august 1, 2008

Pärsia liivakellade sahin

Kas diplomaatia naaseb Iraani tuumakriisist kilbiga või kilbil Homme saab aeg otsa. Muidugi mitte selle sõna kõige üldisemas, ajatus tähenduses. Kõige üldisemas tähenduses on aega endiselt sama palju või vähe, nagu teda alati on olnud. Küll saab aga 2. augustil ümber kuue suurriigi poolt Iraanile antud kahenädalane tärmin, pärast mida oodatakse Teheranilt viimase tuumaprogrammi osas ühest ja kindlat vastust – kas koostöö või vastasseis rahvusvahelise üldsuse, muuhulgas ÜROga.

8.2008, Kaarel Kaas
Diplomaatia
Kas diplomaatia naaseb Iraani tuumakriisist kilbiga või kilbil?
Homme saab aeg otsa. Muidugi mitte selle sõna kõige üldisemas, ajatus tähenduses. Kõige üldisemas tähenduses on aega endiselt sama palju või vähe, nagu teda alati on olnud. Küll saab aga 2. augustil ümber kuue suurriigi poolt Iraanile antud kahenädalane tärmin, pärast mida oodatakse Teheranilt viimase tuumaprogrammi osas ühest ja kindlat vastust – kas koostöö või vastasseis rahvusvahelise üldsuse, muuhulgas ÜROga.
Põhimõtteliselt nõnda võibki kokku võtta 19. juulil Genfis Iraani esindajatega järjekordsel läbirääkimisteringil kohtunud kuueliikmelise riikidegrupi – USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa ja Hiina – Teheranile esitatud seisukoha. Iraaniga läbirääkimisi pidav kuuik esindab seejuures mitte ainult sinna kuuluvate suurriikide, vaid ka Euroopa Liidu ja ÜRO positsioone.
„Koostöö“ tähistaks seejuures Iraani-poolset nõusolekut külmutada oma uraanirikastamisvõimekus praegusel tasemel ning astuda konstruktiivsetesse, tegelikesse läbirääkimistesse. Vastutasuks loobuks kuuik teatud ajaperioodiks uute Iraani-vastaste sanktsioonide kehtestamise tõstatamisest ÜRO Julgeolekunõukogus.
„Vastasseis“ tähendaks vähemalt USA välisministri Condoleezza Rice`i sõnutsi uue, järjekorras juba neljanda Iraani-vastase ÜRO sanktsioonidepaketi nõudmist maailmaorganisatsioonis ning sellele lisaks veel eraldi sanktsioone Euroopa Liidu ja USA enese poolt.1
Eellugu ja taustamaastik
Kogu praeguse Iraani tuumakriisi ajalugu ulatub viie aasta taha. 2003. aastal avastas ÜRO tuumajärelevalvega tegelev organisatsioon Rahvusvaheline Tuumaenergia Agentuur (International Atomic Energy Agency, IAEA), et Iraan on eelneva 18 aasta jooksul salaja töötanud tuumaprogrammi väljaarendamisega. Tuumaprogrammiga tegi omal ajal tegelikult algust juba Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi enne 1979. aasta islamirevolutsiooni, uue hoo andis sellele aga 1990. aastate lõpus sisse Läänes liberaalseks reformaatoriks peetud president Mohammad Khatami.
Teherani kõikumatuks väiteks on nende viie aasta jooksul olnud sedastus, et tegemist on rahumeelse, energia tootmiseks ning teadustegevuseks mõeldud ettevõtmisega. Praeguseks on Iraan välja arendanud pea kogu tuumariigi staatuse omandamiseks vajaliku kompleksi alates uraanimaagi kaevandamisest kuni selle rikastamiseni. Paralleelselt uraanil põhinevale programmile on Iraanil lisaks ka plutooniumipõhine tuumaprogramm, mis hõlmab kahte ehitusjärgus olevat reaktorit – kergvee reaktor Busheris (rajatakse Venemaa abiga) ning raskevee reaktor Arakis.
Lääneriikide ja Iisraeli luureringkondades valitseb aga üsna üksmeelne arusaam, et Teherani tegelikuks eesmärgiks on tuumarelva omandamine. Erimeelsused hinnangutes Teherani tuumarelvaprogrammile on olemas, kuid need on pigem tehnilist, mitte põhimõttelist laadi. Vaidlused käivad selle üle, millal täpselt oleks Iraan suuteline tuumarelva valmis ehitama – kas tänavusel aastal, järgmisel aastal või näiteks järgmise kümnendi keskpaigaks.
Erinevalt peavoolumeedias esitatust ei sea Iraani tuumarelvaprogrammi olemasolu kahtluse alla ka mullu detsembris avalikustatud USA riiklik luurehinnang (National Intelligence Estimate).
Sellest Ameerika luureorganisatsioonide nn konsensusdokumendist (aga selliste paberite avalikustatavatesse kokkuvõtetesse jõuavad tavaliselt alati peaasjalikult madalaima ühise nimetaja kriteeriumile vastavad seisukohad) jõudis rahvusvahelisse meediasse vaid üks, laineid löönud lause: „Meie hinnangul võib suure tõenäosusega väita, et 2003. aasta sügisel peatas Iraan oma tuumarelvaprogrammi.“ Tegelikkuses oli paljutsiteeritud hinnang mõeldud käsitlema vaid ühte, üsna kitsast lõiku tuumarelvastuse arendamise programmist – ballistilistele rakettidele mõeldud tuumalõhkepeade väljatöötamist. Tuumarelvaprogramm koosneb nimelt laias laastus ja üldiselt võttes kolmest osast: tuumalõhkeseadeldise konstrueerimine ja selleks vajalikud tegevused (uraanimaagi kaevandamine ja rikastamine või plutooniumi tootmine); tuumalõhkeseadeldise vormimine relvaks – ehk pommide või rakettidele mõeldud lõhkepeade konstrueerimine; pommide või lõhkepeade sihtmärgini toimetamiseks mõeldud relvasüsteemide väljatöötamine – Iraani puhul käib jutt ballistilistest rakettidest. Raport ei seadanud kahtluse alla asjaolu, et Teheranil on tuumarelvaprogramm olemas ning väitis, et Iraanil võib olla oma esimese tuumarelva konstrueerimiseks piisavalt kõrgrikastatud uraani juba 2009. aasta lõpus.2
Ning erinevalt Iraagist pole Iraani raketiprogrammi näol tegemist mingisuguse fantoomnähtusega. Iraanlaste Shahab-3 tüüpi ballistiliste rakettide lennuulatus on kinnitatud andmetel 1300 kilomeetrit. Seda on piisavalt, et löögiulatuses oleks Iisrael ning näiteks pool Türgit. Juuli esimesel poolel toimunud järjekordsete raketitestide järel teatas Teheran, et on suutnud Shahab-3 lennuulatust kasvatada 2000 kilomeetrini. Sellisel juhul jääks Iraani rakettide tabamisraadiusesse nii terve Araabia poolsaar kui Egiptus, terve Türgi ning pool Kreekast, Rumeenia ja Bulgaaria ning isegi suurem osa Valgevenest. Kas Iraani väide oma rakettide parendamisest on tühipaljas trummipõrin või vastab tegelikkusele, pole hetkel võimalik öelda.
Diplomaatia või sõda?
Kogu senist läbirääkimisteprotsessi Iraaniga on iseloomustanud järgmine loogika: kuuik on üritanud Iraani veenda allutama oma tuumaprogrammi – peamiselt uraani rikastamist – kõigepealt rahvusvahelisele kontrollile ning soovitavalt külmutama, pakkudes vastutasuks majandussoodustusi ja abi rahumeelse tuumamajanduse ülesehitamiseks; Iraan omakorda on iga järgmise nõudmistepaketi-läbirääkimistevooru käigus istunud laua taga nii kaua kui vähegi võimalik, tehes aeg-ajalt väiksemaid ja tehnilise iseloomuga järeleandmisi, kuid keeldudes lõppkokkuvõttes alati põhinõudmistele järele andmast; seejärel on Iraani tuumaküsimus tõstatatud ÜROs ning kehtestatud sanktsioonid.
Kokku on praeguseks ÜRO resolutsioonide alusel Iraani suhtes kehtestatud kolm sanktsioonidepaketti, neist esimene 2006. aasta detsembris. Sanktsioonid hõlmavad keeldu müüa või edastada Iraanile teatavaid tuumatööstuses vajalikke materjale ja tehnoloogiaid, kehtestatud on piirangud finantstehinguteks Iraani tuumaprogrammiga seotud organisatsioonide ja üksikisikutega, rida tummaprogrammiga seotud üksikisikuid on saanud reisikeelu jne. Omapoolsed mõjutusvahendid on käiku lasknud ka Euroopa Liit ja USA. Esimene andis tänavu 23. juunil korralduse külmutada kõik Iraani suurima panga, Bank Melli rahalised vahendid. Ühendriigid on muuhulgas lisanud Iraani elitaarse Revolutsioonilise Kaardiväe (just see organisatsioon, omamoodi riik riigis, kontrollib ja vastutab tuumaprogrammi elluviimise ning ballistiliste rakettide arendamise eest) luure- ja diversiooniorganisatsiooni al-Quds korpuse.
Tänu tervele reale erinevatele põhjustele – nende kirjeldamine nõuaks mahult iseseisvat artiklit – pole ei sanktsioonid ega läbirääkimisprotsess tulemusi andnud. Iraani tuumaprogramm on kõigist nendest ettevõtmistest hoolimata kulgenud oma rada häirimatult ning kohati isegi kiiremini, kui seda on ennustanud kolme-nelja aasta taha jäävad prognoosid. Vaid üks näide: meenutagem, et kunagi oli rahvusvahelise kogukonna jaoks tõsiseimaks punaseks jooneks Iraani võime toota iseseisvalt kõrgrikastatud uraani. See joon on ammu ületatud ning uraanirikastustehas Natanzis töötab täie hooga. Ja kui uskuda Iraani presidenti Mahmud Ahmadinejadi, siis tsentrifuugide arv Natanzis aina kasvab.
Iraan on läbirääkimistega tegelenud teadlikult lähtudes venitamistaktikast. Selle taktika eesmärgiks on olnud võita aega nii palju, kui see vähegi võimalik, et jõuda oma tuumaprogrammiga ühele poole ja panna maailm sündinud fakti ette. Praeguseks lahutab Teherani oma eesmärgist vaid kolm asja: piisavalt materjali tuumalõhkeseadeldise ehitamiseks, tuumalõhkeseadeldise enese konstrueerimine ja katsetamine ning viimasena sellele seadeldisele relva ehk raketile paigutatava tuumalõhkepea vormi andmine.
Homme ümber tiksuva tähtajaga kuue suurriigi nõudmine on kõike eelpool toodut silmas pidades pöördelise tähtsusega.
Esiteks pole kunagi varem Teherani sellisel konkreetsel moel valiku ette seatud.
Teiseks annab see märku veendumusest, et diplomaatiline protsess oma senises vormis, põikleva ja venitamistaktikat rakendava partneri suhtes elevandikannatust ja heausksust üles näitavate läbirääkimiste näol, võib ilmselt olla jõudnud oma loogilise lõpuni. Läbirääkimised ilma mingite põhimõtteliste resultaatideta on mõttetud ega saa kesta igavesti. Vähemalt mitte Iraani ja tema tuumaprogrammi puhul, sest siin on piltlikult väljendudes tegemist kahe kõrvuti seisva liivakellaga; küsimusega sellest, milline neist tühjeneb esimesena.
Neist esimene mõõdab aega, mis jäänud Teherani tuumaprogrammi lõppeesmärgi saavutamiseni. Sellesse kella pole liiva jäänud enam kuigi palju.
Teise kujuteldava liivakella pärusmaaks on mõõta aega, mis jäänud Iraani juhtkonna tahte murdumiseni või selle juhtkonna väljavahetamiseni sanktsioonide ning psühholoogilise surve koosmõjus. Senise praktika põhjal näib, et selle teise liivakella ümberkeeramine ei ole lähiajal aktuaalne. Aeg näib töötavat Iraani ja tema tuumaprogrammi kasuks.
Ahmadinejad on juba teatanud, et Iraan ei anna tuumaküsimuses „mitte kriipsu võrragi“ järele. Sellest hoolimata on olemas võimalus, et Teheran võtab vähemalt näiliselt kuuiku Genfi-paketi arutlusele. Kui vahepeal ei ole Iraani juhtkonnas toimunud põhimõttelist kursimuutust – aga varasem kogemus ei anna selle eeldamiseks alust – siis isegi sellisel juhul sumbub nende ettepanekute arutelu peagi pärast seda, kui Iraani diplomaadid on ammendanud kõik võimalused venitada tehniliste ja/või protseduuriliste küsimuste üle vaieldes maksimaalselt aega.
Kui nii peaks minema – rõhutagem, selline asjade kulg pole sugugi kindel – siis on Lääs silmitsi põhimõttelise valikuga edasise käitumismudeli osas.
Valikud on üldjoontes järgmised. Tunnistada diplomaatiline protsess Iraani mõjutamiseks läbikukkunuks, jätkates samal ajal siiski katseid avaldada mõju veelgi rangemate sanktsioonide ja survevahenditega. Selline käitumismudel oleks oma olemuselt ei midagi enamat kui vaid tühipaljas mimikri ning tähendaks oma jõuetuse tunnistamist tuumarelvastatud Iraani tekkimise ees. Kui sanktsioonid ja diplomaatia ei ole töötanud seni, ei ole mingit põhjust eeldada, et nad alles jäänud lühikese ajavahemiku jooksul korraga nagu nõiavitsa väel suudaksid imelist mõju avaldada.
Tuumarelvastet Iraani tekkimine tähendaks aga levinud arvamuse kohaselt laiemas Lähis-Idas plahvatuslikku relvastumislainet. Viimase 12 kuu jooksul on pea kõik piirkonna riigid, isegi suhteliselt väike Jordaania, teatanud oma kavatsusest asuda teatud tingimustel välja töötama omaenese tuumaprogrammi. Niigi püssirohutünni meenutavas piirkonnas terve trobikonna tuumarelvastatud riikide teke tähendaks täielikku strateegilise keskkonna ümberkujunemist. Lisaks oleks tegemist arenguga, mis teeks praktiliselt lõpu praegu veel hingitsevale tuumarelvastuse leviku tõkestamise režiimile (Nuclear Non-Proliferation Treaty, NPT) ja tähendaks hingekella IAEA-le. Tegemist oleks sisuliselt uue, senitundmatu ja senisest oluliselt ohtlikuma ajastu saabumisega.
Teine võimalus ei ole esimesest parem ning seisneks katses pidurdada Iraani tuumaprogrammi jõuga. Ehk kui mitte sõda selle sõna kõikehõlmavas tähenduses, siis vähemalt sõjalised operatsioonid õhulöökide näol.
Teatavas mõttes oleme me jõudnud ristteele. Lähikuudel Iraani osas ja poolt tehtavad valikud ning langetatavad otsused on lähiajaloo kõige kaalukamad pärast esimest Lahesõda ning 2003. aastal toimunud Iraagi-invasiooni. Neist ripub paljuski ära mitte ainult Vahemerest India ookeanini ulatuva piirkonna tulevik, vaid osalt ka laiem rahvusvahelise elu edasine kulg ja iseloom.
Arutelu Iraani-vastaste võimalike sõjaliste operatsioonide üle toob meid kahe riigi, USA ja Iisraeli juurde.
Rünnakuplaan
Selge on see, et mingit laiema koalitsiooni osalusel toimuvat sõjalist operatsiooni Iraani vastu ei tule. Aktuaalsetena võib käsitleda kolme võimalust:
1) operatsiooni viib läbi USA üksinda,
2) operatsiooni viib läbi Iisrael üksinda,
3) operatsioon toimub USA ja Iisraeli koostöös.
Rootsi kaitseuuringute instituudi tänavu märtsis avaldatud raportis „Consequences of Military Actions Against Iran. Final Report.“3 kirjeldatakse kahte võimalikku USA ühepoolse sõjalise operatsiooni stsenaariumit.
Neist esimene, „Suur plaan“ (Go Big) hõlmaks umbkaudu 20 Iraani tuumaobjekti ründamist peamiselt õhuväe, tiibrakettide ning eriüksuste abil. Kampaania vältaks 48 kuni 60 tundi, selle raames toimuks umbes 600 lahingulendu, tulistataks välja ligikaudu 200 tiibraketti, aset leiaks tosinkond maapealset lahingkontakti Iraanis USA erijõudude ja Iraani tuumaobjekte kaitsvate üksuste vahel. Muuhulgas ründaks Isfahanis ja/või Natanzis paiknevaid tuumarajatisi USA eliitüksuste õhudessant sarnaselt operatsioonile, mille raames vallutasid langevarjudega maandatud eliitväelased 2001. aasta oktoobris Afganistanis Kandahari lennuvälja. Selline rünnakustsenaarium paiskaks iraanlaste tuumaprogrammi Rootsi analüütikute hinnangul tagasi vähemalt viie aasta võrra.
Teine stsenaarium, tingliku nimetusega „Välkrünnak“ (Go Fast), vältaks 6 kuni 12 tundi. Kogu operatsioon oleks möödas enne, kui rahvusvaheline meedia jõuaks sellest teada saada või kolmandad riigid diplomaatiliselt reageerida. Operatsiooni käigus sooritataks kuni 200 lahingulendu ning tulistataks välja ligi 200 tiibraketti. Maismaaüksusi ei kasutataks. Sihtmärke ehk rünnatavaid objekte oleks vähem, kuid need oleksid hoolsamini valitud, koosnedes Iraani tuumaprogrammile eluliselt olulistest võtmeobjektidest. Selle plaani realiseerimine eeldab ülevaatlikku ja täpset luureinfot Iraani tuumaprogrammist ning selle heaks töötavate asutuste/objektide rollist ning relevantsusest .
Ainuüksi USA poolt läbiviidud operatsioon on täiesti võimalik, kuid 2007. aasta detsembri kõmulise luurehinnangu mõju taustal on selle võimaluse realiseerumise tõenäosus vähenenud. Lisaks tuleb arvesse võtta Ühendriikide sisepoliitilist olukorda, mille puhul paigutuvad ükskõik millised ametist lahkuva administratsiooni sammud lõpusirgele jõudnud presidendivalimiste kampaania konteksti. Iraani ründamine oleks kindlasti samm, mis kahjustaks valimistel vabariikliku partei kandidaadi šansse ning annaks boonuspunkte demokraatidele. Vabariiklik partei ei pruugi sellise perspektiivi üle just õnnelik olla ning ametisolev Ühendriikide president peab selle asjaoluga arvestama.
Kuigi Iisrael on juba aastaid kõige kõrgemal tasemel teatanud, et ei saa aktsepteerida tuumarelvastet Iraani ilmumist Lähis-Ida poliitilisele kaardile, oli ainuüksi Iisraeli poolt korraldatav sõjaline operatsioon kuni möödunud aasta septembrini peamiselt teoreetiline võimalus.
2007. aasta septembri esimesel nädalal korraldas Iisraeli õhuvägi aga täppisoperatsiooni ning purustas Süüria kõrbes saladuskatte all valminud tuumareaktori. Eesti meedias jäi see seik toona paraku suurema tähelepanuta. See aktsioon kinnitas praktikas Iisraeli valmidust vajaduse korral kasutada oma huvide kaitseks ennetavalt ühepoolset sõjalist jõudu. Sellel põhinev strateegilise heidutuse kontseptsioon on Iisraeli julgeolekupoliitika alustalaks olnud juba aastakümneid.
Vahetult enne tänavust jaanipäeva jõudsid aga rahvusvahelisse meediasse uudised Iisraeli ja Kreeka õhuvägede ühisõppusest Vahemere kohal, mida nimetati avalikult Iraani ründamise peaprooviks.4 Õppusel osalesid Iisraeli poolt ligi 100 ründe- ja hävituslennukit, tankerlennukid, allatulistatud pilootide päästmiseks mõeldud kopterid ning eriüksused jne. 28. maist 12. juunini väldanud õppustel lendasid Iisraeli õhuväe piloodid oma tinglike sihtmärkideni ligikaudu 1500 kilomeetrit ehk umbkaudu sama palju, kui neil tuleks läbida Iraani tuumaobjektideni jõudmiseks.
Kuigi õppuse laialdane avalikustamine ja otsene tõlgendamine Iraani vastu suunatud operatsiooni peaproovina on kindlasti osa Teheranile suunatud psühholoogilisest survest, oleks kergemeelne seda tõlgendada ainuüksi tühipalja jõudemonstratsioonina. Sedavõrd mastaapseid ja detailseid operatsiooniplaane ei töötata välja ega testita õppustel juhul, kui ei ole olemas valmidust neid hädavajaduse tekkides ka reaalselt ellu viia.
Iisraeli „soologa“ seondub kaks suuremat sõjalis-tehnilist ja poliitilist probleemideringi. Esiteks pole Iisraelil piisavalt lahingulennukeid viimaks läbi pikemaajalist õhukampaaniat. Õppusel osales 50 lahingulennukit F-16I, mis täidaksid maapealsete objektide ründamise rolli. Neile pakuksid õhust katet 50 hävitajat F-15I, mis tegeleksid Iraani õhuväe tõrjumisega. Need sadakond masinat on Iisraeli arsenalis ainukesed, mis oleksid suutelised napilt jõudma Iraanini, toimetama oma lahingumoona sihtmärkidele ning siis tagasi pöörduma. Iisraeli erusõjaväelaste hinnangul võimaldaks selline lahingulennukite arv rünnata kahte-kolme iraani tuumaobjekti.5
Et Iraan on suhteliselt kaugel ja seal paiknevad objektid Iisraeli lennukite lennuulatuse maksimumulatuse piiril, saaksid lennukid oma sihtmärkide kohal olla vaid mõned minutid – seejärel tuleks neil kütusenappuse tõttu tagasi pöörduda. Et kasutatavaid lennukeid on ka üsna vähe võrreldes võimalike sihtmärkide arvuga, muudab see kogu ettevõtmise riskantseks. Eksimisvõimalus ja tegutsemisvabadus reageerimaks ettenägematutele olukordadele on minimaalsed.
Teine ja poliitilisem probleem seondub samuti distantsi, täpsemalt geograafiaga. Nimelt tuleks Iisraeli lennukitel Iraanini jõudmiseks lennata üle kolmandate riikide õhuruumi, vastasel juhul muutuvad distantsid sedavõrd pikaks, et kütust lahingulennukite paakides lihtsalt ei jätku.
Kõik need asjaolud koosmõjus tähendavad seda, et Iisraeli õhuvägi vajab operatsioonile eduvõimaluse andmiseks võimalikult lühikesi lennukoridore, soovitavalt ka baase vahepeatusteks ja tankimiseks tagasilennul ning võimalik, et ka baase allatulistatud pilootide päästmiseks mõeldud kopteritele ja eriüksustele. Vastasel juhul on kogu ettevõtmise õnnestumine kahtlane. Eelpoolmainitu viitab aga otseselt vajadusele omada piirkonnas – näiteks Iraagis – sõjaväebaase omava USA toetust.
Kõige tõenäolisem on seega kolmas variant – USA toetusel ja/või kaasabil toimuv Iisraeli operatsioon. Lisaks logistikale võivad Ühendriigid panustada ka reaalajas edastatava luureinformatsiooniga, erioperatsioonide teostamisega, tiibrakettide abil antava tuletoetusega, Iraani õhutõrjesüsteemide ning sidevahendite elektroonilise mahasurumisega jne.
USA-Iisraeli võimalikust omavahelisest eelnevast koordineerimisest annavad märku alates sellest kevadest tihenenud kõrgetasemelised sõjalised konsultatsioonid Tel Avivi ja Washingtoni vahel.
Siinkohal väärib veel osundamist, et Rootsi kaitseanalüütikute hinnangul tuleks ühe võimaliku eelhoiatussignaalina saabuvast sõjalisest operatsioonist käsitleda Iraani-suunalise diplomaatilise protsessi läbikukkunuks tunnistamist.6 Kas diplomaatia naaseb kilbil või kilbiga, see selgub eeloleva kuu-pooleteise jooksul.
Kilbiga või kilbil
Kui kilbil, siis seisab Lähis-Idas ees pinev sügis. USA osalemine sõjalises operatsioonis vahetult pärast uue administratsiooni ametisseasumist ei ole just kõige tõenäolisem kõigist võimalikest variantidest. Iraani tuumaprogramm edeneb vahepeal omasoodu ning võib 2009. aasta kevadeks olla jõudnud juba punkti, kus selle pidurdamine ka otsese rünnakuga võib olla praegusest tunduvalt keerukam. Lisaks tegeleb Teheran praegu Venemaalt soetatud 29 õhutõrje raketikompleksi Tor-M1 integreerimisega oma õhukaitsesüsteemi. Nende komplekside meeskondade väljaõpe ei ole praeguseks veel lõppenud ning sestap pole ka nende võimalik efektiivsus rünnaku tõrjumisel suurim võimalikest. Visalt ringleb ka ametlikult kinnitamata informatsioon Iraani püüdlustest soetada Venemaalt mitmesaja kilomeetrini küündiva tegevusulatusega õhutõrje raketikomplekse S-300. See hange muudaks tunduvalt raskemaks ükskõik milliste Iraani vastu suunatud õhurünnakute korraldamise.
See rünnak ise omaks aga laialdast mõju kogu Lähis-Idas. Küsimärkide rida algab Liibanonis võimutseva, võrreldes 2006. aasta suvesõja aegadega sõjaliselt kordades tugevamaks muutunud Hezbollah võimaliku reaktsiooniga; jätkub endiselt äärmiselt ebastabiilses ja vägivaldses Iraagis, kus koalitsiooniväed tegutsevad erinevate šiiarühmituste domineerimise ja vastastikuse mõõduvõtmise keskkonnas; hõlmab Iraani sekkumise võimalikku hoogustamist Afganistanis; potentsiaalseid rahutusi ja terroriakte araabia riikides; Iraani kõrvalt kulgevat kitsukest, vaid 55 kilomeetri laiust Hormuzi väina, mida iga päev läbib veerand kogu maailmaturule jõudvast toornafta kogusest…
Saabunud on halbade ja veel halvemate valikute aeg.
______
1 US warns Iran on nuclear deadline. BBC News, 21.07.2008. Internetis aadressil news.bbc.co.uk/2/hi/middle_east/7517413.stm – vaadatud 28.07.2008.
2 NIE ja selle tõlgendamise kohta vt lähemalt: Bowen, Wyn; Goodman, Michael. Nuclear reaction. The intelligence on Iran`s nuclear capabilities. Jane`s Intelligence Review, märts 2008; Kissinger, Henry A., Misreading the Iran Report. The Washington Post, 13.12.2007. Internetis aadressil www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2007… – vaadatud 28.07.2008.
3 Rydqvist, John; Zetterlund, Kristina (Editors). Consequences of Military Actions Against Iran. Final Report. FOI, Swedish Defence Research Agency, 2008. Internetis aadressil www.foi.se/FOI/templates/PublicationPage____1621.a… .
4 Israeli jet exercise is warning to Iran over nuclear facilities, Pentagon says. The Guardian, 21.06.2008; Possible strike on Iran colours US-Israeli meet. Jane`s Defence Weekly, 02.07.2008
5 Jane`s Defence Weekly, 02.07.2008
6 Swedish Defence Research Agency, 2008

Kategooriates: Blogi