Pöördepunkt Armeenias

AP/Scanpix
Opposition demonstrators gather in the Republic Square celebrating Armenian Prime Minister s Serzh Sargsyan s resignation in Yerevan, Armenia, Monday, April 23, 2018.
Opposition demonstrators gather in the Republic Square celebrating Armenian Prime Minister s Serzh Sargsyan s resignation in Yerevan, Armenia, Monday, April 23, 2018.

Armeenias tehti sel nädalal ajalugu – uue vabariigi ajal ei ole nähtud sellist masside koondumist nagu viimasel kümnel päeval.

Armeenlased tulid tänavale, sest endine president Serž Sargsjan sai peaministriks. Et kahe aasta eest sai Armeeniast parlamentaarne riik senise poolpresidentaalse asemel, nähti selles Sargsjani võimu pikendamist.

Kuigi uue Armeenia stardipunkt oli halb (sõda, maavärin, majanduse kokkuvarisemine, massimigratsioon jne), iseloomustas 2000. aastate algust lootusrikkus. Pärast 2008. aastat, kui võimule sai Sargsjan, läks olukord järsult halvemaks – oligarhide võim kasvas, väljaränne suurenes jne. Samas on nende kümne aasta jooksul Armeenias tekkinud kodanikuühiskond ja sellega on kaasnenud rahvaprotestid, iga aastaga suuremad. Oluline murdepunkt oli kahe suve tagune demonstratsioon, mis vallandus, kui rühmitus Sassuni sõgedad hõivas Erebuni politseijaoskonna, nõudes valitsuse tagasiastumist. Esimest korda ei protestitud majanduslikel põhjustel, vaid nõuti süsteemi enda muutmist.

Armeenia protestid ei ole seni tekitanud usku, et need midagi muudavad, sest opositsiooni tegevus ei mõju süsteemselt, pigem vaikushetki pingestavate spasmidena. Lisaks takistas Armeenias demokraatiat toimimast asjaolu, et palju inimesi on riigitööl ja neid kohustatakse valima teatud isikuid, erasektorit kontrollivad aga oligarhid.

Mis siis seekord teisiti oli? Protesti eesotsas olnud ajakirjanik ja endine poliitvang Nikol Pašinjan tõestas end rahva jaoks juba Erebuni jaoskonna sündmuste ajal, kui abistas läbirääkimistel ning innustas desorganiseeritud inimmassi ühinema. Teiseks, armeenlastel ongi tõepoolest kõrini, nad on liiga kaua elanud allpool vaesuspiiri, lokkava korruptsiooni käes. Kui veel hiljuti kardeti verevalamist (mälestus sõjast ja 1999. aasta parlamenditulistamisest oli liiga värske), siis nüüd olid inimesed jõudnud piirini, kus neile tundus, et neil pole midagi kaotada – sellest kõneleb ka asjaolu, et protestidel osalesid absoluutselt kõik ühiskonnakihid. Oluline on ka armeenia noorsugu, kes on kasvanud globaliseeruvas maailmas.

Hetkel on meeleolu Armeenias ülev, kuid on raske prognoosida, mis saab edasi. Spekuleeritakse, et Sargsjan taandus liiga lihtsalt ning rahval plaanitakse nahk üle kõrvade tõmmata. Teised leiavad, et Sargsjan on oma sõjaväelise taustaga siiski riigi patrioot ning see ajendaski teda taanduma. Seda, et suhted Venemaaga muutuksid, ei arva ega looda ilmselt keegi, sest Armeenia ei näe oma rahvusliku turvalisuse tõttu võimalust kursimuutuseks. Küll aga loodetakse, et Armeenia muutub oma siseriiklikes protsessides demokraatlikumaks.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar