aprill 23, 2018

Poola: kas demokraatia sureb?

Scanpix

Aprillis linastus üle Poola must komöödia „Nägu“, milles suhteliselt selgelt kritiseeritakse kiriku võimu Poola ühiskonnas ja ilmekalt kujundatakse väikelinnade ja külade Poolat, nö „Poolat B“.

See on maaliliste maastikega maailm, kus käiakse pihtimas kirikus, tapetakse jõuludeks siga ning ropendatakse päris räigelt. Filmis ehitatakse küla lähedal tohutu suurt Jeesuse kuju, mis peab olema suurem kui Rio de Janeiro oma. Filmi peategelane kukub selle ehituse käigus tellingutelt ning saadud vigastuste tulemusena siirdatakse talle „uus nägu“. Elu uue näoga väikeses kogukonnas osutub raskeks. Huvitav on see, et hiiglaslik Jeesuse kuju on päriselus olemas, ta asub Swiebodzini linnas ning on 36 meetrit kõrge.

See on võimas sümbol, kuid on olemas ka teistsugune Poola, kus juba 1970. aastail tehti avangardset kunsti ja muuhulgas ka feministlikku pop-arti, mis mõjub vägagi kaasaegselt veel tänagi. Seda Poolat on nimetatud „Poolaks A“. Poola A koondub suurtesse linnadesse, kus inimesed muretsevad oma õiguste pärast, on nõus tulema välja protestima ning on üldiselt liberaalsemad. Lihtsustatult öeldes hääletab praeguse valitsuse ajal Poola A opositsiooniliste parteide poolt ning ei ole rahul olukorraga riigis. Poola B on rahul, eriti võimsate abipakettidega (nt alates teisest lapsest makstakse perele igakuiset hüvitist 500 zloti (umbes 120 EUR) suuruses), ning hääletab praegu valitseva Seaduse ja Õigluse partei PiSi poolt. Muidugi on hääletamise mallid suure huvi orbiidis ja neid analüüsitakse väga hoolsalt. Vahest tehakse kummalisi järeldusi puhtalt häälte jaotusele ja Poola kaardile vaadates. Näiteks arvatakse, et poliitilised eelistused on seotud kunagise 18. sajandi Poola jagamistega või Saksamaa vanade piiridega. Naljakal kombel leiti sarnasusi muu hulgas ka metssigade arvukuse ja välikäimlate leviku ning valimismallide vahel.

Kas tegelikult eksisteerib kaks Poolat? PiS liikmed ütlevad tihti, et Poola A ja Poola B on opositsiooniliste jõudude leiutis, ja reaalselt on Poola ühtne. Võib nõustuda, et selline jaotus on mõnevõrra kunstlik, aga ta on ka efektne ning seetõttu meedias laialt levinud. Kontrastid ja vastandamised müüvad hästi, on selgesti arusaadavad – aga kas ka kasulikud riigi arengule?

Poola on kahjuks meediasse jõudnud ka näitena sellest, kuidas surevad demokraatiad. Sellise pealkirjaga raamatu autorid Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt keskenduvad küll USA poliitikale, kuid toovad näiteks teiste riikide sarnaseid protsesse, sealhulgas ka Poola omi. Nende uurimused näitavad, et liikumine demokraatiast eemale toimub meie ajal mitte järsult, vaid pigem samm-sammult. Uued „diktaatorid“ toimivad mitte sõjaväe toetusel, vaid väikeste seadusmuudatuste kaudu ning selle tõttu rahvas ei tunnetagi seda protsessi nii selgelt. Poola puhul saab öelda, et rahvas oli valvas ning tuli mitme probleemi puhul kohe tänavale. Tähelepanelikult on olukorda jälginud ka Euroopa Liit. Suurimat tähelepanu on pälvinud kohtusüsteemiga seonduvad reformid. Mitmed reitingud näitavad seoses kohtusüsteemi reformiga järske langusi demokraatia ja majandusvabaduse valdkonnas. Näiteks Freedom House’i „Nations in Transit“ aruande järeldused ütlevad otsesõnu, et Poolas mõõdeti suurim demokraatia langus aruande ajaloos. (freedomhouse.org/report/nations-transit/nations-tr…). Lisaks mõõtis Poola näitajate halvenemist ka V-Dem ning Poola langes ka majanduvabaduse indeksis. (V-Dem.net, heritage.org).

Probleemide pärast õigusriigiga kaalus Euroopa Komisjon nn Artikkel 7 käivitamis, ehk protseduuri Poola vastu meetmete võtmisega kuni Euroopa Liidust väljaviskamiseni välja. Siiski on mingi hetk mõlemad pooled aru saanud, et konfrontatsiooni tee ei ole kummalegi kasulik. Viimasel ajal on nähtud kompromissi märke ning on võimalik, et hääletust Euroopa Liidu Nõukogus Artikkel 7 üle õnnestub vältida, kuigi hetkel on asi veel küsimärgi all. Poola valitsus on astunud samme mõnede seaduste muutmiseks ning on kõlanud ka lepitavat retoorikat. Samas arvatakse Euroopa Liidus, et mõned muudatused on kosmeetilised ning Poola valitsuse leplikkuse peamiseks põhjuseks võib olla ELi finantsperspektiivi läbirääkimised. Seost Poola õigusriigi olukorra ning rahaliste eraldiste vahel on maininud ka Poola valitsus ise.

