november 29, 2015

Naised kaitseväes: müüdid ja tegelikkus

„USA merevägi kavatseb avada eriüksusesse SEAL kandideerimise võimaluse naistele“, 20 000 uut suurtükiväe ametikohta USA-s ootavad kandideerima naisi“, „Norras kehtestati naistele kohustuslik ajateenistus“, „Ukraina naised panid aluse vabatahtlikule naispataljonile“, „Eesti naisi kipub järjest rohkem ajateenistusse“ – need on uudised, mis kajastavad naiste osaluse järjepidevat tõusu nii sõjaväelistes organisatsioonides üldiselt kui annavad teada sellest, et tohutut füüsilist ja vaimset pingutust nõudvad eriüksused on naistele uksi avamas.

„USA merevägi kavatseb avada eriüksusesse SEAL kandideerimise võimaluse naistele“, 20 000 uut suurtükiväe ametikohta USA-s ootavad kandideerima naisi“, „Norras kehtestati naistele kohustuslik ajateenistus“, „Ukraina naised panid aluse vabatahtlikule naispataljonile“, „Eesti naisi kipub järjest rohkem ajateenistusse“ – need on uudised, mis kajastavad naiste osaluse järjepidevat tõusu nii sõjaväelistes organisatsioonides üldiselt kui annavad teada sellest, et tohutut füüsilist ja vaimset pingutust nõudvad eriüksused on naistele uksi avamas.

Põhjuseid, miks teema järjest olulisemaks tõusetub, on mitmeid. Näiteks on Norra riik selleks, et pakkuda võrdseid võimalusi mõlemale sugupoolele, kehtestanud kohustusliku ajateenistuse ja seadnud eesmärgiks tõsta naiste osakaalu militaarstruktuurides 2020. aastaks 20%-ni. Arvestades, et naised moodustavad poole elanikkonnast, võimaldab selline lähenemine värvata kaitseväkke parimaid elukutselisi sõjaväelasi sõltumata soost, kujundada hoiakuid noorte hulgas ning vähendada eelarvamusi naiste mittesobivusest kaitseväelase karjääriks.1 Talendiotsinguil on ka USA, Kanada ja Suurbritannia kaitsevägi, samal ajal kui eesti naisi motiveerib panustama militaristlikesse tegevustesse eelkõige mure riigi iseseisvuse säilimise ja rahva turvalisuse pärast.2 Kuid olgu motivaatorid ja põhjused millised tahes, on väljakutsed naistele sõjaväestatud struktuuriüksustes sarnased ning ennekõike seotud hoiakute ja stereotüüpidele tuginevatele eelarvamustega, seda sõltumata riigi majanduslikest, sotsiaal-kultuurilistest, ajaloolistest või demograafilistest taustateguritest. Ikka leitakse, et naiste amet pole relva kanda ning et sõdimine jäägu meeste pärusmaaks. Seda ka ajal, kus Ukraina on naaberriigiga sõjajalal, kus pinged ida ja lääne vahel kasvavad, ning Eesti meediaski leiab aeg-ajalt kajastust kaitseväe juhataja ja riigikogulaste idee võimalikust kohustusliku ajateenistuse kehtestamisest võrdselt meestega ka naistele. Tooksin alljärgnevalt mõned aspektid ja mõtted, mille üle mõelda ja arutleda enne, kui otsuseid langetama hakata.

Naised pole loodud sõdima

Väidet justkui naised pole sündinud sõdima, vaid vastupidi, elu edasi andma, pole loomulikult mõtet kummutama hakata. Küsigem hoopiski kas mehed on sündinud selleks, et sõjatandril teistelt elu võtta? Ilmselt samuti mitte, pigem vastupidi – ka mehed on läinud kaitseväkke selleks, et valmisolekut näidates konflikte oma territooriumil ära hoida.
Heites pilgu ajalukku leiame 18.-19. sajandi Dahomee kuningriigist (tänane Benin) tõendeid selle kohta, et naised, kes olid sunnitud asendama lahingutes surma saanud mehi, samastusid meestega nii oma käitumises kui eluviisis. Nad tõestasid, et on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt valmis organiseeritud ning pikaajaliseks sõjategevuseks. Enamgi veel – erinevalt meestest ei leitud naiste kohta andmeid, et mõni neist oleks lahingust põgenenud.3 Ka tänane Ukraina kogemus lahingsituatsioonides näitab, et naised võivad olla psühholoogiliselt isegi tugevamad, taludes stressi meestest paremini. Näitena tõid Ukraina vabatahtlikud võitlejad lahingsituatsiooni, kus peale lõhkekeha plahvatust oli just naine see, kes laialipillutud inimtükid kokku korjas ja kaasa võttis, samal ajal kui mehed šokist toibusid. Ukraina vabatahtlike naiste sõjaline aktiviseerumine, mis sai alguse aastatagusest konfliktist riigis on tänaseks päädinud naispataljoni formeerumisega.

Naised ei vaja sõjaaja oskusi

Teises maailmasõjas, olukorras, kus mehed olid otsa saamas, vajasid soomlased rindele appi naisi. Soome naised, kes seni olid panustanud läbi Lotta-nimelise organisatsiooni eelkõige tagala tegevusse põetades haavatuid ning varustades rindmehi riiete ja muude vajalike tarbeesemetega, õpetati käsitsema relvi ning kasutama tehnikat, millega rindel vaenlase liikumisi jälgida.4 Relvad, tõsi küll, olid naistele ette nähtud vaid enesekaitseks.
2000. aasta oktoobris võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni „Naised, rahu ja julgeolek“, milles pöörati tähelepanu asjaolule, et sõjad ja konfliktid avaldavad ebaproportsionaalselt suurt mõju naistele ja lastele ning kutsuti üles tõstma naiste osalemist kaitsetegevuses.5 Tänane sõjaseis Ukrainas on taaskord kinnituseks sellele, et oskused kriisisituatsioonis toimetulemiseks on oluline omandada kõigil, sõltumata soost.

Naiste jaoks on võimalused loodud

Täna on Eesti naistel võimalus panustada kaitseväelisse tegevusse vabatahtlikult minnes ajateenistusse või sooritades sõduri baaskursus Kaitseliidus ning kandideerides seejärel omandama kaitseväelist kõrgharidust, võrdselt meestega. Samas on endiselt probleemiks militaarsturktuurides valitsevad hoiakud ja stereotüübid. Kärt Pärteli 2015.aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö tõi välja, et Eesti kaitseväelased hindavad traditsioonilisi soorolle, kirjeldades naisi hoolivate, kaastundlike, emotsionaalsetena, samal ajal kui militaarorganisatsioon, kuhu naised soovivad siseneda, hindab füüsilist tugevust, ratsionaalsust, mitte-emotsionaalsust, julgust. Lähtuvalt sellest ei nähta naisi jalaväe koosseisus, rivi ees ülemana juhtimas ja meestega metsas ringi jooksmas, vaid täitmas peamiselt toetusüksuste ameteid, mis on seotud administratiivtööga, meditsiini või logistikaga. Pärtel tõdes, et naistel tuleb sageli tõestada ennast meestele, mitte organisatsioonile ja süsteemile nagu seda teevad mehed – täpsemalt, naistel on tihti tarvis näidata meestele, et tema kui (nais)spetsialist suudab teha sama tööd vähemalt sama hästi kui mees. Naisi ei oodata osalema missioonidel ega teenima jalaväes – see ei ole intervjueeritavate hinnangul naise roll kaitseväes.6
Need olid vaid mõned näited müütidest, mis puudutavad naiste osalemisest kaitseväes. Kuid Eesti pole selles osas üksi – probleemid ja väljakutsed, millega ka teiste riikide milistaarorganisatsioonidesse panustavatel naistel silmitsi seista tuleb, lähtuvad eelkõige stereotüüpsetest mõttemallidest ja hoiakutest. Seda, et teadlikkust ühiskonnas on vaja tõsta, rõhutab nii 2015. aastal NATO teadusgrupi juurde loodud vastavasisuline töögrupp kui ka Eesti NATO Ühing. Enamgi veel, Eesti NATO ühingu väitel on teemat käsitlevate ürituste ja projektide arv küll kasvanud, kuid teema vastu on enam huvi vaid naiste seas, seega on meessoost sihtrühmani jõudmiseks vaja edaspidi teha täiendavat teavitustööd.7
Eesti on väikeriik, kus riigikaitse aluseks on võetud riigikaitse lai käsitlus, mis eeldab kogu ühiskonna potentsiaali kasutamist ja kombineerimist. Tsiteerides Clausewitzi, kelle väitel on iga asi sõjas lihtne, kuid ka kõige lihtsam asi on keeruline8, kehtib sama ka riigikaitse laia käsitluse rakendamises. Kui 50% ühiskonnast tõrjutakse riigikaitsest kõrvale pelgalt iganenud hoiakute tõttu, ei ole laia käsitluse rakendamine teostatav. See nõuab teadlikku ja metoodilist suhtumise muutmist kogu ühiskonnas. Tuntud sõjateoreetik sir Basil Liddell Hart on öelnud: „Uute ideede juurutamisest sõjalisse mõtlemisse on ainult üks asi raskem – see on vanade ideede välja saamine sealt“.9
Samas tuleb silmas pidada, et tänases niigi pingelises olukorras järske drastilisi otsuseid, milleks kohustusliku ajateenistuse kehtestamine naistele kahtlemata oleks, vastu võtta ei tohiks. Küll aga tuleks naistele, kes vabatahtlikult soovivad riigikaitsesse panustada, need võimalused luua. Statistika kohaselt on Eesti naiste keskmine haridustase kõrgem meeste omast ja selle asjaolu ignoreerimine vähendab riigi toimimise efektiivsust ka kaitsevaldkonnas.
Seda, et ühiskonna hoiakute muutmine on äärmiselt aeganõudev protsess, on näidanud nii Norra, USA kui Kanada kogemused, neid hoiakuid ei ole võimalik muuta naiste osalust riiklikus poliitikas kajastamata. Poliitika peab hõlmama nende osalust kui lisavõimalust, mis hilisemas arengufaasis saab üle minna meeste ja naiste võrdsustatud õigusteks ja kohustusteks. Järgmise kahe aasta jooksul on naistemaatikaga tegelev NATO teadusgrupp mitmete riikide kogemuste varal koostamas analüüsi ja ettepanekuid naiste tõhusamaks kaasamiseks kaitseväelistes tegevustes, ka Eesti on selle töögrupi üks osalejatest. Seega on täna meil võimalus õppida teiste riikide kogemustest, unustamata samas, et soorollide kujundamine algab juba varases lapsepõlves meie endi kodudest.
______
1 Frank B. Steder (ed.) Military Woman – the Achilles Heel in Defence Politics? Abstract forlag AS, 2015
2 Silva Kiili, Motivatsioon läbi isiklike väärtuste: Eesti Kaitseliit, Eesti Kaitsevägi ja Taani Kodukaitse, RKK, 2015 www.icds.ee/et/publikatsioonid/artikkel/motivatsio… 3 Kalmer Marimaa, Sugu kui kvalifitseerija – naised ametikandjatena kirikus ja kaitseväes, KVÜÕA toimetised 17/2013
4 Naisten sota, Ilta-Sanomien erikoislehti, 2010
5 UNSCR resolution 1325 (2000) www.securitycouncilreport.org/atf/cf/%7B65BFCF9B-6… 6 Kärt Pärtel, Mees- ja naiskaitseväelaste hoiakud seoses naiste ja meeste rollidega ühiskonnas ning kaitseväes kui totaalses institutsioonis, Tallinna Ülikool, 2014 www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesm… 7 Eesti tegevuskava ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 „Naised, rahu ja julgeolek“ rakendamiseks Eestis 2010-2014 Tegevuskava lõpparuanne, Eesti Nato ühing, 2015 vm.ee/sites/default/files/content-editors/1325_teg… 8 Clausewitz, Carl von. On War. Everyman’s Library. New York & London & Toronto: Alfred A. Knopf, 1993. Esimese raamatu kokkuvõtlik tsitaatide kogum.
9 Sir Basill Lidell Hart, Thoughts on War, First edition, London, United Kingdom: Faber and Faber, 1944.

Kategooriates: Blogi