august 2, 2012

Rohkem kui lihtsalt üks riik

Konflikti Süürias saab Liibüa möödunud aasta sündmustega võrrelda ainult osaliselt. Mõlemaid rahvaid ajendas oma autoritaarsete võimurite vastu üles tõusma regiooni teistes riikides aset leidnud rahvarevolutsioonid. Mõlemal puhul on tegu araabia riigiga, kus enamuses on sunniidid. Erinevusi on kahe olukorra vahel palju.

25.07.2012, Hannes Hanso
Postimees
Konflikti Süürias saab Liibüa möödunud aasta sündmustega võrrelda ainult osaliselt. Mõlemaid rahvaid ajendas oma autoritaarsete võimurite vastu üles tõusma regiooni teistes riikides aset leidnud rahvarevolutsioonid. Mõlemal puhul on tegu araabia riigiga, kus enamuses on sunniidid. Erinevusi on kahe olukorra vahel palju.
Esiteks, Liibüa puhul saavutati rahvusvaheline konsensus konflikti sekkumiseks ka ÜRO tasandil. Kehtestati lennukeelutsoon, rahvusvahelised jõud sekkusid ka relvastatult, valitsusvastaseid varustati nii relvastuse kui nõustajatega jne.
See tagas pideva ja mõjuva rahvusvahelise toetuse Gaddafi-vastasele osapoolele. Süüria traagiliste sündmuste nii pikk venimine on osaliselt põhjustatud ka sellest, et konsensust sõjaliseks sekkumiseks ei ole Hiina ja Venemaa vastusesisu tõttu suudetud saavutada.
Teiseks, Süürias ei ole valitsusvastased suutnud arvestatava suurusega osa riigist püsivalt enda kontrolli alla võtta. Liibüas juhtus see päris konflikti alguses. Esimesed märgid murrangust ilmnevad alles nüüd, kui konflikt on kestnud juba üle aasta.
Kolmandaks, Süüria praegune riigijuht al-Assad päris võimu oma isalt ning esindab religioosset vähemust alaviite. Al-Assadi positsioon on eripärane ka seetõttu, et tal pole sõjaväelist tausta. Samas on riigi juhtkonnast nüüd tulnud vihjeid keemiarelva olemasolule ja selle võimalikule kasutamisele. Gaddafi oli sunniit nagu enamik liibüalasi ning tuli võimule sõjavälise riigipöördega, relvastuse taseme poolest jäi Liibüa Süüriale kahtlemata alla.
Neljas komponent konflikti arengu juures on see, et Liibüa on väikese rahvaarvuga, ent maavarade poolest väga rikas riik. Süürias on samuti olemas nafta ja gaas, kuid see pole siiski sama kaalukategooria tegija rahvusvahelises sfääris.
Ma ei usu, et al-Assad suudaks siiani toimunud sündmuste taustal enam võimule jääda. Erilisi valikuid ka pole – teda ootab kas Liibüa Gaddafi või Iraagi Saddami saatus, Tuneesia Ben Ali taoline eksiili põgenemine, pole välistatud ka rahvusvahelise kohtu ette jõudmine.
Eksiili põgenemise jaoks on al-Assadile väga vähe liitlasi või sõpru jäänud – Süüriat varem toetanud araabia riigid on viimase poolteise aasta sündmuste taustal talle selja keeranud ning kutsunud teda avalikult võimust loobuma. Mõned Araabia Liiga liikmed, nende hulgas näiteks Saudi Araabia, varustavad Süüria valitsusvastaseid relvastusega.
Al-Assadi kadumine Süüria-sisest konflikti eri kogukondade vahel kindlasti ei lõpetaks. On väga tõenäoline, et koos võimuperekonna lahkumisega laguneb koost ka erinevate religioossete gruppide – sunniitide, šiiitide, druužide, kristlaste – vahel valitsenud tasakaal.
Ilmselt sooviks poliitilist ja majanduslikku võimu enda kätte koondada riigis suures enamuses olev sunniitlik kogukond. Eeldada võib, et konflikt jätkub ja ühiskond lõheneb just religioosseid jooni pidi. Teistes araabia riikides aset leidnud revolutsioonid on näidanud, et kiireid lahendusi ei ole. Kindlasti ei maksa loota, et n-ö Assadi-järgsel perioodil tuleb Süürias võimule demokraatlik ja läänesõbralik võim. Juhtuda võib täpselt vastupidine.
Süüria puhul on mängus rohkem kui lihtsalt üks riik. Süüria rolli regiooni arengutes ei tohi alahinnata, kuna tegu on nii NATO (st Türgi) kui ka Iisraeli piiririigiga. Pole võimatu, et tulevikus saab Süüriast ka ELi piiririik.
Süüria on tuumaambitsiooniga Iraani regionaalne liitlane, kuid kas Iraan suudaks ka režiimivahetuse puhul sooje suhteid säilitada, on praegu vara öelda. Iraani ja Süüria soojade suhete jätkumisest või lõppemisest sõltub olulisel määral ka terroriorganisatsiooni Hezbollah võimekus Liibanonist Iisraeli ohustada.

Kategooriates: Blogi