juuni 26, 2018

Saksamaa sisetülid ohustavad EL-i tulevikku

Euroliidu reformid nõksatasid lõpuks edasi, kui Prantsusmaa ja Saksamaa juhid leppisid 19. juulil Mesebergis kokku ühistes seisukohtades.

Nende kahe riigi juhtrolli tähendust Euroopale on raske üle tähtsustada. Teisalt sõltub nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa sisepoliitiline stabiilsus praegu haruldaselt tugevalt nende suutlikkusest lahendada EL-i tasandil probleeme, mis on seotud rände, majandusarengu ja kasvanud geopoliitiliste pingetega.

Saksamaa võimu ohjeldamine ja suunamine rahumeelsele koostööle Prantsusmaaga on olnud Euroopa integratsiooni üks juhtmõtteid. Sakslased ja prantslased on aastakümnete jooksul mässitud üha laiemasse ja tihedamasse Euroopa koostöövõrgustikku, alates 1951. aastal rajatud Söe- ja Teraseühendusest.

Euroopa ühenduste loomise tagajärjel sai Saksamaast vankumatu nõndanimetatud ühenduse meetodi toetaja. Nimetatud meetodi kohaselt süvenes integratsioon Euroopa Komisjoni esitatud ja liikmesriikide heaks kiidetud ettepanekute põhjal. Poliitilised tülid lükati tahaplaanile ja ühendust ehitati üles ühise seadusandluse ja sellest tulenevate kohustuste alusel. Selle arengu tulemusena on meil täna Euroopas maailma suurim ühisturg.

Poliitika, ka geopoliitika, kerkis taas pinnale külma sõja lõppedes. 1989. aasta novembris rääkis liidukantsler Helmut Kohl esmakordselt avalikult Saksamaa taasühendamise eesmärgist. See tekitas Pariisis ja Londonis sügavaid ajaloost tulenevaid kartusi. Prantsusmaa asus aktiivselt edendama Euroopa rahaliitu, eesmärgiga siduda tugevnev Saksamaa veelgi tihedamalt üle-euroopalikesse struktuuridesse. Saksamaa leppis D-margast loobumisega vastu tahtmist, kuna see oli Saksamaa ühendamise poliitiline hind.

Vastu tahtmist on ka tänane Saksamaa leppimas, küll ainult osaliselt, Prantsusmaa ettepanekutega euroala tugevdamiseks. Ja taas kord mõjutab Saksamaa siseareng tugevalt tema Euroopapoliitikat.

Praeguses olukorras on aga nii mõndagi uut. Euroopa-meelsed liidrid on tugeva sisepoliitilise surve all nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal. Itaalias, Austrias, Ungaris ja Poolas on võimul poliitikud, kes õõnestavad EL-i alustalasid. Liikmesriikide vaheline usaldus, mida ühised institutsioonid aitasid aastakümnete jooksul üles ehitada, on viimastel aastatel tugevalt kannatada saanud.

EL ei saa enam poliitilisi konflikte kõrvale lükata, vaid peab nendega igapäevaselt tegelema. Ühenduse meetodist pole nüüd päevakorral olevate probleemide lahendamisel eriti abi. Selline olukord tõstab liikmesriikide, eriti suurte liikmesriikide kaalu ühiste institutsioonide arvelt, mis ei pruugi väikeriikidele just hea areng olla.

Ometi pingutab Saksamaa Angela Merkeli juhtimisel endiselt selle nimel, et lahendada Euroopa probleeme EL-i kaudu, arvestades kõigi liikmesriikide seisukohtadega. Või kas ikka pingutab?

Merkeli Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ja selle Baierimaa sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) vahel hiljuti puhjenud terav vastuseis on ajalooline, ja seda mitte ainult seetõttu, et CDU ja CSU 70 aastat kestnud liit ähvardab laiali laguneda. EL-i jaoks rohkem murettekitav on see, et Merkelit ründav CSU juhtkond seab kahtluse alla Saksamaa kohustuse järgida EL-is kokku lepitut ja otsida lahendusi EL-i tasandil.

CSU on tõstnud esile sedalaadi suure ja enesekeskse Saksamaa, mida on 1950. aastatest alates püütud läbi integratsiooni ohjeldada ja siduda kogu Euroopa huvidega. CSU juht Horst Seehofer on nõudnud migratsiooni piiramist viisil, mis ignoreeriks EL-i kokkuleppeid ja teiste liikmesriikide huve. Merkel sai CSU-lt aega juunikuu lõpuni, et tugevdada EL-i ühist migratsioonipoliitikat. Ülesanne on äärmiselt keeruline.

Sama Seehofer on muide nõudnud ka Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist. Samas räägib Baierimaa peaminister Markus Söder EL-ist viisil, mis sakslasest analüütiku Josef Janningu sõnul sarnaneb Ungari peaministri Viktor Orbániga. CSU kuklasse hingab paremäärmuslik, EL-vastane Alternatiiv Saksamaale (AfD), kelle toetus kasvas eelmise aasta liidupäeva valimistel hüppeliselt 12,6 protsendile häältest.

Prantsusmaal on president Macroni pearivaaliks samuti paremäärmuslik, ELivastane Marine Le Peni juhitud Rahvuslik Liit. Viimase populaarsus sõltub eelkõige sellest, kas Macroni Euroopa-meelne agenda säilib usutavana. Macron peab suutma saavutada oma eesmärke nii Prantsusmaal kui ka EL-is.

AfD ja Le Peni juhitav Euroopa oleks Euroopa, mida nii USA president Donald Trump kui ka Venemaa president Vladimir Putin avasüli tervitaksid. See mürgitaks EL-i, Euroopa ühtsust ja ka väiksemate riikide võimalusi otsustes kaasa rääkida. EL-i tulevik sõltub paljuski Merkeli ja Macroni õnnestumisest. Ja samas sõltub Merkeli ja Macroni poliitiline tulevik tugevalt EL-ist. Eurooplastena me oleme samas paadis.

 

Artikkel põhineb Soome ajalehes Kaleva ilmunud kolumnil.