Poola on ületanud uudiskünnist ka teiste probleemidega. Üks nendest on nn holokausti ehk „Rahvusliku mälu instituudi“ seadus, mis laias laastus sai alguse soovist parandada Poola imagot ning vältida sõnapaari „Poola surmalaagrid“ kasutamist – selline on vähemalt ametlik põhjendus. Olukord aga väljus kontrolli alt ning viis suhete halvanemiseni nii Iisraeli kui ka USAga. Paradoksaalsel kombel tähendas see ka, et „Poola surmalaagritest“ hakati rääkima rohkem kui varem ning Poola imago sai hoopis tugeva hoobi.

Praeguse valitsuse sidemed katoliikliku kirikuga viisid ka olukorrani, mil niigi karmi abordiseadust soovitakse veelgi karmistada, keelates abordid ka geneetiliste haiguste ning vägistamiste puhul. See plaan vallandas mitu protestilainet, kus naised tulid tänavale nn mustadel reedetel. Kiriku domineerimine mõjutab ka tavaliste inimeste elu – nimelt on Poola liikumas suunas, mil kõik poed on pühapäeviti kinni just seetõttu, et „korralik Poola perekond käib pühapäeviti kirikus ja siis sööb lõunat koos, kodus“.

Kõikidel neil juhtudel ei ole olukord aga must-valge. Näiteks abordiseaduse osas ollakse ambivalentsed ka PiS sees, tunnetades, et see on suhtelsiselt ebapopulaarne meede. Samal ajal on opositsioonipartei Kodanlik Platvorm (PO) liikmete seas parempoolne tiib, kes pooldab seaduse karmistamist. Seda vastuolulist sammu peetakse kasulikuks hoopis vasakpoolsetele (SLD), kes on olnud peaaegu et varjusurmas, kuid kellele selline valitsuse tegevus annavad võimaluse „astuda õige asja eest välja“.

Euroopa Liitu on mõistagi hämmingusse ajanud ka Poola seisukoht migratsiooni teemal, kuna Poola on nn kvoodipõgenike vastu. Vahetevahel küsib mõni Lääne diplomaat üllatunult, kuidas poolakad ei ole solidaarsed, ise on nad ju nii palju ajaloo jooksul kannatada saanud. Kesk-Euroopas valitsebki veidi teine mentaalsus kui Läänes. Kesk-Euroopas on vähem poliitilist korrektsust. Nimelt mõeldakse, et homogeenses ühiskonnas, kus puuduvad etnilised pinged, on üldiselt kergem toime tulla. Küll aga just sellel foonil on eriti kummaline, et ikkagi on Poola ühiskonnas tekkinud nii palju vastuolusid ja sisemisi jagamisi. Tekib tahest-tahtmata mulje, et inimloomus sunnib elanikke otsima pingeid alati siis, kui neid pealtnäha kusagilt võtta ei ole.

Teine Levitsky ja Ziblatti raamatus esitatud tees puudutas USA ühiskonna polariseerumist, jagunemist kaheks suureks leeriks. Põhirohuna demokraatia surma vastu kutsusid autorid üles dialoogile kahe leeri vahel. On vaja võtta teist poolt kui poliitlist vastast, mitte kui surmavaenlast, kellega diilid ega ka lihtne läbikäimine ei ole võimalik. Poolas on selgelt näha just sellist vastandamist. Praegune opositsiooni juhtpartei PO on säilitanud teatava populaarsuse, ning nende endine liider, praegune Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk on naasmas Poola poliitikasse. Küsitluste järgi on just tema kõige populaarsem presidendikandidaat praeguse presidendi Andrzej Duda kõrval.

Poola ühiskond on samas mitmes mõttes USA omast erinev. Esiteks ei ole siin, nagu ülalpool mainitud, etnilisi pingeid. Teiseks ei ole poliitline süsteem kaugeltki kaheparteiline, PiSi ja PO kõrval toimetavad siin parlamendis nii vasakpoolsed (SLD) kui ka suhteliselt uus parempoolne partei „Nowoczesna“ („Kaasaeg“), samuti protestipartei Kukiz’15 ning paljuski maaelanikkonnale orienteeritud PSL. Ühiskonna polariseeritus on siin seega vähem juurdunud ja usun, et kompromissid on võimalikud. Oluline on, et Poola ühiskond ise saaks aru, et on vaja dialoogi pidada ja koos edasi minna, ega tee seda välise surve tõttu.