik soovib välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika ning arendustegevuse osas luua „ELiga sügava ja erilise koostöösuhte, mille sarnast pole kolmandate riikidega varem sõlmitud“ ning rõhutatakse, et ühised väärtused ja ohud kohustavad Ühendkuningriiki ja ELi ka pärast Brexitit tihedat koostööd jätkama. Dokumendis kirjeldatakse üsna pikalt ka Ühendkuningriigi praegust rolli Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas. Brittidel on kaitsevaldkonnas kahtlemata palju pakkuda. Ühendkuningriigi kaitseeelarve moodustab enam kui 25% teiste ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas (ÜJKP; ing k Common Security and Defence Policy – CSDP) osalevate ELi liikmesriikide kaitsekulutuste kogusummast ja selle kaitseinvesteeringud (uurimis- ja arendustegevus, hanked) küündivad pea 30% ülejäänud 27 ELi liikmesriigi vastavate kulutuste kogusummast. Ühendkuningriigis asub üks viiest EL sõjaliste operatsioonide peakorterist. Samuti on see üks vähestest maailma riikidest, mille käsutuses on kõik olemasolevad kaitsevõimekused ja selle 2025. aastaks loodav 50 000-pealine ekspeditsioonivägi saab olema suurem kui enamiku Euroopa partnerite relvajõud.

Ühendkuningriik rõhutab, et on ÜJKP asutajaliige ja osaleb kõikidel ÜJKP missioonidel, kuid ometi on brittide osalus olnud selles osas tagasihoidlik. Brittide relvajõud moodustavad ELi missioonivägedest vaid 5% – see on palju väiksem kui Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania panus – ning nad on harva ÜJKP operatsioone juhtinud. Ühendkuningriiki peetakse ELis keeruliseks kaitsepartneriks ja see mängis ka vähemalt osaliselt rolli eelmisel aastal vallandunud optimismis, et pärast Brexiti referendumit saab ehk lõpuks edusamme tehtud.

Sellegipoolest on tänuväärt, et Ühendkuningriik soovib koostööd jätkata. See vähendab ebakindlust Euroopa julgeolekumaastikul (eelmisel aastal avaldatud Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse raporti kohaselt seab Läänemere tulevase julgeoleku eelkõige kahtluse alla Ühendkuningriigi osalusmäär ÜJKPs). Dokumendi positiivne toon ja valmidus näidata, mida Ühendkuningriik saab ELile – esmapilgul tingimusteta – pakkuda, peaks ülejäänud liikmesriikidele meeltmööda olema. Ent nagu eelmiste Ühendkuningriigi pakkumiste puhul, ei tehta ka sel korral kindlaid ettepanekuid. Alles leheküljel 18 (22st) jõutakse tulevaste koostöösuheteni ELiga ja isegi siis kasutatakse ebamääraseid väljendeid, näiteks „võib võtta eri vorme“ ja „võiks kaaluda võimalusi ja mudeleid“.

Kaitsepoliitika osas käsitletakse alusdokumendis nelja valdkonda. Esiteks tehakse ettepanek, et Ühendkuningriik võiks ÜJKP missioonidel edasi osaleda, kuid samas loodetakse, et EL korraldab selle nii, et britid saaksid vastavalt oma panuse suurusele osaleda ka „volituste väljatöötamises ja missioonide detailses kavandamises“. Dokumendis ei mainita poliitiliste otsuste tegemisel osalemist, kuid Ühendkuningriigi ametnikud on mujal vihjanud, et nad soovivad jätkuvalt jääda ELi poliitika- ja julgeolekukomiteesse , mis vastutab ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ÜJKP eest. Selles osas on neil tõenäoliselt kõige kergem edu saavutada. Kolmandad pooled on juba külma sõja lõpust saati välisoperatsioonides erineval määral regulaarselt kaasa löönud ja seega on palju mudeleid, mida edasi arendada.

Teiseks rõhutab Ühendkuningriik oma valmidust ELi ja NATO koostööd edendada. Ent see on üksnes poliitiline avaldus, kuna britid saavad seda teha ka NATO kaudu, olenemata sellest, kas nad osalevad ÜJKP töös või mitte. Kolmandaks toonitatakse kaitsetööstuse – milles Ühendkuningriik on juhtiv osapool – olulist rolli Euroopa üldisel kaitsemaastikul, sealhulgas palutakse, et „avatud turu ja tolliprotseduurid kulgeksid võimalikult sujuvalt“. Seda valdkonda tuleks käsitleda hilisematel ulatuslikel kaubandus- ja tollileppeid puudutavatel läbirääkimistel, kuid palve ise näitab, et Ühendkuningriik ei soovi leppida ühtselt turult lahkumise tagajärgedega.

Viimaks on valitsus teinud raske otsuse ja pakkunud tööstuse ja kaitsevõime osas välja, et Ühendkuningriik võiks osaleda Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) projektides (vaatamata sellele, et britid on minevikus agentuuri eelarve suurendamist – isegi väikeses mahus – järjekindlalt takistanud) ning isegi Euroopa Kaitsefondis – algatuses, mida Ühendkuningriik varemalt ei toetanud ja mis kohustaks neid jätkuvalt ELi rahaliselt toetama. Seda mõtet on valitsusel raske ühiskonnale maha müüa. EDA projektidesse on juba praegu kaasatud kolmandaid riike (nt Norra osaleb lennukite õhus tankimises) – ka siin on olemas mudeleid, mida edasi arendada. Ühendkuningriigile Euroopa Kaitsefondis osalemise võimaluste leidmine saab aga keeruline olema. Fondi vahendeid on niigi raske liikmesriikide vahel õiglaselt jagada ja kui kolmas riik peaks ka oma osa nõudma, siis on säärane koostöö tõenäoliselt juba eos välistatud.

Rakenduslikust poolest on need ideed suhteliselt tagasihoidlikud (kuid paistab, et sellest ei piisa nende skeptikute naeruväärsete hirmude leevendamiseks, kes väidavad, et Ühendkuningriik on astumas „ELi hoolikalt seatud lõksu“). Alusdokumendi ettepanekud on teretulnud ja loovad head eeldused praktiliseks koostöösuhteks, kuid need ei aseta Ühendkuningriiki ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika keskmesse. Kolmanda riigi staatus tähendab paratamatult madalamat seisust, olenemata sellest, mida sel riigil pakkuda on. Britid võivad küll soovida enneolematult ulatuslikku ja sügavat koostöösuhet, kuid kolmanda riigina ei saa neil eales olema selliseid võimalusi Euroopa kaitsepoliitika juhtimiseks nagu siis, kui nad ELi kuulusid.

Kategooriates: Blogi