Nr 4 • Jaanuar 2004

Raamat: Max Jakobson. Tilinpäätös.

Kui üks raamat on trükitud heale paberile ja hästi köidetud, siis on seda alati meeldiv kätte võtta. Kui sellel paberil ja nende kaante vahel leidub lisaks aga ka palju huvitavat, on mõnu mitmekordne. Selline raamat on näiteks diplomaatia veterani ja terava sulega analüütiku Max Jakobsoni mälestuste kolmas ning viimane köide “Tilinpäätös”.

Loe rohkem

Sovetoloogia tõus ja hääbumine

Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: “Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid “sovetoloogia” elab ikka edasi.”

Loe rohkem

Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini

Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle’istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.

Loe rohkem

Iirimaa ja Eesti – ühisjooned või müüdid?

Selle aasta algusest asus Euroopa Liidu eesistujamaa kohale Iirimaa, saades au kanda liidrirolli ja -koormat ajal, mil Euroopa Liidu ajaloos leiab aset suurim laienemine. Et selle Euroopa väikeriigiga on seotud paljud Eesti ootused, võivad kokkusattumist, et Eesti võõrustajaks Euroopa Liiduga ühinemisel on just Iirimaa, pidada paljud eestlased sümboolseks.

Loe rohkem

Plejaadid jõuavad taevasse

Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure – või lootus – seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.

Loe rohkem

Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid

Euroopa kaitse” on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui “Euroopa moodi kaitsepoliitikat” või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?

Loe rohkem

Euroopa kaitse ja Prantsusmaa

Kurb küll, aga paljude Euroopa Liidu liikmesriikide lootus jõuda veel enne jõulusid põhiseadusliku leppe vastuvõtmiseni jooksis liiva. Uue aasta algul on raske ütelda, kas valitsustevahelise konverentsi nurjumine oli tegelikult ka tragöödia või lihtsalt uut moodi asjaajamine laienenud Euroopas. Äsja alanud 2004. aasta jääb tähistama Euroopa ajaloos hetke, mil liit kasvab 10 liikmesriigi võrra. Päris selge, et otsuste vastuvõtmine ei lähe enam nii libedalt nagu varem. Kooskõla leidmine suurema koosseisuga orkestris, kus pole teada, missugused on tähtsamad pilligrupid ja kes dirigent, võtab aega.

Loe rohkem