detsember 3, 2014

Putini poliitiline ja ideoloogiline võitlus läänega

Venemaa vastasseis läänega paistab olevat jõudnud uude, eksistentsialistlikku faasi: see on raevukas poliitiline ja ideoloogiline võitlus, mida Kreml ilmselgelt võtab ei millegi vähemana kui heitlusena elu ja surma peale.

Venemaa vastasseis läänega paistab olevat jõudnud uude, eksistentsialistlikku faasi: see on raevukas poliitiline ja ideoloogiline võitlus, mida Kreml ilmselgelt võtab ei millegi vähemana kui heitlusena elu ja surma peale.

Välisminister Sergei Lavrov kordas 24. oktoobril Valdai klubis Putini „doktriinikõne“ mõtteid, kui ütles, et lääne sanktsioonid Venemaa vastu olid loomult teistsugused kui Põhja-Korea või Iraani vastu kehtestatud sanktsioonid, kuna „nende sihtmärgiks on Venemaa sotsiaalsfäär ja majandus“, mitte eliit, ning nende lõppeesmärgiks olevat režiimimuutus. Sri Lankal toimunud kohtumisel Lõuna-Aasia kaitseministritega sõnas ka kaitseministri asetäitja Anatoli Antonov, et värvilised revolutsioonid – mida ta seostas otse terrorismiga – on tõsine oht ka Aasia riikide stabiilsusele, püüdes niimoodi ka neid õhutada Venemaa leeri astuma. Venemaa ja lääne ideoloogiline võitlus on taas muutunud ülemaailmseks. Nõukogude ja Venemaa teada-tuntud traditsioon peab aga rünnakut parimaks kaitseks. Seega on juhtunud see, et samal ajal, kui Kreml püüab meeleheitlikult vastu seista läänelike väärtuste ja värviliste revolutsioonide levikule, mida ta peab surmatõveks, on ta käivitanud ka ulatusliku operatsiooni lääne üldsuse avaliku arvamuse ja mõnede Euroopa poliitiliste jõudude, põhiliselt paremäärmuslike parteide ja liikumiste mõjutamiseks. Venemaa presidendi ametis oleva endise KGB ohvitser näeb iga tõsist probleemi kui erioperatsiooni. Sedapuhku on see eriti oluline, kuna selle eesmärk on anda hoop Euroopa demokraatia südamesse, nõrgestada ja destabiliseerida läänt ning kahjustada Atlandi-üleseid suhteid võimalikult suurel määral.
Ajakirjandus vahendas hiljuti, et Prantsusmaa paremäärmuslik partei Front National (FN), mis võitis 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised hämmastava 25% häältesaagiga, laenas Venemaa omanduses olevalt pangalt 40 miljonit eurot, mis peaks enam-vähem katma partei vajadused 2017. aasta presidendi- ja parlamendivalimisteks. FN-i juht Marine Le Pen möönis 9 miljoni euro laenamist, väites ühtlasi, et ükski teine pank ei soostunud parteile midagi laenama. Üritades koguda 5 miljonit eurot, mis tagaks riigipoolse rahastuse, õnnestus Saksamaa 2013. aastal asutatud eurovastasel (kuid pealtnäha mitte Euroopa Liidu vastasel) parteil Alternative für Deutschland (AfD) oktoobri lõpus müüa 1,6 miljoni euro väärtuses kullakange ja kuldmünte. Saksamaa luurele vihjavate allikate sõnul müüsid selle kulla AfD-le vahendajate kaudu Venemaa agendid, et parteil oleks võimalik selle edasimüümise pealt kasumit teenida.
Need on vaid kaks hiljutist näidet selle kohta, kuidas Venemaa mahhineerib Euroopa poliitika ja avaliku arvamusega. Kui Putin 2008. aastal ametisse naasis, hakkas ta aga aktiivselt suhtlema palju enamate Euroopa paremäärmuslike parteide ja liikumistega – Ungari Jobbikuga, Austria Vabadusparteiga, Suurbritannia Iseseisvusparteiga, Bulgaaria Atakaga jne – ning neid avalikult toetama. Enamiku Euroopa paremäärmuslike parteide ja Kremli ideoloogiates on mingi eriline ühisosa. See pole üksnes must raha, mida Moskva meelsasti „üllal eesmärgil“ kulutab. Kremli narratiiv, mis jutlustab lääne allakäiku, liberaalse demokraatia nurjumist, Ameerika-vastasust, „kristlike peretraditsioonidega“ õigustatavat homofoobiat ja ksenofoobiat, agressiivset rahvuslust jne, on meele järele üha enamatele eurooplastele. Lisaks sellele ei kasuta Moskva ära üksnes selliseid „kasulikke idioote“ ja ahneid moraalilagedaid poliitikuid, vaid ka korrumpeerunud tipp-poliitikuid ja muid silmapaistvaid tegelasi. Venemaa riikliku raudteeettevõtte president Vladimir Jakunin kutsus hiljuti Berliinis kokku grupi „Venemaa sõpru“. Sündmusest võttis osa endised Saksamaa kantslerid Gerhard Schröder ja Helmut Schmidt ning tippdiplomaat Wolfgang Ischinger.
See on mõistagi seesama Schröder, kes kunagi üheskoos Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraciga kuulutas 2003. aastal Iraaki tungimise pärast George W. Bushi vastu välja poliitilise sõja, kuid nüüd teeb küüniliselt näo, et ei näe Venemaa Ukraina-vastase agressiooniga midagi valesti olevat. FN-i ja teiste Euroopa paremäärmuslike parteide esindajad „vaatlesid“ ja kiitsid märtsis Krimmi „referendumit“, isegi kui on erakordselt raske ette kujutada sedasama FN-i nõndasamuti kiitmas heaks seda, et Itaalia annekteerib Korsika või et Saksamaa annekteerib Alsace’i, ehkki neil piirkondadel on mainitud riikidega veelgi tihedamad ajaloolised sidemed kui Krimmil Venemaaga.
Lääne vaatevinklist on Moskva suhted nonde paremäärmuslike parteidega poliitiliselt, õiguslikult ja moraalselt nende riikide probleem. Venemaa vaatevinklist on see aga hästi suunatud ja kavandatud operatsioon, mida lihtsalt ei ole võimalik ignoreerida. See on tihedalt seotud Moskva püüdlustega suurendada Venemaa propaganda mõju lääne avalikule arvamusele ning vahend, millega tugevdada survet lääne ning eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa valitsustele, mis kõhklevad Washingtoni ja Moskva vahel.
Et pilt oleks täielik, kuulutas Putin Valdai klubis (avalduses, mille mõtet Lavrov pärastpoole kordas), et lääne võimudega pole nende lühikeste valimistsüklite tõttu, mis kujutavad endast „demokraatia pahupoolt“, võimalik sõlmida lepinguid maailma ja inimkonna tuleviku kohta. Pisut hiljem teatas Putin, et ta ei pruugi kandideerida 2018. aasta presidendivalimistel – mida aga tema ideoloogiliste seisukohtade valguses ei saa tõsiselt võtta. Lisaks sellele kommenteeris Putin, et 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktis (ning selle salaprotokollis, mis jagas Ida-Euroopa Natsi-Saksamaa ja NSV Liidu vahel ära) polnud „mitte midagi halba“.
Kõik see paistab osutavat sellele, et Putin mitte üksnes ei pea end absoluutse võimuga tsaariks, vaid käsitleb ka tervet rahvusvaheliste lepingute süsteemi üsna keskaegsel kombel. Venemaa president on varem vihjanud sellele, et tema isiklikult ei ole alla kirjutanud ei 1991. aastal sõlmitud Belovežje lepingutele (mis saatsid laiali NSV Liidu) ega 1994. aasta Budapesti memorandumile (millega Ukraina loobus tuumarelvadest ning sai vastutasuks rahvusvahelise garantii oma territoriaalsele terviklikkusele). Seega eelistab Putin lääne juhtidega olulisi lepinguid sõlmida Molotovi-Ribbentropi mudeli põhjal. Karta on, et ta tõenäoliselt midagi sellist novembrikuus APEC-i ja G20 kohtumistel juba üritas.
Iga päevaga saab üha selgemaks, et läänel pole Putiniga toime tulemisel valikut – ta on ohtlik ja teda ei saa usaldada. Need, kes väidavad või usuvad, et Putin esindab Venemaad ning et temale vastu astumine tähendab Venemaa rahva vastu võitlemist, peaksid meenutama kedagi Adolf Hitlerit, kes samuti võitles demokraatliku maailma vastu ning kel oli (ning kel on kahjuks tänini) poolehoidjaid paljudes maades. Hitler uskus, et teine maailmasõda on võitlus elu ja surma peale, kus ta ei näinud mingit võimalust minna kompromissile või alistuda. Enamgi veel, tema arvates polnud saksa rahval mingit tulevikku, kui ta sõja kaotab – ning selles eksis ta rängalt.
President Putini sõjakas ja läänevastane kurss ei paku tema maale mingeid mõistlikke väljavaateid nautida rahu ja küllust ega mängida rahvusvahelises süsteemis konstruktiivset rolli. Õnneks paistab silmapiiril Putini lüüasaamine ning see annab Venemaale uue võimaluse, mida loodetavasti jälle luhta ei lasta.

Kategooriates: Blogi