märts 18, 2019

Optimistlik pilk maailmale

Ei ole just igapäevane, et Eesti poliitik võtab kätte ja kirjutab raamatu välispoliitikast.

„Murdeajastu“, Marko Mihkelson, Varrak 2019, 340 lk.

Või et Eestis üldse keegi välispoliitikast raamatu kirjutab. Selliseid sündmusi leiab aastas aset ehk kord või paar ja sestap tasub alati säärase raamatu peale veidi tähelepanu pöörata.

Mida on siis Marko Mihkelsonil meile öelda? Raamat algab tegelikult tema vanade artiklite väljavalitud koondiga, mis tekitab algselt pessimismi ja küsimuse, kas jälle on poliitik või keegi teine avaliku elu tegelane koondanud oma vanad artiklid kaante vahele, lootes niiviisi ausära enda kohal veidi soojendada?

Siiski peab seda raamatut lugema tervikuna, sest tagantjärele tarkusena selgub, et raamatu esimese poole artiklid pole valitud juhuslikult. Meenutuseks: Mihkelson oli mitu head aastat Postimehe Moskva korrespondent, kirjutades peamiselt Venemaast ja teistest SRÜ riikidest. Nii saabki enamasti 1990. aastail kirjutatud artiklitest tegelikult aimu, et suuresti pole Venemaa poliitika muutunud. 1990. aastate demokraatlik Venemaa oli justkui viigileht, mis varjas vanu imperialistlikke kavatsusi. Teemad on korduvad: Krimmi allutamine, kontroll Baltimaade üle ja vastasseis Läänega. Ainult Boriss Jeltsini Venemaa polnud lihtsalt nii tugev, et seda kõike korda saata.

Raamatu teine, umbes sajaleheküljeline originaalosa on muidugi huvitavam. Mind jääb närima siiski kahtlus, et Mihkelson kavatses sajast leheküljest rohkem kirjutada, kuid olles pidevalt ajahädas ta rohkem ei jõudnud (raamat tuli ilmselt valmis saada enne valimisi, kuid see on ehk liiga kaugelt otsitud mõte – valijad ei langeta otsuseid raamatute, veel vähem välispoliitiliste raamatute põhjal). Ent tervitatav on originaalosa just selles plaanis, et Mihkelson näitab end mitte üksnes Venemaast kirjutajana. Olles aastaid olnud riigikogu väliskomisjoni esimees, on tal aega ja võimalusi kohtuda maailmas erinevate inimestega. Seega on tema pilt maailmast võibolla veidi laiem kui tavaliselt.

Kui välispoliitikast kõnelev raamat tegeleb enamasti riikidevaheliste suhetega, mitmesuguste jõujoontega, siis Mihkelson üritab aimata tulevikku ja vaatleb teemasid, mis just esimese asjana pähe ei tuleks. Eestis on hakatud rääkima ka Hiinast, kuid ilmselt on seda ikkagi vähe. Huvitav on Mihkelsoni mõte, et Hiina avanemine 1970. aastate lõpul pani tegutsema ka Nõukogude Liidu, kus tekkis perestroika. Kuid Nõukogude Liit lagunes, aga Hiina mitte ja praegu on Hiina riik, millega peab tahes-tahtmata arvestama. Seda ka tulevikku silmas pidades.

Ent huvitavaid teemasid on raamatus veelgi. Näiteks megalinnastumine: üle kümne miljoni elanikuga linna nimetatakse megalinnaks. Euroopas on selliseid vähe, kuid megalinnu tuleb juurde Aasias, aga ka Aafrikas. Kuidas selliseid linnu juhtida ja kuidas määratleda tulevikus nende poliitilist rolli?

Üleüldise hädakisa taustal maailma allakäigust mõjub Mihkelsoni raamat optimistlikult. Vastupidiselt levinud tendentsidele räägib tema hoopis sõltumatust inimestest, kes naudivad ajaloos seniolematuid vabadusi. Autor ei kahtle, et need vabadused jäävad püsima, ehkki ajaloos on olnud korduvalt juhuseid, kus vabadused on kadunud.

Et autor on eestlane, siis kõneleb raamat ka Eestist tuleviku maailmas. Siin tasub veelkord rõhutada, kui oluline on välispoliitiliste raamatute kirjutamine eestlaste endi poolt, sest tõlkeraamatud või originaalis lugemine annavad küll pildi maailma toimuvast, kuid mitte Eesti kohast sellest. Ses mõttes on Mihkelsoni raamat tänuväärt katse natukenegi olukord parandada.

Kategooriates: BlogiSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar