juuli 28, 2014

Probleemid Venemaa-Ukraina konflikti defineerimisega Berliinis

Kui Venemaa mahitusel tegutsevad relvajõud 17. juulil Ida-Ukrainas rahvusvahelise reisilennuki alla tulistasid, hakkas Saksamaa diplomaatia täistuuridel tööle. Selles Venemaalt saadud pind-õhk tüüpi raketisüsteemiga toime pandud terrorirünnakus said hukka kõik lennukis viibinud 298 inimest 11 riigist.

Kui Venemaa mahitusel tegutsevad relvajõud 17. juulil Ida-Ukrainas rahvusvahelise reisilennuki alla tulistasid, hakkas Saksamaa diplomaatia täistuuridel tööle. Selles Venemaalt saadud pind-õhk tüüpi raketisüsteemiga toime pandud terrorirünnakus said hukka kõik lennukis viibinud 298 inimest 11 riigist.

23.07.2014, Vladimir Socor (RKK)
Kui Venemaa mahitusel tegutsevad relvajõud 17. juulil Ida-Ukrainas rahvusvahelise reisilennuki alla tulistasid, hakkas Saksamaa diplomaatia täistuuridel tööle. Selles Venemaalt saadud pind-õhk tüüpi raketisüsteemiga toime pandud terrorirünnakus said hukka kõik lennukis viibinud 298 inimest 11 riigist.
17. juuli rünnak, mida üldiselt peetakse pöördepunktiks rahvusvahelise üldsuse seisukohtades selle konflikti suhtes, ei paista olevat Berliini poliitikat kuigivõrd muutnud. Too võigas tegu kinnitab Saksamaa valitsuse seisukohast tema nõudmise õigsust sõlmida konfliktipiirkonnas vaherahu ning alustada läbirääkimisi Ukraina valitsuse ja Venemaa marionettide vahel. Saksamaa ja Venemaa ühine poliitika tuginebki nendele kahele eesmärgile.
Kui võrrelda omavahel kantsler Angela Merkeli ja välisministri Frank-Walter Steinmeieri sõnavõtte, võib küll leida mõningaid erinevusi nüanssides ja rõhuasetustes. Sisuliselt aga käsitleb Berliin seda konflikti samamoodi kui Moskva, nimelt Ukraina sisekonfliktina, mitte Venemaa algatatud riikidevahelise konfliktina, mis toimub Ukraina territooriumil. Saksamaa positsioon on seega loomult kahetine: see ühtaegu vabastab Venemaa vastutusest sellise uut tüüpi agressiivse sõja eest ning samal ajal toetab Venemaa pretensiooni saada Ukraina pealtnäha riigisisese konflikti rahuvahendajaks.
Nendest ühistest eeldustest tulenevad ühised Vene-Saksa ettepanekud, mis on järgmised: „viivitamatu“ vaherahu, läbirääkimised Kiievi ning Donetski ja Luhanski „vabariikide“ (ehk „Novorossija“) vahel Venemaa ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni eestkostel (OSCE – elimineerides lääne, Saksamaa aga taandab end protsessist ise) ning Venemaa osalemine võimalikes jätkuläbirääkimistes Ukraina riikliku ja territoriaalse struktuuri üle.
Nende nõudmistega nõustumise korral 1) lakkaks Ukraina relvajõudude praegune setsessionistide vägede tõrjumine üha väiksemale alale; 2) kindlustuks „Novorossija“ positsioon de facto ning nende varustamine Venemaalt muutuks hõlpsamaks, mis tähendaks sisuliselt nende päästmist lüüasaamisest; 3) ei seisaks Moskva enam dilemma ees, kas aktsepteerida oma marionettide lüüasaamist või hoopis sekkuda lahingutegevusse avalikumalt ning riskida seega tõsiste lääne sanktsioonidega; 4) läheks poliitiline ja sõjaline kontroll Donetski ja Luhanski piirkonna üle Moskvast juhitavate „Ida-Ukrainat esindavate“ setsessionistide kätte piisavalt kiiresti, et ennetada Ukraina võimu naasmist sinna ja vabade valimiste korraldamist piirkonnas; 5) satuks Kiiev setsessionistlike võimudega ühele ja samale pulgale läbirääkimistel poliitilis-konstitutsioonilise lahenduse üle, mis on Moskva järgmine eesmärk.
Saksamaa positsioon tundub olevat loomult vastuoluline. Ühest küljest mõistab Berliin hukka tsiviillennuki allatulistamise kuritöö, taunib setsessionistlike võimude pühadust teotavat viisi hukkunute säilmetega ümber käimisel ning hurjutab neid juurdluse saboteerimise eest. Teisest küljest aga tahab Berliin, et Kiiev alustaks nendesamade setsessionistlike võimudega läbirääkimisi ja jõuaks ehk ka kokkulepeteni kontaktgrupi kaudu, kus domineerib Venemaa (vt EDM, 11. juuli, 18).
Moskvat sedasorti sisemised vastuolud ei paina. Kreml käsitleb 17. juuli kuritegu sisuliselt PR-probleemina, mis on küll erakordselt tõsine. See pole seni sundinud Moskvat end distantseerima ei Donetski ja Luhanski marionettidest ega ka Novorossija projektist. Õigupoolest on Moskva oma sõjalist osalust hoopis suurendanud. Ukraina piiripunktide pihta on avatud risttuli nii Venemaa territooriumilt kui ka setsessionistide kontrolli all olevalt Ukraina territooriumilt. Selliste rünnakute eesmärk on suurendada Venemaa relvade sissevoolu Ukrainasse üle sellesama piiri. Setsessionistlikud relvajõud on saanud Venemaalt veelgi õhutõrjesüsteeme juurde. Pisut enne 17. juulit tulistasid nad (või nende juurde tegutsema määratud Venemaa meeskonnad) alla kaks Ukraina sõjaväelennukit ning 23. juulil veel kaks Ukraina lennukit Su-25 (Ukrinform, 23. juuli).
Venemaa ja Saksamaa hiljutisel Berliinis toimunud konverentsil tehtud ettepanek piiriseire kohta surus Ukraina nurka. Meisterlikult formuleeritud ühisettepanek võimaldab Venemaal seada piiriseireks kolm tingimust: a) Ukraina peab jõudma vaherahu ja dialoogini setsessionistide juhtidega; b) nii Ukraina kui ka OSCE peavad Venemaaga läbi rääkima piiriseire meetodite ja vahendite üle; c) piiriseireleping kehtib üksnes vaherahu kestel ning kaotab kehtivuse, kui Ukraina katkestab vaherahu (st kui ta üritab vabastada setsessionistide kätte langenud alasid), millisel juhul Venemaal on taas vabad käed oma piiritaguseid protežeesid varustada ja lisajõududega turgutada (vt EDM, 3. juuli; auswawertiges-amt.de, 2. juuli).
Sestpeale on Ukraina relvajõud jätkanud riigi territooriumi jupphaaval tagasivõitmist, samal ajal on aga Venemaa varustanud oma protežeesid raskema relvastusega, nüüd sealhulgas ka õhutõrjesüsteemidega.
Ukraina valitsus on lõpuks alustanud selle konflikti olemuse selgitamist otse Saksamaa ajakirjandusele. Peaminister Arseni Jatsenjuk võttis selle kokku nii: „Minu kodumaal ei ole kodusõda. Ukraina on sõjas, mille puhkemise tegi võimalikuks ning mida õhutab Venemaa. Just nii tuleb seda mõista. [Vladimir] Putin peab lõpetama relvatarned ning kutsuma oma agendid Ukraina territooriumilt tagasi. Kontroll Venemaa-Ukraina piiri üle peab taastuma. Minu rahuplaan on selline.“ (Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung, 20. juuli.)