august 11, 2008

Tartu rahulepingu salarajad

1940. aasta alguses tegid Evald Uustalu, Karl Zirkel ja Bruno Taimsalu ohtralt ületunde. Tööpäevad lõppesid, aga kolm Eesti välisministeeriumi nooremametnikku lappasid hilise õhtuni dokumente. See ei olnud tavaline, rutiinne paberitöö – kolmik näris ennast läbi kogu välisministeeriumi salajasest arhiivist.

1940. aasta alguses tegid Evald Uustalu, Karl Zirkel ja Bruno Taimsalu ohtralt ületunde. Tööpäevad lõppesid, aga kolm Eesti välisministeeriumi nooremametnikku lappasid hilise õhtuni dokumente. See ei olnud tavaline, rutiinne paberitöö – kolmik näris ennast läbi kogu välisministeeriumi salajasest arhiivist.

Tartu rahulepingu salarajad

1940. aasta alguses tegid Evald Uustalu, Karl Zirkel ja Bruno Taimsalu ohtralt ületunde. Tööpäevad lõppesid, aga kolm Eesti välisministeeriumi nooremametnikku lappasid hilise õhtuni dokumente. See ei olnud tavaline, rutiinne paberitöö – kolmik näris ennast läbi kogu välisministeeriumi salajasest arhiivist.
Erakorralise ülesande oli andnud välisministri abi Oskar Öpik, käskides läbi vaadata salajase arhiivi ning „välja võtta osad, millede edaspidine säilitamine, tähele pannes olukorda kuhu Eesti oli sattunud, võiks otstarbekam olla mõnes meie saatkonnas välismaal“.
Ja see olukord oli halb. Vähem kui kolme kuu eest, 18. oktoobril 1939 olid üle Eesti Vabariigi riigipiiri veerenud Punaarmee baasivägede kolonnid. Sama aasta novembris oli Nõukogude Liit rünnanud Soomet, see sõda veel kestis. Tulevik oli selgusetu.
Vabariigi valitsus oli käivitanud salaoperatsiooni, mille eesmärgiks oli koondada kokku ja toimetada välismaale varjule Eesti riikluse ajaloo seisukohast kõige olulisemate dokumentide originaalid.
Lisaks nooremametnike kolmikule olid töös ka välisministeeriumi administratiiv-juriidilise osakonna juhataja Elmar Kirotar ning ministri abi ja poliitilise osakonna direktor Nikolai Kaasik. Nemad tegelesid Eesti Vabariigi välislepingute ja nende juurde kuuluvate dokumentide läbivaatamise ja väljavalimisega.
Lõpuks täitus väljavalitud materjalidega neli Eesti toonaseks postistandardiks olnud puust kasti mõõtudega ligikaudu 1×0,5×0,3 meetrit.
14. märtsil 1940, ülejärgmisel päeval pärast Talvesõja lõppu, sõitis Tallinna sadamast välja jäälõhkuja Suur Tõll, tol talvel Tallinna ja Stockholmi vahel liinisõite teinud alus. Laeva pardal oli Tallinnast tagasi Stockholmi suunduv Eesti Rootsi-saatkonna pressiatašee Karl Ast, ühes temaga aga neli Eesti välisministeeriumi pitseritega suletud kasti. Stockholmis oli Astil vastas saadik Heinrich Laretei, kes oli saanud välisminister Ants Piibult suulise korralduse: dokumendid säilitada tervikuna või hädaohu korral tervikuna hävitada, kogu asja hoida rangeimas saladuses. Kastid viidi varjule Eesti saatkonnahoonesse.
Juulis 1940 sai aga Eesti Vabariigist Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Tallinnast saabus Stockholmi missioon, kaasas punarežiimi nukuvalitsuse välisministri Nigol Andreseni korraldus tuua arhiiv tagasi Tallinnasse. Heinrich Laretei täitiski korralduse ning neli puukasti reisisid üle mere tagasi okupeeritud Eestisse.
Kuid neljast kastist vaid kolm oli endiselt suletud välisministeeriumi pitseriga. Üks kastidest oli lahti murtud. Osa dokumentidest oli kadunud. Nagu selgus palju hiljem, ka Tartu rahulepingu originaal. Kuid punases Tallinnas ei märganud seda esialgu keegi.
Kõige tõenäolisemalt oli see just Heinrich Laretei ise ja üksi, kes murdis pitseri ühelt kastidest ning võttis sealt kõige olulisemad riigiõiguslikud dokumendid. 16. augustil andis Laretei saatkonnavõtmed üle Nõukogude anneksiooni tunnustanud Rootsi valitsusele ja lahkus hoonest koos saatkonna ülejäänud töötajatega.
1963. aastal aga suri Stockholmis Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaminister vabariigi presidendi ülesannetes August Rei ja tema isiklik arhiiv anti üle Balti Arhiivile. Viimase näol oli tegemist kolme Balti riigi põgenike koostööorganisatsiooni Balti Komitee arhiiviga. Hiljem tõi August Rei lesk Therese Rei samasse aga veel paki dokumente, mis ei olnud kuulunud tema kadunud abikaasa isiklike paberite hulka. Need oli Eesti Vabariigi diplomaatilised dokumendid, ühtekokku 31 säilikut – nende hulgas ka välislepingute originaalid. Eesti ja Läti Kaitseliidu leping aastast 1923, Eesti ja NSVL vahel 1932 sõlmitud mittekallaletungileping, Eesti ja Saksa mittekallaletungileping aastast 1939, Eesti ja NSVL vastastikuse abistamise pakt samast aastast ning… 1920. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu originaal.
Veidi hiljem sõlmiti Balti Arhiivi ja Rootsi riigiarhiivi vahel kokkulepe, mille kohaselt võis Balti Arhiiv oma vara hoiustada Rootsi riigiarhiivis. Nii rändaski Tartu rahulepingu originaal pikaks ajaks 1968. aastal kaljusse ehitatud Rootsi riigiarhiivi turvalistesse hoiuruumidesse. Ametlikult oli Eesti riikluse juriidiline tugisammas aga ometi endiselt kadunud. Eestlaste palvel ei kandnud Rootsi riigiarhiiv lepingut oma säilikute nimekirja. Kirjasõna uskudes pole seda seal kunagi olnud.
31. mail 2002 andis Rootsi riigiarhivaar Erik Norberg Eesti riigisekretärile Aino Lepik von Wirénile ja suursaadik Toomas Tiivelile üle kõik seni Rootsis deponeeritud Eesti Vabariigi välislepingud ja nendega seotud dokumendid. Reisilaev Fantaasia andis Stockholmis otsad ning võttis kursi Tallinnale.
21. juunil 2002 andis Aino Lepik dokumendid Tallinnas Eesti valitsuse residentsis Stenbocki majas pidulikult üle Eesti riigiarhvaar Priit Pirskole.
Tartu rahuleping oli jälle koju jõudnud.
(Riigiarhiivi 2002. aasta väljaande „Tagasi kodus” põhjal Diplomaatia)

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar