oktoober 29, 2007

Türgi-kurdi pika võitluse värske vaatus

29.10.2007, Kaarel Kaas
Nii on üle-eelmise nädala kolmapäeval Türgi parlamendis heaks kiidetud aastase tähtajaga mandaat riigi relvajõududele Põhja-Iraagis löökide andmiseks pika sündmusteahela loogiline jätk. Sama moodi nagu seda on ka eelmisel nädalal türklaste sihtmärgiks oleva Kurdistani Töölispartei (PKK, Partiya Karkerên Kurdistan) sissilaagritele sadanud pommid ja mürsud.
1984. aastast Türgi riigi vastu ja kurdide enesemääramisõiguse (alguses poliitilise, viimasel ajal pigem kultuurilise-keelelise) eest relvavõitlust pidanud PKK tegevus sai 1990. aastate lõpus mitmeid tagasilööke ning soikus ajutiselt.
Esiteks oli Türgi armee PKK-vastane kampaania Türgi kurdidega asustatud mägialal hakanud tulemusi andma. See kampaania oli seejuures brutaalne: mässulistelt toetuspinna äralõikamiseks hävitati väidetavalt tuhanded kurdi külad, erariietes tegutsevad salastatud eriüksused likvideerisid halastamatult PKK liikmeid ja nende toetamises kahtlustatavaid.
Lühidalt kokku võttes oli tegemist üsna räpase sõjaga. PKK omalt poolt vastas sellele muide klassikalise sissitaktika «täiendamisega» – käiku läksid nii tavalised kui ka enesetaputerroristide sooritatud pommirünnakud Türgi linnades.
Teiseks kaotas PKK 1990ndate lõpus oma toonase peabaasi Süürias, ja seda pärast seda, kui suhted Damaskuse ja Ankara vahel ähvardasid jõuda sõjalise vastasseisuni.
Ning kolmandaks tabasid Türgi salateenistused 1999. aastal Keenias sissiliikumise juhi Abdullah Öcalani, kelle taskust leiti väidetavalt Küprose pass ning keda Ankara karmi käe eest põgenemisel olevat aidanud – vähemalt Türgi ajakirjanduse andmeil – Kreeka salateenistused…
2004. aastal lõpetas vahepeal oma peabaasi Põhja-Iraaki üle kolinud PKK aga ühepoolselt välja kuulutatud relvarahu ning rünnakud Türgi vägede vastu teisel pool piiri koos pommiplahvatustega Türgi linnades on sellest ajast aina sagenenud. Samal ajal asus PKK oma tegevust aktiveerima ka Iraanis. Seal tegutsev PKK sõsarorganisatsioon kannab nime Kurdistani Vaba Elu Partei (Partiya Jiyana Azada Kurdistane, PJAK).
Eelmise aasta kevadel ja suvel pingestus olukord juba äärmuseni. Iraani armee pommitas sisside (nii PKK kui PJAKi) peakorteri ala Kandili mägedes rängalt mitme päeva vältel. Türgi press aga kirjutas sellest, kuidas Türgi üksused on sisenenud Iraani territooriumile ning viivad seal koostöös Iraani Revolutsioonilise Kaardiväega läbi PJAKi vastu suunatud operatsioone.
See on ülimalt tähelepanuväärne seik, kui mõelda sellele, mida kujutab endast Teherani režiim ning mida omakorda Türgi vabariik, NATO üks peamisi sõjalisi jõude. Muide, eelmisel neljapäeval teatas Washington ametlikult Iraani revolutsioonilise kaardiväe kui terrorismi mahitava organisatsiooni vastu sanktsioonide kehtestamisest.
Türgi kindralite surve Põhja-Iraaki tungimiseks kasvas eelmisel aasta suvel ka seoses juhtkonnavahetusega Türgi armee tippešelonis – 2006. aasta augustis vahetas varasema kindralstaabi ülema kindral Hilmi Özköki välja kindral YaÅŸar Büyükanıt. Esimesest on räägitud kui hardast usklikust ning pigem koostööle kui konfrontatsioonile orienteeritud isiksusest.
