aprill 16, 2012

Muutuste ajajärk Vene armees

Alates 1990. aastate keskpaigast on tehtud mitmeid Vene sõjaväe reformimise ja moderniseerimise katseid. Kõik need jõupingutused on aga jäänud kas paberile, raugenud või päädinud marginaalsete ümberkorraldustega, nagu erinevate relvaliikide ühendamine ja ümberallutamine, eksisteerivate sõjaväeringkondade vastutusalade muutmine või püüe suurendada kutseliste sõjaväelaste hulka. Põhjapanevate ja põhimõtteliste muudatusteni pole jõutud kunagi ning nõnda kujutasid Vene relvajõud endast kuni 2008. aasta sügiseni Nõukogude armee vähendatud koosseisudega koopiat.

16.04.2012, Kaarel Kaas
Kaitse Kodu!, aprill 2012
Alates 1990. aastate keskpaigast on tehtud mitmeid Vene sõjaväe reformimise ja moderniseerimise katseid. Kõik need jõupingutused on aga jäänud kas paberile, raugenud või päädinud marginaalsete ümberkorraldustega, nagu erinevate relvaliikide ühendamine ja ümberallutamine, eksisteerivate sõjaväeringkondade vastutusalade muutmine või püüe suurendada kutseliste sõjaväelaste hulka. Põhjapanevate ja põhimõtteliste muudatusteni pole jõutud kunagi ning nõnda kujutasid Vene relvajõud endast kuni 2008. aasta sügiseni Nõukogude armee vähendatud koosseisudega koopiat.
2008. aasta oktoobris Vene kaitseministri Anatoli Serdjukovi välja kuulutatud armeereform on senist olukorda aga põhjalikult muutnud ja alates sellest on Vene relvajõud elanud radikaalsete ja reaalsete muutuste keerises. Nn Serdjukovi sõjaväereformi olulisimateks raskuspunktideks on struktuur, käsuliin ja isikkoosseis.
Otsustav pööre relvajõudude kontseptsioonis
Kuni 2008. aasta sügiseni kehtinud Vene relvajõudude struktuur ja ülesehitus pärinesid põhimõtteliselt Teisele maailmasõjale järgnenud kümnendist. Varasem armeedel, diviisidel ja polkudel põhinev süsteem nüüd likvideeriti ning Serdjukovi reformiplaani kohaselt hakkab Vene relvajõudude maavägi koosnema 85 brigaadist (neist 39 on üldvägede ehk motolaskur- ja tankibrigaadid). Brigaadide lõplik struktuur on veel lahtine, küll kehtestati 2009. aastal aga „ajutine“, üleminekuperioodiks mõeldud maaväe üldvägede brigaadi struktuur. Selle kohaselt on motolaskurbrigaadi isikkoosseisuks 4200–4300, tankibrigaadis 2200–2300 meest. Kõik maavägede brigaadid peaksid olema alalises lahinguvalmiduses ja iseseisvaks lahingutegevuseks suutelised üksused. Taktikalisel tasandil peaks nüüdsest peamiseks manööverüksuseks olema pataljoni lahingugrupp.
Siinkohal tasub märkida, et Vene militaarvõimude leksikas tähistab termin „alaline lahinguvalmidus“ eelkõige olukorda, kus brigaadid on isikkoosseisuga mehitatud ja varustatud-relvastatud vähemalt 95% ulatuses ettenähtud sõjaajakoosseisust. See määratlus ei kattu täielikult alalise lahinguvalmiduse mõistega NATO liikmesriikides käibivas tähenduses.
Avalike allikate kohaselt peaksid Vene maavägedes moodustatama tulevikus aga kolme liiki üldvägede brigaadid: nn rasked (relvastatud jalaväe lahingumasinate ja tankidega), keskmised (relvastuses ratassoomukid ja tankid) ning kerged (kergelt soomustatud maasturid ja veokid). 2012. aastaks, mil ametlike kavade kohaselt peaks reform olema lõppenud, peaks Vene maavägi varasema 1980 üksuse ja formeeringu asemel koosnema 172 üksusest ja formeeringust.
Õhuvägi organiseeritakse varasema 340 üksuse asemel ümber 180 üksuseks ja endine struktuur (armee-diviis-polk) asendatakse ühendatud õhuväebaasidega. Vahepeal õhuväe alluvusse antud armeelennuvägi (transpordi- ja ründekopterid) on praeguseks uuesti viidud maaväe koosseisu. Mereväeüksuste arvu vähendatakse 240-lt 123-le. Vana struktuur säilib suuresti (küll mõningate väiksemate muudatustega) õhudessantväe, strateegilise raketiväe ja kosmosekaitse üksustes.
Struktuurimuudatustest ja erinevate üksuste arvu suurest vähendamistest koorub välja ka nn Serdjukovi reformi kõige olulisem ja peamine tähendus: selleks on otsustav seljakeeramine massilisel mobilisatsioonil põhinevale, kõikehõlmavaks ja mastaapseks nn külma sõja stiilis konventsionaalseks konfliktiks mõeldud relvajõudude kontseptsioonile.
Valdav enamik reformi käigus likvideeritud ja likvideeritavatest üksustest olid/on nimelt osaliselt mehitatud, n-ö kadreeritud üksused (ingl k cadre units). Selliste üksuste koosseisus teenis rahuajal reaalselt ainult 10–40% ettenähtud sõjaajakoosseisust, nii võis paljude polkude rahuaegne isikkoosseis piirduda vaid sajakonna ohvitseri ja vanemallohvitseriga. Need osaliselt mehitatud üksused pidid täielikult mehitatama ja relvastatama alles mobilisatsiooni läbiviimise järel. Massilisel mobilisatsioonil põhineva mitmemiljonilise sõjaaegse armee loomine on olnud Vene ja hiljem Nõukogude sõjalise mõtte ning doktriini aluseks alates 19. sajandi teisest poolest. Sellest kontseptsioonist loobumine on fundamentaalse tähendusega.
Juhtimisreformi käigus asendati senine neljatasandiline juhtimisahel – sõjaväeringkond-armee-diviis-polk – uue, kolmetasandilise juhtimisahelaga (strateegiline väejuhatus –operatiivtasandi staap – armee-brigaad). See muudab vägede kasutamise kiiremaks, paindlikumaks ja efektiivsemaks, kaotades reaalselt maastikul tegutsevate üksuste ja lahingutegevuse üldjuhtimisega tegeleva staabi vahelisest käsuahelast mitu ebavajalikku tasandit.
Juhtimisreformi teine tahk puudutab seniste sõjaväeringkondade asendamist strateegiliste ühendväejuhatustega (joint strategic commands). Alates 1998. aastast on Venemaal eksisteerinud kuus sõjaväeringkonda ja Kaliningradi erikaitsepiirkond. Nende asemel moodustati alates 2010. aasta detsembrist neli strateegilist ühendväejuhatust: Lääs (staabiga Sankt-Peteburgis), Lõuna (staabiga Doni-äärses Rostovis), Kesk (staabiga Jekaterinburgis) ja Ida (staabiga Habarovskis). Neist suurima sõjalise potentsiaaliga on väejuhatus Lääs, mis moodustati Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonna ning Kaliningradi erikaitsepiirkonna baasil ja millele alluvad nii Balti mere laevastik kui ka Põhjalaevastik.
Erinevalt ajalukku kadunud sõjaväeringkondadest alluvad uutele strateegilistele väejuhatustele kõik nende territooriumil paiknevad konventsionaalsed jõud: nii maaväe, mereväe, õhuväe kui ka õhudessantvägede üksused ja erivägede (spetsnaz) brigaadid. Erivägede brigaadide arvu on seejuures juba kärbitud reformieelselt üheksalt seitsmeni, Vene militaarpressis oli aastakümne algul aga üha enam juttu võimalusest viia spetsnaz᾿i üksused ühendväejuhatuste alluvusest välja ja allutada nad taas otse Vene kindralstaabi luure peavalitsusele (Generalnoje razvedovatelnoje upravlenije, GRU). Väeliikide staapide pädevusse Moskvas jäävad ainult väljaõppe, varustamise ja tehnikaarenduse jms seotud küsimused. Kriisi- või sõjaolukorras allutatakse strateegilisele ühendväejuhatusele ka tema vastutusalal paiknevad piirivalveüksused, Föderaalse Julgeolekuteenistuse (Federalnaja služba besopasnosti, FSB) ja siseministeeriumi üksused, erakorraliste olukordade ministeeriumi jõud jne.
Valdav osa personalikärbetest on tehtud
Personali osas oli kavas kärpida Vene relvajõudude üldist suurust aastaks 2012 ühe miljoni inimeseni (2008. aastal oli relvajõudude ametlikuks suuruseks 1,13 miljonit inimest). Personalikärped tehti peamiselt ohvitseride arvelt: ohvitseride hulka vähendatakse 350 000 inimeselt (aastal 2008) ligikaudu 150 000ni (aastal 2012). Ohvitserkoosseisu vähendamine oli kavass saavutada ennekõike osaliselt mehitatud väeosade likvideerimise abil, lisaks kärpida tunduvalt kindralstaabi ja kaitseministeeriumi keskaparaadi koosseise. Enim oli kavas polkovnikute ja alampolkovnikute auastmes ohvitseride arvu, suurad kärped pidid tabama ka kindralkoosseisu. Valdav osa personalikärbetest on praeguseks väidetavalt teostatud.
Samas teatas kaitseminister Serdjukov 2011. aasta märtsis varasemate reformiplaanide revideerimisest: ohvitseride uueks ülempiiriks ja koguarvuks Vene relvajõududes pidi tema sõnutsi saama 220 000. Serdjukovi väitel tulenes vajalike ohvitseride piirarvu suurendamine 70 000 võrra plaanidest formeerida uusi väeliike ja üksusi. Seejuures ei võetavat Vene kaitseministri sõnutsi teenistusse tagasi vahepeal juba vallandatud inimesi, vaid palgatavat ja õpetatatavat välja uued, professionaalsemad ohvitserid.
Teise olulise personali ja isikkoosseisu puudutava muudatusena on reformi käigus loobutud katsetest Vene relvajõude n-ö professionaliseerida ehk komplekteerida teatav hulk üksusi alaliselt lepinguliste sõduritega (nn kontraktniki). 2002. aastal käivitatud relvajõudude professionaliseerimise föderaalse sihtprogrammi raames eesmärgiks võetud ca 150 000 lepingulise kaadrisõduri värbamiseni pole tegelikkuses kunagi jõutud. Praeguste kavade kohaselt jääb lepinguliste kaadrisõdurite ja -seersantide arv relvajõududes vahemikku 90 000–105 000 inimest. Kõik nn alalised valmisolekus olevad brigaadid (ka elitaarseks peetavad õhudessantvägede diviisid) on praegu 60–70% ulatuses mehitatud ajateenijatega, kelle teenistusaja pikkuseks on alates 2008. aasta algusest 12 kuud.
2011. aasta märtsis peetud Vene sõjaväekolleegiumi1 istungil räägiti aga taas võimalusest järsult suurendada lepinguliste sõdurite arvu relvajõududes – seekord isegi 425 000 meheni.
Lahinguvõimes sel aastal murrangut näha ei ole
Vastavalt Venemaa 2011.–2013. aasta eelarvele, mis kinnitati oktoobris 2010, pidid Venemaa kulutused riigikaitsele suurenema 2010. aastal 1276,8 miljardilt rublalt (30,2 miljardit eurot, 2,84% sisemaisest kogutoodangust (SKT)) 1517,1 miljardile rublale 2011. aastal (35,8 miljardit eurot, 3,07% SKTst). 2013. aastal peaksid riigikaitsele tehtavad kulutused suurenema juba 2098,6 miljardi rublani (49,65 miljardit eurot, 3,39% SKTst). Sõjaväelaste palgad pidid 2011. aasta aprillist tõusma 6,5%, mis enam-vähem katab inflatsioonist tekkiva vahe.
Üldise elatustasemega võrreldes endiselt madalad palgad, reformiga kaasnenud massilised vallandamised ning väeosade kolimiste ja ümberpaiknemistega kaasnenud kaadrisõjaväelaste elu segipaiskamine (paljudel ohvitseridel on tulnud lühikese etteteatamistähtajaga kolida väeosa uude teenistuskohta – viimased on aga reeglina suurtest asulatest eemal, mille tõttu ohvitseride abikaasadele ei leidu tihti tööd ega lastele lasteaia- ja koolikohti) on tekitanud Vene relvajõududes üleüldise rahulolematuse ja ebastabiilsuse õhkkonna. Viimane omakorda on viinud moraali languseni väeosades ning kaitseministri ja kindralstaabi ülema armeekindral Nikolai Makarovi vastu suunatud avalike väljaastumisteni. Nii kaitseminister Serdjukov kui kindral Makarov on relvajõududes ülimalt ebapopulaarsed. Sestap võib olla tõenäoline, et vahetatakse välja nii Serdjukov kui ka kindral Makarov. Venemaal 2011. aasta lõpus Riigiduuma valimised ja 2012. aasta kevadel presidendivalimised mõjutasid Venemaal peaaegu kõiki olulisi otsuseid. Serdjukovi ja Makarovi ebapopulaarsuses võib Putini-Medvedevi tandem näha potentsiaalset poliitilist ja maineprobleemi ning nendest vabanemine aitaks seega vältida riski, mille kohaselt praeguste ja erusõjaväelaste frustratsioon kanaliseerub poliitilisse aktiivsusesse.
Võimalikud muudatused riigikaitse tippjuhtkonnas aga ei mõjuta ega pööra tagasi 2008. aastal alanud armeereformi. 2011. aastal ei ole ette näha murrangulisi muutusi Vene relvajõudude üldises lahinguvõimes, tulenevalt põhjalikest struktuurimuudatustest ja ümberkorraldustest on see endiselt veidi madalam reformieelse perioodi omast. Jätkub uue, brigaadipõhise struktuuri ja strateegilistel väejuhatustel põhineva juhtimissüsteemi (command and control) sissetöötamine ja nn peenhäälestamine. Tõenäoliselt järgneb presidendivalimistele aga sõjaväereformi uus etapp, mille käigus üritatakse korrigeerida seni reformiplaanides ilmnenud puudujääke.
Maavägi sai 2011. aastal uut varustust ja relvastust viimase kolme-nelja aasta mahtudega suuresti kattuvas tempos: neli-viis pataljonikomplekti soomukeid ja tanke aastas. Nii said näiteks Vene maaväed 2010. aastal 61 uut tanki T-90 ja 78 jalaväe lahingumasinat BMP-3. Tõsi, viimaseid oli sõjatööstuselt tellitud ja plaanitud relvastusse võtta 151. Jätkub ka Vene maavägede ööoperatsioonide võime parendamine: sel eesmärgil jätkatakse tankidele ja soomukitele moodsate öönägemisseadmete-soojuskaamerate Catherine FC paigaldamist. Viimased on toodetud Venemaal Prantsuse firma Thales litsentsi alusel ja prantslastega koostöös. Venemaal alustatakse ka Itaalia firma Iveco litsentsi alusel kergete soomusmasinate Iveco LMV tootmist. Ühtlasi hakkasid maaväkke jõudma digitaalsete side- ja juhtimissüsteemide proovipartiid, sest Vene relvajõudude ametlikuks eesmärgiks on minna 2012. aasta lõpuks täielikult üle digitaalsele sidele, vastava riikliku programmi maksumuseks hinnatakse ca 10 miljardit USA dollarit.
Õhuvägi saab kokku vähemalt 16 uut lahingulennukit: kaks hävitajat Su-35S, kuus ründepommitajat Su-34 ning kaheksa hävitajat Su-27SM3. Ligikaudu sama palju uusi lahingulennukeid jõudis Vene õhuväkke ka aasta varem. 2011. aastal pidi valmima järjekorras kolmas uue, nn viienda põlvkonna hävitaja PAK FA (T-50) katseeksemplar.
Märgatavat lisa uue varustuse ja relvastuse kujul pidi aga saama 2011. aastal armeelennuvägi: relvastusse pidi lisanduma 15 ründekopterit Mi-28N, kümme ründekopterit Ka-52, kaks ründekopterit Mi-35M ning enam kui 60 transpordikopteri Mi-8 erinevat versiooni. Ligilähedaselt samas tempos saabus armeelennuväkke uut tehnikat ka aasta varem: 15 ründekopterit Mi-28N, neli ründekopterit Ka-52 ja 34 transpordikopterit Mi-8. Valdav osa uutest ründekopteritest on seni saadetud täienduseks Põhja-Kaukaasia piirkonnas asuvatesse õhuväebaasidesse.
Mereväe puhul on alanud Musta mere laevastiku tugevdamine. Musta mere laevastiku koosseisu on kavas anda Balti mere laevastiku ridades teenivad Neustrašimõi-klassi (projekt 11540) fregatid Neustrašimõi ja Jaroslav Mudrõi. Et Balti mere laevastik esialgu asendusaluseid ei saa, nõrgeneb ajutiselt selle lahinguvõime. Kaliningradi laevatehas valmistab Musta mere laevastiku tarbeks kolm Talwar-klassi fregatti (projekt 1135.6), laevad peaksid rivvi asuma alates aastast 2013.
Balti laevastik saab lisaks praegusele ühele Stereguštši-klassi korvetile (projekt 20380) ka teise sama klassi aluse. Musta mere ja Balti laevastikule ehitatakse ka kolm Kilo-klassi (projekt 636.3) diiselallveelaeva. Alused peaksid relvastusse võetama aastatel 2013–2014. Põhjalaevastik tugevneb uue põlvkonna Jasen-klassi (Yasen, projekt 885) tuumakütusel ründeallveelaeva Severodvinsk võrra. Tõenäoliselt võetakse ametlikult relvastusse ka uue põlvkonna Borõi-klassi (projekt 955) strateegiline tuumaallveelaev Juri Dolgoruki ja algavad teise selle klassi aluse Aleksandr Nevski käigukatsetused.
2011. aasta sügisel või lõpus pidid katsetuste eduka kulgemise korral jõudma lõpuks relvastusse ka Borõi-klassi aluste relvastamiseks mõeldud uued kontinentidevahelised tuumaraketi Bulava. Kui Moskval ja Pariisil õnnestub tehingu tingimustes kokkuleppele jõuda, algab Prantsusmaal Vene mereväele mõeldud suure Mistral-klassi dessantlaeva ehitus.
Vene strateegiliste tuumajõudude lahingupotentsiaal jätkab kahanemist tulenevalt oma ekspluatatsiooniaja ära elanud maismaal baseeruvate strateegiliste tuumarakettide mahakandmisest. Samas algab Vene strateegiliste tuumavägede ümberrelvastamine kontinentidevaheliste ballistiliste tuumarakettidega RS-24 Jars (raketi RS-12M2 Topol-M variant mitme eralduva ja isesihituva lõhkepeaga). 2011. aastal pidid Vene relvajõud saama tõenäoliselt 8–12 raketti RS-24 Jars.
Viimased aastad on olnud Venemaa relvajõududele drastiliste kõikehõlmavate muutuste aeg. Kuigi reforme on osalt läbi viidud katse-eksituse meetodil ning muudatusi on jõustatud  järsult ja jõuliselt, piltlikult öeldes šokiteraapia vormis, on nende peamine eesmärk – uus struktuur, uus käsuliin, isikkoosseisu vähendamine ja ümberorganiseerimine – suures osas saavutatud. Vene sõjavägi astus seega 2011.– 2012. aastal stabiliseerumise, hingetõmbe ja senitehtu hindamise ajajärku, kindlustades, lihvides ja kohandades reformi tulemusi. Põhirõhk on lahinguvõime kindlustamisel ning uue struktuuri ja strateegilise vähejuhatuse süsteemi reaalsel ja tõhusal toimimisel.
Kuid Vene armeereform pole veel kaugeltki läbi. Aastaid 2008–2011 võib tinglikult pidada reformi esimeseks faasiks. Teine faas on algamas ilmselt 2012. aasta kevadel või suvel, st pärast presidendivalimisi ja uute poliitiliste jõuvahekordade selgitamist.

Kommentaar: Raha ja inimesed
Kaarel Kaas
Alates juuresoleva artikli valmimisest eelmise aasta alguses on Venemaa kaitsevaldkonnas toimunud kaks põhimõttelisema tähtusega muudatust.
Neist esimene puudutab Vene relvajõudude komplekteerimismudelit. 2012. aasta Vene presidendivalimiste eel avaldatud pogrammilises artiklis teatas kolmandaks ametiajaks riigipea kohale asunud Vladimir Putin, et Venemaa võtab suuna 100-protsendiliselt elukutseliste sõdurite ja allohvitseridega mehitatud relvajõudude loomisele. Suurema osa läinud aastast kõneles Vene sõjalis-poliitiline juhtkond veel komplekteerimise segamudelist, mille puhul elukutseliste kaadrisõdurite kõrval säilib ka ajateenistus. Ametlike plaanide kohaselt on selle aasta lõpuks kavas elukutseliste sõdurite ja allohvitseride arv relvajõududes viia 180 000 inimeseni ning aastaks 2017 värvata ligi 425 000 kaadrisõdurit.
Teiseks muudatuseks oli aastaid vaid lubaduste tasemele jäänud ohvitseride massiivne palgatõus. 2012. aasta jaanuarist kasvasid Vene ohvitseride palgad ametlikult ligi kaks korda ning nooremleitnandi keskmiseks töötasuks peaks nüüdsets olema ligikaudu 50 000 rubla kuus (ca 1300 eurot). Palgatõus peaks vähendama korruptsiooni taset, tõstma ohvitseride motivatsiooni ning suurendama võimalusi kvaliteetse kaadri värbamiseks.

Käesolev kirjutis põhineb Kaarel Kaasi artiklil „Russian Military“ (ilmunud: Tüür, Karmo (ed.). Russian Federation 2011: Short-term Prognosis. Politica: Publications of the Department of Political Science, vol. 10. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 38–44; võrguaadress www.ut.ee/ABVKeskus/sisu/prognoosid/2011/en/pdf/RF…).
______
1 Kõrgetasemeline ametlik aruteluformaat, mis koondab nii kindralstaabi, presidendi, kaitseministeeriumi kui ka Riigiduuma esindajaid.

Kategooriates: BlogiSildid: