november 3, 2014

Must valgeks ja vastupidi – see on imelihtne

Russia's President Vladimir Putin speaks at a news conference at the end of the G20 summit in Brisbane November 16, 2014. Putin said on Sunday that there is a "good chance of resolution" in the Ukraine conflict, contradicting Western concerns over an escalation in fighting in the southeast of the country. REUTERS/Mikhail Klimentyev/RIA Novosti/Kremlin (RUSSIA - Tags: POLITICS PROFILE) THIS IMAGE HAS BEEN SUPPLIED BY A THIRD PARTY. IT IS DISTRIBUTED, EXACTLY AS RECEIVED BY REUTERS, AS A SERVICE TO CLIENTS
Russia's President Vladimir Putin speaks at a news conference at the end of the G20 summit in Brisbane November 16, 2014. Putin said on Sunday that there is a "good chance of resolution" in the Ukraine conflict, contradicting Western concerns over an escalation in fighting in the southeast of the country. REUTERS/Mikhail Klimentyev/RIA Novosti/Kremlin (RUSSIA - Tags: POLITICS PROFILE) THIS IMAGE HAS BEEN SUPPLIED BY A THIRD PARTY. IT IS DISTRIBUTED, EXACTLY AS RECEIVED BY REUTERS, AS A SERVICE TO CLIENTS

Vastasseis Venemaa ja läänemaailma vahel ei paista olevat teel leevendumise suunas. Venemaa retoorika ja käitumine on põhjustanud rahutust ja tekitanud tõsiseid küsimusi nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka kaugemal. Mõned lääne poliitikud ja poliitikaanalüütikud kipuvad arvama, et see on jälle lihtsalt ajutine torm ning peagi saame me taas nautida enam-vähem sinist taevast. Teised aga on seda meelt, et Venemaast ei saa veel väga pikka aega läänele tõelist partnerit – kui ta seda üldse kunagi on olnud –, kuna Venemaa ja lääne vahelised vastuolud on märksa tõsisemad kui pelgad lahkarvamused vastukäivate poliitiliste või ärihuvide üle. Venemaa üldsuse mõtteviis paistab praegu olevat Atlandi-ülese kogukonna väärtustest ja ideaalidest märksa kaugemale nihkunud ja on nende vastu vaenulikum kui kunagi varem. Venemaale praeguste pingete lõdvendamiseks pakutavate võimalike poliitiliste ja majanduskokkulepete tõenäolist efektiivsust hinnates tuleb seega meeles pidada, et Putin on Venemaal loonud uue reaalsuse, mis on meie omaga suuresti ühildamatu. President Putini peamine poliitiline eesmärk paistab olevat mitte üksnes „Ameerika hegemoonia vastu võitlemine“, vaid ka lääne liberaalse demokraatia alustalade õõnestamine.

Vastasseis Venemaa ja läänemaailma vahel ei paista olevat teel leevendumise suunas. Venemaa retoorika ja käitumine on põhjustanud rahutust ja tekitanud tõsiseid küsimusi nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka kaugemal. Mõned lääne poliitikud ja poliitikaanalüütikud kipuvad arvama, et see on jälle lihtsalt ajutine torm ning peagi saame me taas nautida enam-vähem sinist taevast. Teised aga on seda meelt, et Venemaast ei saa veel väga pikka aega läänele tõelist partnerit – kui ta seda üldse kunagi on olnud –, kuna Venemaa ja lääne vahelised vastuolud on märksa tõsisemad kui pelgad lahkarvamused vastukäivate poliitiliste või ärihuvide üle. Venemaa üldsuse mõtteviis paistab praegu olevat Atlandi-ülese kogukonna väärtustest ja ideaalidest märksa kaugemale nihkunud ja on nende vastu vaenulikum kui kunagi varem. Venemaale praeguste pingete lõdvendamiseks pakutavate võimalike poliitiliste ja majanduskokkulepete tõenäolist efektiivsust hinnates tuleb seega meeles pidada, et Putin on Venemaal loonud uue reaalsuse, mis on meie omaga suuresti ühildamatu. President Putini peamine poliitiline eesmärk paistab olevat mitte üksnes „Ameerika hegemoonia vastu võitlemine“, vaid ka lääne liberaalse demokraatia alustalade õõnestamine.

Endine luurejuht ning praegune Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev andis 15. oktoobril Rossiiskaja Gazetale intervjuu, kus visandab väga kujundlikul kombel Venemaa „ajaloolise tõe“, nagu see nõukogude ajal Kremlis välja töötati ning mille hiljem Vladimir Putin ja tema toetajad taaselustasid ning mida nad isegi täiendasid. Mõned kuud enne seda, nimelt 18. märtsil tutvustas Putini Krimmi Anschlussi-kõne aga meile iseäranis sünget poliitilist perspektiivi. Putini 24. oktoobril Valdai klubis tehtud kommentaarid ületasid oma Ameerika-vastasuselt isegi Fidel Castro kõige revolutsioonilisemaid kõnesid. Sajanditepikkust ajalugu moonutatult käsitlev Venemaa ametlik narratiiv mitte üksnes ei ole riigi poliitilise retoorika ja riikliku propaganda aluseks, vaid surub peagi välja ka kõik ülejäänud alternatiivsed vaated ajaloole ja poliitikale. Praegu Venemaa koolides õppivad 14 miljonit last tohivad nüüd õppida peaaegu üksnes neist õpikutest, mille on välja andnud üksainus kirjastus, millel on kuidagi õnnestunud saavutada monopoolne seisund ning mis kuulub Arkadi Rotenbergile, kes on Vladimir Putini hea sõber ja endine sparringupartner džuudos. Selles valguses ei tohiks Venemaa koolides kasutatavate ajalooõpikute sisu ja ideoloogiline rõhuasetus enam millegagi üllatada.
Brežnevi ajast pärit Vene anekdoot räägib, et Ameerika Ühendriigid olid toona NSV Liidu peamine vaenlane, kuna nad „sekkusid kõikjal maailmas Venemaa siseasjadesse“. Putini ja Patruševi arvates jätkavad Ameerika Ühendriigid seda tänapäevalgi ning eriti teevad nad seda Ukrainas, aga ka mujal endises Nõukogude impeeriumis, samuti Süürias jne. Valdais süüdistas Putin Ameerika Ühendriike ülemaailmse stabiilsuse õõnestamises ja peaaegu kõigi maailma suuremate konfliktide õhutamises. Ta hoiatas, et „maailm seisab peagi silmitsi uute sõdadega, kui Washington ei austa teiste rahvaste huve.“ Lisaks sellele sõnas Patrušev, et „Ameerika Ühendriigid lõid tingimused ja eeldused värviliste revolutsioonide puhkemiseks (Gruusias, Ukrainas, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas) ning rahastasid neid heldelt.“ Patruševi sõnul on Ameerika Ühendriigid enam kui 20 aasta vältel kulutanud Ukrainas miljardeid dollareid, et „sirguks terve (Ukraina) põlvkond, kes vihkab Venemaad ja usub euroopalike väärtuste müüti,“ ehkki „nood väärtused, isegi kui neid püütakse kujutada positiivsetena, ei ole tegelikult mõeldud ukrainlastele.“ Putini, Patruševi ja teiste nendesuguste arvates ei ole ukrainlased – ning mõistagi ka grusiinid ja paljud teisedki rahvad – võimelised ilma Kremli juhisteta iseseisvalt otsustama, millised väärtused ja poliitika nende ühiskonnad ja riigid peaksid omaks võtma. NSV Liidu kokkuvarisemine oli Putini sõnul „20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“. Patruševi järgi oli selle taga LKA, kes mõistis, et NSV Liidu nõrgim koht oli selle majandus. Putin on sedasama LKA-d süüdistanud õõnestava relva, Interneti leiutamises. Patrušev ütleb, et kõige hullema Ameerika „Nõukogude-vastase doktriini“ töötas juba 1970. aastail välja „Poola päritolu Ameerika politoloog ja riigimees Zbigniew Brzeziński“. „Selle doktriini iva seisnes potentsiaalse vastase nõrkade kohtade üles leidmises ning nende võimendamises tõsisteks probleemideks.“ Patrušev annab selgesti mõista, et Ameerika Ühendriigid kasutavat Venemaa-vastaste majandussanktsioonide ja poliitilise vastutegevuse näol seda nn Brzeziński doktriini tänapäevani.
Venemaa hurraa-patriotismi ja massipsühhoosi on suurel määral mõjutanud Kremli läänevastane mütoloogia teise maailmasõja, Nõukogude Liidu poolse Kesk- ja Ida-Euroopa „vabastamise“, NATO asutamise (mis Patruševi sõnul loodi selleks, et Ameerika saaks „ennetada Lääne-Euroopas sellise sõltumatu riikide rühmituse esilekerkimist, mis oleks võinud konkureerida Ameerika Ühendriikidega“), „ebaõiglase“ ja „Venemaa-vastase“ külma sõja jne kohta. Selmet neil teemadel pikemalt peatuda, võtan selle artikli pigem mõne olulisema järeldusega kokku.
Esiteks: lääne poliitilised ja diplomaatilised algatused selle nimel, et konflikti Venemaaga de-eskaleerida, ei ole tõenäoliselt edukad. Kreml käsitles president Obama taaskäivituspoliitikat (Reset Policy) selgesti nõrkuse märgina. Venemaal on enam kui 20 aasta vältel luhtunud mitu suurepärast võimalust saada läänemaailma täieõiguslikuks ja usaldusväärseks liikmeks. Mida me ka ette ei võta, ei õnnestu meil Venemaad endasarnaseks muuta, kui Venemaa ise ei soovi saada läänelikuks riigiks, mis püüdleb jõukuse ja vabaduse poole, mitte ei igatse taga kaotatud impeeriumi ega pea selle tagasivõitmiseks agressiivseid sõdu.
Teiseks: Putin ei jäta kasutamata võimalust – kui ta arvab, et hetk on sobiv või tema enda olukord kujuneb meeleheitlikuks – võimendada ideoloogilist, poliitilist, majanduslikku ja isegi sõjalist vastasseisu läänega. Järgmised 12 kuud võivad selles mõttes olla võtmetähtsusega. Selle aja vältel võivad lääne sanktsioonid Venemaa majandust väga tõsiselt mõjutada, samal ajal kui Venemaa lähedal asuvate NATO liitlaste julgeolek ja kaitsevõime tugevneb märkimisväärselt. Putinil ei pruugi tulla paremat võimalust.
Viimaseks: Putini valitsusajal – kui öelda Patruševi sõnadega – on terve põlvkond noori venelasi õppinud läänemaailma ja selle väärtusi vihkama. Sellelt pinnalt võrsub pikki aastaid vältav terav ideoloogiline konflikt, mis kujutab endast pidevat ohtu Euroopale ning eriti neile riikidele, mis on Venemaa ekspansionismile geograafiliselt kõige avatumad.

Kategooriates: Blogi