mai 5, 2013

Omarile asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis

Tõlk Omari kaasuse läbiarutamine on Eestile väga vajalik. Selle näite põhjal võib küsida, milline on üleüldse meie vastutus inimeste ees, kes meie heaks operatsioonipiirkondades töötavad. Neid on ju olnud kümneid ja kümneid. See ei puuduta ainult Afganistani. Tegelikult on teema veelgi laiem. Mil määral me üldse vastutame selle olukorra eest, kuhu me jätame riigid, kust me pärast sekkumist lahkume?

05.05.2013, Hannes Hanso
Delfi
Tõlk Omari kaasuse läbiarutamine on Eestile väga vajalik. Selle näite põhjal võib küsida, milline on üleüldse meie vastutus inimeste ees, kes meie heaks operatsioonipiirkondades töötavad. Neid on ju olnud kümneid ja kümneid. See ei puuduta ainult Afganistani. Tegelikult on teema veelgi laiem. Mil määral me üldse vastutame selle olukorra eest, kuhu me jätame riigid, kust me pärast sekkumist lahkume?
Ma ei tea tõlk Omari konkreetset kaasust, kuid Eestis mehele asüüli andmine võrduks sisuliselt meie ebaedu tunnistamisega. Eesti, nii nagu kõik lääneliitlased on lubanud oma väed Afganistanist järgmise aasta lõpuks välja tuua. Koalitsioonipartnerid on ilmselgelt sekkumistest väsinud, sest need on kallid, sõdurid hukkuvad, ja seetõttu üha ebapopulaarsemad. Loodetud tulemusi – demokraatiat, stabiilsust, õitsengut ning läänesõbralikkust ei ole paraku kaugeltki nii lihtne saavutada kui loodeti. Iraagi õppetunnid olid väga kibedad, Afganistani omad on kardetavasti üsna sarnased, Süüriasse pole kellelgi isu sekkuda kuna peljatakse kõige negatiivse kordumist.
PR probleem on, et vägesid saab aga ära tuua vaid siis, kui meie ühiste pingutuste, kulutatud miljardite eurode ja kaotatud inimelude eest on kodupublikule ette näidagi midagi, mida me saame kutsuda eduks. Mäletagem, et NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer teatas veel mõned aasta eest, et losing is not an option ehk kaotamine pole valikuvõimalus. Kui me anname Omarile asüüli, siis teatame me kogu maailmale, et oleme Afganistanis kaotanud, see riik on ja jääb ebaturvaliseks ka pärast liitlasvägede lahkumist.
Meenutagem ka meie poliitikute avaldusi Afganistanis sekkumiseks. Toona räägiti sellest, kuidas me peame võitma afgaanide hinged ja südamed. Afgaani valitsusvägede sõdurite sagedased rünnakud NATO sõdurite vastu peegeldavad paraku kogu Afganistani ühiskonna negatiivset meelestatust lääneriikide sekkumise osas. Hingede ja südamete võitmine on meil kahjuks ebaõnnestunud. Samuti räägiti sellest, et teeme lõpu Afganistanis vohavale narkokaubandusele, mis toidab Talebani ja terrorismi. Nii kirjutas kaitseminister Aaviksoo näiteks 08.02.2008 tolle aja kohta tüüpiliselt, et „Terrorism riigipiire ei tunnista. Afganistan on maailma suurim oopiumi ja selle derivaatide, peaasjalikult heroiini eksportija. Nagu Eestile on liigagi hästi selgeks saanud, ei tunnista riigipiire ka narkokaubandus ega suuresti selle ajel epideemia mõõtmesse paisunud HI-viiruse levik. Taliibide ja paljude terroristlike rühmituste peamine rahastusallikas on aga just narkokaubandus.“
Tänaseks on kurb tõsiasi, et liitlasvägede kohaloleku ajal on oopiumi tootmine riigis kordades suurenenud. Paraku just eriti Helmandis ja Kandahari piirkonnas, kus teenivad ka meie sõjaväelased. Kahju, kuid siin on meie eesmärgid jäänud täielikult täitmata. 15. aprilli New York Times tsiteerib ÜRO raportit, mille hinnangul muutub praeguste trendide jätkumisel oopium peale 2104 aasta liitlasvägede lahkumist Afganistani „peamiseks majandusharuks.“ Nii saab riigist maailma esimene päris „narko-riik.“ Meie valitsuse liikmed räägivad täna, et julgeolekuolukord Afganistanis on paranenud ja et on oma silmaga näinud tüdrukuid, kes lähevad, koolikotid seljas ilusti kooli. Briti parlamendi kaitsekomisjon leidis seevastu vaid paari nädala eest, et Afganistanis on väga tõenäoline kodusõja puhkemine paari aasta jooksul peale liitlasvägede lahkumist, heal juhul ootab ees vägivald, korruptsioon ja seadusetus. Ka briti kaitseminister Hammond oli sunnitud möönma, et Afganistani tuleviku osas mingeid garantiisid pole. Eeltoodu paneb mind natuke muretsema. Meile esitati Afganistani minekuks väga selged eesmärgid ja probleemid, millede lahendamisel me pidime osalema. Eeltoodu näitel on väga raske pidada meie eesmärke saavutatuks. Vastupidi, võib väita, et asi on kordades hullemaks läinud. Kui on tõsi, et narkokaubandus teenib taliibe ja muid terroriste, siis on meie osalusel nende rahakott kordades paksem kui varem.
Tegelikkus on, et Eesti osalemine Afganistanis ei olnud meie jaoks valikute küsimus. Nii nagu ka sealt lahkumine. Mitteosalemine polnud valik – parafraseerides NATO peasekretäri retoorikat. Oskus seisneb lihtsalt selles, kuidas leida sõnu toimunu põhjendamiseks. Tõlk Omar on paraku lihtsalt suurte hammasrataste vahele jäänud mutrike, kelle saatus Eestile tegelikult korda ei lähe. Ja sellest on kahju.

Kategooriates: Blogi