detsember 15, 2014

Probleemid Venemaa ja Türgi suhetes pärast Krimmi sündmusi

Turkish President Recep Tayyip Erdogan (R) welcomes Russian President Vladimir Putin with an official welcoming ceremony at Turkey's Presidential Palace in Ankara, on December 1, 2014 Erdogan personally welcomed Putin for the one-day state visit at the gates of his controversial new presidential palace in Ankara and the Russian leader is only the second world dignitary to visit the grandiose complex after Pope Francis on Friday. AFP PHOTO/ Turkish Presidential press office RESTRICTED TO EDITORIAL USE -- MANDATORY CREDIT: "AFP PHOTO / TURKISH PRESIDENTIAL PRESS OFFICE" / NO MARKETING - NO ADVERTISING CAMPAIGNS – NO SALES / DISTRIBUTED AS A SERVICE TO CLIENTS
Turkish President Recep Tayyip Erdogan (R) welcomes Russian President Vladimir Putin with an official welcoming ceremony at Turkey's Presidential Palace in Ankara, on December 1, 2014 Erdogan personally welcomed Putin for the one-day state visit at the gates of his controversial new presidential palace in Ankara and the Russian leader is only the second world dignitary to visit the grandiose complex after Pope Francis on Friday. AFP PHOTO/ Turkish Presidential press office RESTRICTED TO EDITORIAL USE -- MANDATORY CREDIT: "AFP PHOTO / TURKISH PRESIDENTIAL PRESS OFFICE" / NO MARKETING - NO ADVERTISING CAMPAIGNS – NO SALES / DISTRIBUTED AS A SERVICE TO CLIENTS

4. detsembril teatas kindralmajor Oleksandr Rozmazninov Ukraina kindralstaabist, et Venemaa on paigaldanud Krimmi taktikalise raketisüsteemi Iskander-M. (Dzerkalo Tõžnia, 4. detsember.) Koos muude Venemaa sõjaliste siirmistega annekteeritud poolsaarele on see käivitanud arutelu muutustest Musta mere piirkonna sõjalises tasakaalus.

4. detsembril teatas kindralmajor Oleksandr Rozmazninov Ukraina kindralstaabist, et Venemaa on paigaldanud Krimmi taktikalise raketisüsteemi Iskander-M. (Dzerkalo Tõžnia, 4. detsember.) Koos muude Venemaa sõjaliste siirmistega annekteeritud poolsaarele on see käivitanud arutelu muutustest Musta mere piirkonna sõjalises tasakaalus.

Jamestown Foundation
Üks huvitav osa sellest arutelust käsitleb seda, mil määral Krimmi militariseerimine mõjutab Venemaa ja Türgi strateegilisi suhteid. Selleteemaline debatt sai uut hoogu juurde seoses presidentide Vladimir Putini ja Recep Tayyip Erdoğani kohtumisega Ankaras 1. detsembril.
Hoolimata erimeelsustest Krimmi annekteerimise üle on strateegilise kahepoolse koostöö peamisteks valdkondadeks kaubandus ja energia. Türgi on oportunistlikul kombel hoidunud toetamast Venemaa vastu kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone. Näiteks ehitavad riigid Akkuyus kahasse tuumaelektrijaama. Ehkki seda projekti on juba tabanud märkimisväärsed tagasilöögid, on ehitustegevuse alguseks nüüdseks kavandatud 2015. aasta kevad (Hurriyet Daily News, 11. oktoober). Gaasist kõneldes arutlesid Putin ja Erdoğan võimaluse üle teha Türgist Venemaa gaasi jaotussõlm ja uus turg nurjunud South Streami gaasijuhtme asemele, mis oli mõeldud kulgema Euroopasse ilma Ukrainat läbimata (Newsru.com, 11. detsember). Nende kõneluste mõtet andis edasi ka Gazpromi tegevjuht Aleksei Miller, kes kuulutas, et Venemaa strateegiline eesmärk on lakata sõltumast Ukrainast kui transiitriigist (Newsru.com, 6. detsember).
Türgi on tõesti pragmaatiliselt kasu lõiganud lääne Venemaa-vastaste kaubandussanktsioonide eiramisest ning koostööst ühtviisi Euroopa Liidu ja Venemaa konkureerivate gaasitransiidiprojektidega (Gazeta.ru, 12. september). Sellegipoolest hoiatas Türgi vaatleja Ali Yurttagül suhete lõhkumise eest lääne institutsioonidega, sealhulgas NATO-ga, kuhu Türgi kuulub 1952. aastast, ning viitas sellele, et Ankaral võib tulevikus olla tarvis seista kõrvu läänega, kui Mustal merel, Kaukaasias või Türgi väinades tekivad julgeolekuprobleemid. Lisaks sellele pidas ta ohtlikuks Türgi kasvavat energiasõltuvust Venemaast (Zaman, 7. detsember).
Vene ajaloolane Sergei Balmassov rõhutas tahtmatult selle teise argumendi tähtsust, märkides, et Türgi „täielik sõltuvus“ Venemaa gaasist on üks põhilisi probleeme, mis takistavad Ankaral viljelda Venemaa suunal aktiivsemat poliitikat – näiteks krimmitatarlaste ja Krimmi poolsaare annekteerimise suhtes. Ta väitis aga ka seda, et tulevikus võivad gaasitarned Põhja-Iraagi kurdide aladelt ja Iraanist katta kuni 30 protsenti Türgi vajadustest ning tingida Türgi poliitilises suundumuses Venemaale ebasoodsa muutuse (Newsbalt, 6. märts).
Erinevalt energiaalasest koostööst on Krimmi üha süvenev militariseerimine endiselt valupunkt Venemaa ja Türgi suhetes. Ukraina analüütik Andrii Klõmenko on tänavu öelnud, et Venemaa kaitseministeerium kavatseb Krimmi poolsaarer 2014. aasta lõpuks luua 40 uut suurt väeüksust – brigaadi ja rügementi (Zerkalo Nedeli, 24. oktoober). Venemaa õhuväed on Krimmi juba siirnud moderniseeritud õhutõrjesüsteemi S-300PMU Favorit (Vzgljad, 3. detsember), samuti hävitajaid Su-27SM ja Su-30M2 ning pommitajaid Tu-22 (Lenta.ru, 26. november). Venemaa rannikukaitset on aga samal ajal tugevdatud raketisüsteemidega Bastion-P.
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu on õigustanud Krimmi militariseerimist NATO „Venemaa-vastaste tunnetega“ (Lenta.ru, 12. november). Radikaalsemalt meelestatud Venemaa militaaranalüütik Semjon Bagdassarov avaldas aga kevadel seisukoha, nagu olnuks Venemaa sunnitud Iskanderi raketid Krimmi paigaldama seetõttu, et Türgi oli väidetavalt rikkunud Montreaux’ konventsiooni, lubades paljud NATO sõjalaevad läbi väinade Mustale merele ning võimaldades neil seal pikemalt peatuda. Tema sõnul võib Iskandereid kasutada piirkonnas paiknevate NATO sõjalaevade vastu (Moskva – Tretii Rim, 21. oktoober).
Mõned Venemaa ja Ukraina eksperdid usuvad siiski, et praegune jõudude tasakaal Mustal merel on mõnevõrra Türgi kasuks. Pavel Šlõkov Moskva Riiklikust Ülikoolist kirjutas, et „praegu on jõudude tasakaal rohkem Türgi kasuks kui näiteks külma sõja ajal. Türgi majandus on tugevuselt maailmas 17. kohal (ning see on strukturaalselt mitmekülgsem kui Venemaa oma), seal asuvad dünaamiliselt arenevad teadmuspõhised tööstusharud ning NATO suuruselt teine sõjaline kontingent (kes on varustatud peamiselt Türgis välja töötatud ja toodetud kõrgtehnoloogilise relvastusega).“ (Russiancouncil.ru, 3. detsember)
Hetkel on Türgi Mustal merel paiknevad mere- ja õhuvägede üksused nii arvuliselt kui ka tehnoloogiliselt üle seal paiknevatest Venemaa väeüksustest. Türgi laevastikus on Saksamaal välja töötatud fregatte ja allveelaevu, samuti Ameerika Ühendriikidelt ja Prantsusmaalt saadud (ning Türgis moderniseeritud) fregatte ja korvette, mis on võimekamad ja moodsamad kui Sevastoopolis paikneva Venemaa Musta mere laevastiku omad. Lisaks saab Türgi NATO liikmena soetada Ameerika Ühendriikide moodsaid relvasüsteeme. Riigidepartemangu heakskiidu saanud 2014. aastal sõlmitud lepingu järgi võtab Türgi „uutel CERBE klassi allveelaevadel (214-klass 1200) kasutusele MK 48 Mod 6 Advanced Technology torpeedod“ (Dsca.mil, 12. mai).
Samal ajal on Türgi õhujõudude koosseisus Türgis toodetud hävitajad F-16 ning hiljuti osteti ära esimene planeeritud kümnest moodsast transpordilennukist A400M (Türgi õhujõud, 16. mai). Venemaa Türgi-ekspert Andrei Boldõrevi arvates ületab Türgi mereväe tulejõud poolteist korda Musta mere laevastiku oma (Topwar.ru, 11. märts). Ka Ukraina sõjandusekspert eruadmiral Ihor Kabanenko on kinnitanud Türgi piirkondlikku sõjalist üleolekut Venemaast (autori intervjuu, 28. november). Venemaa kaitsetööstuse mahajäämust Türgi omast illustreerib tõsiasi, et Venemaa projekt moodsate Kilo-klassi diiselelektri-allveelaevade ehitamiseks hilines 10 aastat (Russiancouncil.ru, 30. oktoober 2013), samal ajal kui aastail 2014–2017 Musta mere laevastikku lisanduvad kuus Kilo-klassi allveelaeva on üksnes mõnevõrra täiendatud, mitte täielikult moderniseeritud alused (Lenta.ru, 8. detsember).
Võib-olla kas või osaliselt selle jätkuva piirkondliku jõudude tasakaalu Türgi kasuks kaldumise tõttu on Ankara saatnud korduvaid signaale, et ei kavatse sugugi hakata ajama mööndusteta Venemaa-sõbralikku välispoliitikat. Tasub märkida, et Türgi uus välisminister Mevlüt Çavuşoğlu kinnitas, et Türgi toetab „Gruusia eesmärgile lõimuda Euro-Atlandi institutsioonidega“ (Mfa.gov.tr, külastatud 12. detsembril), väljendas muret krimmitatarlaste olukorra üle, „kellele avaldab survet de facto [Venemaa] juhtkond“ ning sõnas, et „Türgi ei tunnusta Krimmi illegaalset annekteerimist ning jätkab seda poliitikat ka tulevikus“ (Mfa.gov.tr, külastatud 11. detsembril). Venemaa praeguse taasrelvastumiskampaania kontekstis on aga Musta mere julgeolekusituatsioon kaunis muutlik. Sestap ootame-näeme, kas Ankaral õnnestub edaspidigi Moskva suunas samasugust strateegilist joont hoida.

Kategooriates: Blogi