Anton Šehhovtsov ja Heidi Maiberg: Kas abikäsi “Azovi natsidele”?
Heidi Maibergi vestlus Anton Šehhovtsoviga (äärmus)rahvuslusest Ukrainas ja sõja mõjust äärmusparempoolsusele Euroopas.
Heidi Maibergi vestlus Anton Šehhovtsoviga (äärmus)rahvuslusest Ukrainas ja sõja mõjust äärmusparempoolsusele Euroopas.
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Ligi kaks aastat on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. Mitmeid samme, mis hõlbustavad Ukraina taastamist ning aitavad teda lähemale Euroopa Liiduga liitumisele, on juba tehtud. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL kõiki neid töid finantseerib. Suureks küsimärgiks on Ungari vastasseis.
Rahvusvahelise abi andmist võib vaadelda kaheti: kui sprinti, kiiret humanitaarabi suurte kriiside järel, mil käib aja ja elude päästmise vahel võidujooks, aga ka maratonina ehk arengukoostööna. Siis võivad kasutusel olla samad vahendid kui hädaabis – näiteks rahaline abi ja konkreetse kogemuse edasi andmine. Oma olemuselt on arengukoostöö aga pikaajaline protsess, mille üheks alussambaks on riikide vastastikune huvi koostööd teha.
Ukraina diplomaatia on usinalt hoidnud kogu maailma tähelepanu Venemaa agressioonil. Uusi partnereid leitakse ka niinimetatud globaalsest lõunast. Mõned mitte-lääne riigid võivad olla Ukrainat toetanud relvade või demineerimise õpetamisega. On selge, et Ukraina toob enda poole uusi riike mitte surve, vaid taktitundega.
Eesti on hea näide, kuidas rahvusvaheline arengukoostöö peab toimima. Juba 1990ndatel seadsime selged prioriteedid ja võtsime suunaks lähtuda arenguriikide vajadustest ning teha nendega koostööd. Nüüd tegutseme ühiselt teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et edendada meile olulisi valdkondi: digimaailm, Ukraina ülesehitus, naiste võimestamine ning haridus ja demokraatia.
Peale külma sõja lõppu on Prantsusmaa Kesk- ja Ida-Euroopas palju usaldusväärsust kaotanud: alates François Mitterandi poolele teele jäänud poliitikast kuni Jacques Chiraci kurikuulsate kommentaarideni ja Emmanuel Macroni küsitavate seisukohtadeni eelmise aasta kevadel. Prantsusmaal on vaja palju ära teha, et heastada Kesk- ja Ida-Euroopale tekitatud suurt pettumust ja tunnistada ajaloolist reaalsust. Macroni hiljutine kõne GLOBSECil oli enam kui lihtsalt oma sarmi abil idarinde riikide moosimine. See tähistab olulist pööret – vähemalt ELi tulevase laienemise küsimuses.
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Ukraina integreerumisele Euroopa Liidu ühtse turuga pani aluse 2014. aastal allkirjastatud Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileping. Lepingu põhikomponent, põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond (DCFTA), on ajutiselt kehtinud 2016. aastast, sillutades teed Ukraina järkjärguliseks integreerumiseks ELi ühtse turuga.
Venemaa varade külmutamine, tulude konfiskeerimine ja Venemaal tegevust jätkavate ettevõtete maksustamine – läänel on võimalusi, kuidas panna Venemaad ja selle abilisi Ukraina ülesehitustöö eest maksma. EL-i ja G7 liikmesriikidel on aeg oma kõhklused kõrvale heita, et Ukraina oleks suuteline jätkama võitlust Venemaa vastu.
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Lukašenka proovib igal juhul vältida Valgevene sõjaväe saatmist Venemaa abiväena Ukrainasse, sest ta ei näeks neid sõjaväelasi enam kunagi. Siiski tuleb tema suhtes pidevalt valvel olla, sest Lukašenkal on taskus piisavalt võimalusi olukorra edasiseks eskaleerimiseks, selgitab Valgevene ühendatud üleminekuvalitsuse riikliku julgeoleku ja kaitse esindaja kolonelleitnant Valeri Sahhaštšik usutluses Diplomaatiale.
Alliansi peamine ülesanne on toetada Ukraina õigust ennast kaitsta ja ära hoida olukorra eskaleerumist. „See on see, mida me teeme,“ ütleb NATO Kiievi teabe- ja dokumentatsioonikeskuse juht Vineta Kleine intervjuus Diplomaatiale.
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Ukraina filmirežissööri Ahtem Seitablajevi „Küborgid. Kangelased ei sure iial“ räägib 2014. aastal Donbassis toimunud teisest Donetski lennujaama lahingust Ukraina ning Venemaa ja Venemaa toetatud separatistide vägede vahel. Lahing algas 28. septembril 2014, 23 päeva pärast sõja lõpetama pidanud Minski protokolli sõlmimist. Olenemata vaenlase arvulisest ja tehnilisest ülekaalust ning strateegiliselt raskesti kaitstavast positsioonist, pidasid Ukraina väed vastu 243 päeva.
Kuninglik Kaitseuuringute Instituut (RUSI), 2022
Visegrad Insight, 2022
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja Eesti Arengukoostöö, 2021
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.