Büyükanıtti seevastu on iseloomustatud kui pistrikku. 67-aastase kindrali maailmavaade on tugevalt natsionalistlik ja rangelt sekulaarsuse põhimõtet pooldav. 29. augustil ametit üle võttes nimetas ta oma peamise eesmärgina PKK mahasurumist. Inglise keelt vabalt kõneleva ning NATO staapides teeninud Büyükanıti ametisse asumisega samal päeval plahvatas Türgi linnades kolm pommi. Antalyas, Marmarises ja Istanbulis toimunud rünnakute eest võttis endale vastutuse rühmitus Kurdi Vabadusekotkad, üks PKK jätkeid.
Sellel suvel jõudsid Türgi sisepoliitikas aga tippu presidendivalimiste ümber puhkenud tülist alguse saanud pinged armeejuhtkonna ning peaminister Recep Tayyip Erdogani islamistlike sümpaatiatega Õigluse ja Arengu Partei (AKP, Adalet ve Kalkinma Partisi) vahel. Türgi kindralstaap ähvardas enne suviseid erakorralisi valimisi pea otsesõnu Erdogani ja AKPd sõjaväelise riigipöördega, juhul kui Türgi riikluse sekulaarne alge peaks ohtu sattuma. AKP võitis küll parlamendivalimised ja nende üks peaideolooge Abdullah Gül on nüüd Türgi president, kuid Erdogani partei võimubaas ei ole piisav selleks, et minna avalikule vastasseisule kindralitega. Seda ühelt poolt.
Teisalt on ainuüksi selle kuu jooksul PKK rünnakute käigus hukkunud ligikaudu 30 Türgi sõdurit ning Türgi avalik arvamus on asunud aktiivselt toetama sisside mahasurumist. Pärast nädala eest toimunud ohvriterohket sisside varitsust Türgi-Iraagi piirialal on türklased tulnud tuhandete kaupa tänavaile PKK vastu meelt avaldama.
Mis juhtub edasi? Türgi on koondanud piiriäärsetele mägialadele küll ligi
100 000-mehelise väekoondise koos suure hulga rasketehnikaga, kuid massiivset sõjalist sissetungi Põhja-Iraaki tõenäoliselt ei toimu. Viimase kümne aasta jooksul on Türgi armee piiriäärsetel aladel välja arendanud suhteliselt hea infrastruktuuri ja saavutanud suutlikkuse käivitada operatsioone väga lühikese etteteatamisajaga. Oleks suuremahulist sissetungi peetud vajalikuks, oleks see juba käivitunud.
Seda pole aga juhtunud. Selle asemel oleme näinud, kuidas Ankara avaldab ränka, aga süstemaatilist psühholoogilist ja diplomaatilist survet nii USA-le, Bagdadi keskvõimule kui Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna juhtkonnale, et need muudaksid PKK tegevuse nii raskeks kui vähegi võimalik.
Teiseks räägib suuremahulise tavavägede sissetungi vastu sõjaline loogika. PKK sisside baasideni jõudmiseks tuleks arvukatel Türgi tavavägedel liikuda läbi suurema osa Iraagi Kurdistani. Kandili mäed on raskesti ligipääsetav kant ning otse Türgist ei vii sinna maanteid, mis suudaksid läbi lasta sadu veokeid, tanke, soomukeid jne.
Selline marss läbi Kurdistani tähendaks suure tõenäosusega aga kokkupõrget Kurdistani autonoomse piirkonna juhtidele alluvate vägedega. Viimane omakorda tähendaks eskaleerumist täiemõõduliseks sõjaks.
Kui 1997. aastal toimunud 20 000-mehelise Türgi kontingendi sissetungil Põhja-Iraaki sõdisid PKK sisside vastu koos türklastega ka kohalikud kurdid, siis praegu on nende positsioon kardinaalselt teistsugune. Iraagi peshmergade üksused on väidetavalt hakanud juba türklaste vastuvõtuks valmistudes positsioonidele asuma. Sellist kokkupõrget pole vaja ei Türgile, autonoomse Kurdistani juhtidele, Washingtonile ega Bagdadile.
Kurdistani autonoomne piirkond on nimelt üks USA võtmeliitlasi Iraagis – vahest isegi ainuke tõeline liitlane – ning teisalt ainukene Iraagi piirkond, mida Washington võib Iraagist rääkides esitleda eduloona. Liitlasena vajab USA Iraagi Kurdistani sõjaliselt – kurdide peshmergade baasil moodustatud Iraagi armee üksused on ühed kõige võitlusvõimelisemad ning kõrgemini motiveeritud formeeringud, mis Iraagis saadaval. Neil on olnud näiteks kandev roll selle aasta esimesest poolest alates Bagdadis ning selle ümbruses toimuvas massiivses julgeolekuoperatsioonis. Lisaks on kurdide hääl oluline ka Iraagi ametlikus poliitilises süsteemis.
Kurdistani autonoomse piirkonna kaudu kulgevad ka USA vägede varustamiseks olulised transpordikoridorid.
Türklastele tähendaks laiaulatuslik sõda Põhja-Iraagis ka tugevat majanduslikku hoopi. Viimase kahe ja poole aasta jooksul on Türgi ehituskompaniid saanud Iraagi Kurdistani autonoomses piirkonnas lepinguid ligikaudu 2,5 miljardi dollari ehk ligi 27,5 miljardi Eesti krooni väärtuses. Seal tegutseb praegu ligikaudu 1100 Türgi kapitalil põhinevat firmat ja töötab 14 000 türgi töölist.
Näiteks ehitab üks Türgi firma 480 miljoni dollari eest lennujaama Irbili, teine aga 250 miljoni dollari eest ülikooli Suleymanyah’sse.
Küll oleks selline stsenaarium aga kasulik PKK-le. Türgi saaks nõrgestatud, türklaste täiemõõduline sõda kurdidega suurendaks PKK mõjuvõimu ja nõrgestaks Põhja-Iraagi kurdide parteide oma, lisaks tulvaks Türgi poolelt organisatsiooni ridadesse ilmselt värske laine värvatuid.
Lisaks poleks suurte tavavägedega PKK sisside vastu lihtsalt mitte midagi teha. Kandili mäed kõrguvad 2500–3000 meetri vahemikus, PKK sealne peakorter koosneb tervest baaside võrgustikust koos välihaigla, elektrigeneraatorite, sööklate, väljaõppeklasside ning isegi korraliku kangelaskalmistuga.
Selles kompleksis varjuva 3000–3500 sissini jõudmiseks tuleb liikuda mööda kitsaid mägiradu, mis on rasketehnikale läbimatud ja kus arvukad üksused muutuksid varitsusrünnakute sihtmärgiks. Tankide, veoautode ja soomukitega pole sellistes oludes midagi teha.
Sellel nädalal alanud õhulöögid tõenäoliselt jätkuvad, neile järgnevad väiksemate eliit- ja eriüksuste «puhastusoperatsioonid». Türgi ajakirjanduse andmeil tungiski ligi 300-meheline väeüksus sellel nädalal umbes 10 kilomeetri sügavusele Iraagi territooriumile. Selliste operatsioonidega likvideeritakse piki Türgi-Iraagi piiri paiknevad PKK rudimentaarsed vahelaagrid. Helikopteritega paisatakse väed Türgi piirist ca 60 kilomeetri kaugusel asuvasse Kandili piirkonda.
Ning tõenäoliselt saavutatakse PKK-vastase võitluse selles voorus ka mõningast edu – seda eriti juhul, kui Iraagi kurdid ja USA sõjaväelased katkestavad PKK laagritesse läbi Kurdistani autonoomse piirkonna territooriumi kulgevad varustusteed kütuse, toidu, ravimite, ehitusmaterjalide jms transportimiseks. Kuid nagu selle sissiorganisatsiooni pikk ajalugu on näidanud, ei ole Öcalani järgijate väljajuurimine täielikult mitte kunagi õnnestunud. Ja vaevalt, et ka see kord endast erandit kujutab.
©1995-2007 Postimees

Kategooriates: Blogi