märts 18, 2016

Solidaarsuse puudumine tuleb meile bumerangina tagasi

Eesti esindaja Euroopa Liidu juures, suursaadik Matti Maasikas kirjutas teisipäevases Postimehes, kuidas Euroopa Liidu solidaarsus on sattunud löögi alla.

Eesti esindaja Euroopa Liidu juures, suursaadik Matti Maasikas kirjutas teisipäevases Postimehes, kuidas Euroopa Liidu solidaarsus on sattunud löögi alla.

„Ei saa olla nii, et ühtekuuluvuspoliitikas täidavad kõik truuisti oma sisse- ja väljamaksekohustusi, aga rändeteemal vaadaku löögi all olevad riigid ise, kuidas hakkama saavad. Ei saa olla nii, et liikmesriigile, kelle väljaheitmist Schengenist (ja varem eurotsoonist) nii mõnigi avalikult nõuab, saab samas lauses meelde tuletada solidaarset kohustust hoida sanktsioonide poliitikat Venemaa suhtes,“ kirjutas Maasikas.
Pandagu tähele, et Euroopa solidaarsuse murenemisest kirjutab inimene, kes on elanud ja töötanud Brüsselis juba aastaid. Tegemist ei ole seega suvalise kommunaalpoliitiku kraaksatusega, vaid tõsiseltvõetava sõnumiga.
Maasikas ei lisanud – ja seda ilmselt teadlikult -, et osa meie kuvandist Euroopa Liidu silmis on olnud selles, et siia on tulnud null pagulast. Mõneti on meie valitsus justkui rahul olukorraga, et Euroopa Komisjoni kvoodikava raames pole siia tulnud ühtegi pagulast. Olen väga kaugel sellest, et väita, nagu oleks kvoodikava midagi head ja töötavat. 160 000 inimese hulgast on seni ümber paigutatud umbes 600.
Probleem on muus. Probleem on mitte väga targas välispoliitikas. Uhkusega teatatud null pagulast ei jõua üksnes eesti publikuni. Tänapäeva meedia ja Euroopa Liidu liikmesriikide saatkondade raportid sedastavad üsna hea pildi Eestis toimuvast ka teistesse liikmesriikide pealinnadesse. Lisatagu siia veel ülihoolikas, nii-öelda õigete pagulaste otsimine Eestisse. Paraku meenutab see veidi juba orjaturgu. Või kui soovite, siis mingisugust rändeeugeenikat.
Eugeenika oli teatavasti 20. sajandil suund, mis pooldas tõupuhaste inimeste arendamist. Selleks võeti appi isegi sundsteriliseerimine, et tekitada just rahvusele nii-öelda paremaid poegi ja tütreid.
Olen taas kaugel sellest, nagu tuleks Eestisse lubada kõik sisserändajad. Nende seas on kurjategijaid ja terroriste ning loomulikult peab olema nende üle kontroll. Aga nagu nulli pagulase korral ei ole just maailma kõige nutikam tegu avalikult maha hõigata, et otsime tikutulega üksnes meile sobivaid inimesi. Kokkuvõttes oleme andnud Euroopale sõnumi, et Eesti pole väga innukas pagulasi vastu võtma ja ühist koormat niiviisi jagama. Keegi ei räägi tuhandetest migrantidest, küsimus on hea tahte näitamises. Seda hetkel ei paista olevat.
Kuid sel kombel leiame end olukorrast, kus meie tõrksust pagulaste vastuvõtmisel tuletatakse hiljem karmilt meelde. Varsti algavad läbirääkimised Euroopa Liidu järgmise finantsperspektiivi üle. See tähendab, et hakatakse arutama, kui palju mingi liikmesriik saab põllumajandus-, regionaal- ja ühtekuuluvustoetusi. Meenutuseks, et Eesti eelarvest moodustab Euroopa Liidu raha umbes 15 protsenti.
Nüüd aga on täiesti reaalne väljavaade, et pagulasi suurel hulgal vastu võtnud, ent ühtlasi ka netomaksjast riigid võivad oma rahakraanid vaesematele riikidele kinni keerata. Me võime ju vastu rinda taguda ja öelda, et null pagulast ongi see hind, mida oleme valmis maksma, aga millega korvatakse see 15 protsenti eelarvest siis? Juba praegu näeme koondamisi politseinike ja päästjate hulgas, kusjuures inimesed saavad kesklinnas avalikult peksa. Sise- ja välispoliitika on tegelikult üheks saanud, kuid seda tuleks ka mõista.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 18.03.2016.

Kategooriates: Blogi