jaanuar 19, 2010

Tuleviku poliitika: isiku- või erakonnakeskne?

Avalikkuses kõlab üha sagedamini etteheiteid erakondade ja poliitikute aadressil. Arutelu selle üle, kuidas suurendada riigivõimu usaldusväärsust ning parandada poliitilist kultuuri, sai jõulise avalöögi «Minu Eesti» mõttetalgutel ja aktiviseerus eriti pärast europarlamendi valimisi.

16.01.2010, Juhan Kivirähk
Postimees
Avalikkuses kõlab üha sagedamini etteheiteid erakondade ja poliitikute aadressil. Arutelu selle üle, kuidas suurendada riigivõimu usaldusväärsust ning parandada poliitilist kultuuri, sai jõulise avalöögi «Minu Eesti» mõttetalgutel ja aktiviseerus eriti pärast europarlamendi valimisi.
Indrek Tarandi supertulemus üksikkandidaadina andis põhjuse propageerida poliitika senise erakonnakesksuse asemel üksikisiku rolli tugevdamist valimistel.
«Minu Eesti» valitsuskultuuri töörühm eesotsas Peeter Jalakaga peab Eesti poliitika hädade peamiseks põhjuseks praegust valimiskorraldust, mis ei võimalda valijail erakondade ja võimuorganite tegevust piisaval määral kontrollida ega mõjutada.
Probleemide ületamiseks pakutakse välja isikuvalimisi, parlamendikoosseisu vähendamist või riigikogu kahekojaliseks muutmist kuni permanentselt toimuvate e-valimisteni välja, kus saadikute toetust jälgitakse pidevalt internetis ja teatud toetusest allapoole langedes osutuks saadik automaatselt tagasikutsutuks.
Ettepanekuid valimissüsteemi, riigikogu suuruse ja muude poliitikaelu komponentide muutmiseks on esitanud ka paljud teised arvamusliidrid.
Väiksemakoosseisulise riigikogu ideele on toetust avaldanud Jaak Allik. Raivo Vare aga soovitab loobuda valimiste proportsionaalsuse põhimõttest ja valimisringkondade arvu suurendamise kaudu liikuda majoritaarsete valimiste poole. Tema ettepanekuid toetab ka Toivo Klaar, kes näeb ideaalis, et igal valijal oleks parlamendis «oma saadik».
Sulev Valner seevastu tõdeb, et valimisseaduste muutmine enne 2011. aasta valimisi pole enam võimalik, selle asemel kutsub ta aktiivseid kodanikke üles järgmistel valimistel «Tarandit tegema». Tema sooviks oleks, et järgmistel riigikogu valimistel kandideeriks erakondade kõrval ka hulgaliselt parteiväliseid üksikkandidaate.
Nii võiks riigikokku tekkida mõjuvõimas «parteitute plokk».
Bioloog Niilo Kaldalu soovitaks aga eelvalimiste kaudu anda valijaile võimaluse kaasa rääkida erakondade nimekirjade koostamises.
Kõik need valimiskorralduse erinevaid aspekte erinevate nurkade alt täiustada üritavad ettepanekud tõstavad esile vajaduse tihendada sidemeid poliitikute ja valijate vahel.
Ühelt poolt on see kindlasti mõistlik ja loogiline, sest usaldus, mida me tunneme konkreetsete usaldusväärsete inimeste vastu, on alati suurem kui usaldus anonüümsete organisatsioonide – erakondade – suhtes.
Ent teiselt poolt tuleks arvestada ka sellega, et üks poliitik ei ole võitlusväljal sõdur. Mis kasu on ühest konkreetsest ringkonnast valitud tubli ja targa inimese teadlikkusest ja ponnistustest, kui tal ei õnnestu panna enesega kaasa kõlama ülejäänud osa otsustajatest.
Pealegi, kas riigikogu liikme puhul on ikka kõige olulisem tema mandaadi seotus kindlas Eesti piirkonnas elavate valijate huvidega? Eesti ei ole ju föderatsioon!
Miks peaks olema kõige olulisem mandaadi seotus Põlva, Viljandi või Kohila valijatega, kuid vähem tähtis see, et oma esindaja oleks parlamendis meedikutel, õpetajatel või põllumeestel?
Minul on küll raske mõista, milles seisneks ringkonnast valitud ja konkreetsete valijate mandaadiga seotud üksikkandidaadi eelis erakonna ees. Vaatamata erakondade kõikidele puudustele ja vigadele ning poliitikute edevusele ja omakasupüüdlikkusele on erakonnal kollektiivse organina siiski märksa suuremad eeldused teostada läbimõeldud poliitikat, kui seda on üksikkandidaadil vaid iseenese ja oma valijate tarkusest lähtudes.
Ehkki eurovalimistel kasutas Indrek Tarand oskuslikult ära valijate vastuseisu kinnistele parteinimekirjadele, peaks demokraatia põhimõtteliselt olema ju võimalik ka siis, kui ei valita mitte konkreetseid isikuid, vaid erakondi.
Kas erakonnad tuleks just «rahvuslikuks varaks» kuulutada, nagu paneb ette Jaak Aaviksoo, kuid kodanikuühiskonna oluliseks baasväärtuseks tuleb nende olemasolu küll tunnistada. Olen käimasolevas diskussioonis nende poolel, kes isikute rolli suurendamise asemel poliitikas panevad rõhu hoopis erakondliku süsteemi tugevdamisele.
Selle asemel et loobuda püsivalt koos käivast 101-liikmelisest parlamendist ning asendada see ringkondliku mandaadiga seotud silmapaistvate isiksuste ja väljapaistvate spetsialistide perioodiliselt koos käiva koguga, tuleks pigem mõelda sellele, kuidas tugevdada erakondi, aidates kaasa nende siseelu demokratiseerimisele ja tegevuskavade teadmisepõhisemaks muutmisele.
Riigi poolt erakondadele eraldatav raha ei tohiks kuluda mitte reklaamile, vaid ühiskonnas toimuvate protsesside teaduslikule analüüsile ning juhtimisotsuste edasi- ja tagasisidestamisele.
Paraku tellivad erakonnad valimiste eel vaid arvamusuuringuid, mitte põhjalikke analüüse ühiskonna ja riigi arenguteede kohta. Avalik arvamus oskab küll hästi öelda, mida ta sel hetkel riigivõimult ootab ja milliste lubaduste andjate poolt ta on valmis hääletama, kuid selle teadmise põhjal ei ole võimalik välja pakkuda jätkusuutlikku poliitikat. Erakondade juurde oleks vaja alaliselt tegutsevaid mõttekodasid, parlamendi juurde aga tugevat analüüsikeskust ja tulevikuküsimustega tegelevat komisjoni.
Need mõtted ei ole allakirjutanu omalooming – 2005. aastal riigikogus heaks kiidetud, ent seejärel unustusse vajunud riiklikus strateegias «Säästev Eesti 21» peeti Eesti jaoks kõige perspektiivikamaks teadmusühiskonna mudeli rakendamist.
Lihtsustatult tähendab see, et kui ühiskonna üldise hüve väljaselgitamiseks ei õnnestu kuulda võtta kõigi sotsiaalsete huvigruppide häält, tuleks orienteeruda nendele ühiskonna struktuuridele, kus asub parim olemasolev teadmine ühiskonna vajaduste, toimemehhanismide ja arenguseaduspärasuste kohta.
Lisaks poliitika teadmispõhisuse suurendamisele tuleks ühiskonna ootuste paremaks arvestamiseks suurendada kodanikuühenduste ja nende koostöövõrgustike rolli otsustusprotsessides.
Eelmisel aastal demonstreeris Eesti kodanikuühiskond igatahes oma kasvanud aktiivsust ja kompetentsi, esitades valimistel kandideerivatele erakondadele omapoolse manifesti, milles lisaks heale valimistavale pakuti välja ka konkreetseid ettepanekuid erakondade ja teiste kodanikuühenduste paremaks koostööks.
Ent kuidas ikkagi saaks tagada erakondade siseelu suuremat demokraatlikkust? Kindlasti ei ole siin parim tee igale valijale võimaluste andmine erakonnasisestesse otsustusprotsessidesse sekkumiseks.
Kohustused ja õigused peavad olema tasakaalus ja kui me soovime nõuda erakondadelt paremat tööd ja suuremat vastutust, ei tohi neilt ära võtta õigust ise oma tegevuse korraldamise üle otsustada. Pealegi on igal valijal võimalus hakata kaasa rääkima erakonna siseküsimuste otsustamises ja valimisnimekirjade koostamises, astudes erakonna liikmeks.
Küll aga tagaks demokraatia olemasolu suurem erakonnasisene konkurents. Ajakirjanik Anvar Samost väljendas raadiosaates «Olukorrast riigis» kahetsust, et meie erakondade esimeeste kohtadele peaaegu polegi konkurentsi (ainsaks erandiks teadlikult oma loomisest peale tugevale sisedemokraatiale panustanud ja ainujuhi valimisest loobunud Eestimaa Rohelised).
Konkurentsi puudumine aga saab paratamatult ohuks demokraatiale. Et aga selline konkurents tekiks, selleks tuleb spetsiaalselt vaeva näha. Muu hulgas peaks ka poliitikas osalemine muutuma senisest prestiižsemaks. Usun, et targem poliitika aitaks ka seda saavutada.
Kõrgemat poliitilist kultuuri, erakondade suuremat avatust ja usaldusväärsust ning lõppkokkuvõttes riigivõimu paremat tööd ei ole võimalik saavutada vaid erakondade suunas abstraktseid retoorilisi üleskutseid tehes.
Muutused ei sünni vaid heast tahtest, kahtlemata on selleks vaja muuta ka mõningaid seadusi, mis sunniksid riigivõimu senisest enam arvestama otsuste vastuvõtmisel ühiskonna erinevate huvigruppidega ning mis aitaks luua valimistest valimisteni kestva planeerimishorisondi asemele ühiskonna tulevikuküsimustega tegelevat laiapõhjalist diskussiooni.
Igatahes tuleb tervitada seda, et uute lahenduste otsimiseks on alanud diskussioon Eesti poliitilise kultuuri ja otsustamisprotsesside muutmise üle. Mida laiapõhjalisem on selleteemaline arutelu, seda tõenäolisemaks saab ka muutuste tegelik teostumine.
Professor Rein Taageperal on tuline õigus, et see tegelane, kelle taha jääb Eesti poliitilise kultuuri uuenemine, vaatab valijatele enamasti peeglist vastu.

Kategooriates: Blogi