jaanuar 16, 2009

Mumbai rünnakud, džihaaditerrorism ja India

Harinder Sekhon on New Dehli mõttekoja Observer Research Foundation vanemteadur

26. novembril 2008. aastal tabas Mumbaid mitu hästi koordineeritud terrorirünnakut. Jultunud terrorirünnakud ning terrorivastane operatsioon, mis tõi linna taas rahu, kestsid peaaegu kolm päeva. Rünnakutes hukkus üle 180 inimese, neist 26 välismaalased, ning vigastada sai enam kui 300 inimest. See oli kõige suurem Indiat tabanud rünnak ja ühtlasi ka kõige laastavama toimega, mille tagajärgi on seniajani tunda, kui India püüab leida püsivat lahendust välismaise terrorinuhtluse vastu.

Harinder Sekhon on New Dehli mõttekoja Observer Research Foundation vanemteadur

26. novembril 2008. aastal tabas Mumbaid mitu hästi koordineeritud terrorirünnakut. Jultunud terrorirünnakud ning terrorivastane operatsioon, mis tõi linna taas rahu, kestsid peaaegu kolm päeva. Rünnakutes hukkus üle 180 inimese, neist 26 välismaalased, ning vigastada sai enam kui 300 inimest. See oli kõige suurem Indiat tabanud rünnak ja ühtlasi ka kõige laastavama toimega, mille tagajärgi on seniajani tunda, kui India püüab leida püsivat lahendust välismaise terrorinuhtluse vastu.

Mumbaid, mida peetakse India rahandus- ja meelelahutuskeskuseks, rünnati pommidega, millele järgnesid ägedad lahingud end mitmesse eelnevalt välja valitud asukohta kindlustanud terroristide ja julgeolekujõudude vahel. Seepärast kujutavad Mumbai rünnakud terrorismi uut faasi, mida India ei ole varem kogenud. See ei olnud tavapärane enesetapurünnak ega plahvatuste seeria, millega India on juba harjunud.

Ründajate tegutsemisviis oli märksa keerulisem, nad ründasid mitmeid silmapaistvaid objekte, sealhulgas kaht Mumbai kuulsat luksushotelli, nimelt Taj Mahal Palace’i ja Oberoi Tridenti. Lisaks sattusid rünnaku alla välismaalaste lemmikkoht kohvik Leopold, Mumbai põhiraudteejaam Chhatrapati Shuvaji Terminus, kaks haiglat, kino ja juudi kultuurikeskus Narimani majas.

Mumbai rünnakute uurimisel on selgunud, et kümme Pakistanist pärit võitlejat imbus Mumbaisse kalapaatidel, mis asusid nähtavasti teele Mumbai lähedal merel viibinud suuremalt kalalaevalt. Terroristid olid hästi relvastatud: automaadid, püstolid, granaadid, lõhkeaine. Samuti oli neil oma julgete ja tähelepanu köitmiseks mõeldud rünnakute edukaks läbiviimiseks kasutada väga moodne suhtlemistehnika alates Blackberrydest ja satelliittelefonidest kuni GPS-seadmete ja internetitelefonini. Pärast Mumbais maabumist väikestesse, kahe-kolmeliikmelistesse rühmadesse jagunenud terroristid paistsid oma sihtmärke, eriti Taj Mahali hotelli, väga hästi tundvat, mida näitab ka see, et nad suutsid India julgeolekujõududele vastu panna üle kuuekümne tunni.
Operatsiooni ajal said terroristid Blackberryde kaudu pidevalt juhiseid oma ülematelt ning teateid rahvusvahelisest reaktsioonist oma tegudele, eriti külmaverelisusele, millega nad mõrvasid ilma mingeid nõudmisi esitamata oma pantvange.

Sihiks tunduski olevat võimalikult vähese ajaga võimalikult suure hirmu ja hävingu külvamine. Samuti nõudsid terroristid mõlema hotelli töötajatelt teavet selle kohta, millistes tubades peatuvad välismaalased ning India kõrged valitsus- ja äritegelased. Lisaks paistsid nad spetsiaalselt sihikule võtvat juudid ning 26 välismaalase seas hukkuski vähemalt kaheksa iisraellast, kõik kohalikus juudi kultuurikeskuses Chabadi majas, millega juudid tõusid mitteindialaste seas suurimaks ohvrite rühmaks.

Kogu maailmas šokilaineid tekitanud Mumbai terrorirünnak mõjutas tugevasti India rahvast ja valitsust. Avalikkuses kerkis meelepaha India valitsuse vastu, kes ei olnud valmis rünnakuid vältima, ehkki luureandmed viitasid just sellise merelt lähtuva rünnaku võimalusele. Siseminister Shivraj Patil oli sunnitud tagasi astuma, peaminister Manmohan Singh aga vabandas televisiooni vahendusel avalikult India rahva ees, et ei suutnud ära hoida Mumbai veresauna.

Peaminister kinnitas ühtlasi, et valitsus astub vajalikud sammud, et

1) koondada rahvusvaheline üldsus ning hoiatada tõsiselt «terrorismi epitsentrit» Pakistani, et see lõpetaks terroristide toetamise;

2) anda diplomaatiliste ja sõjaliste meetmetega Pakistanile selgelt mõista, et Islamabad ei tohi lubada Pakistani territooriumi kasutamist India-vastaseks tegevuseks ning peab purustama oma pinnal tekkinud terroristide infrastruktuuri; 3) parandada India julgeolekuaparaati, et riik ei satuks enam kunagi selliste rünnakute küüsi.

11. detsembril 2008. aastal andis India uus siseminister Palaniappan Chidambaram teada tähtsatest reformialgatustest, mis peavad tõhustama India julgeoleku infrastruktuuri. Muu hulgas nähakse ette uue terrorismivastase keskasutuse Riiklik uurimisagentuur loomine, mis tegeleks kõigi India sisejulgeolekut ja terrorismi puudutavate küsimustega, uue rannavalve juhatuse loomine, mis on mõeldud India rannikute paremaks valvamiseks, täiendavate piirkondlike keskuste asutamine, kuhu paigutatakse elitaarse riikliku julgeoleku kaardiväe allüksusi, ning kahekümne uue terrorismiga võitlemise kooli rajamine, kus õpetatakse välja vastavaid spetsialiste.

India ning Pakistani toetatud terrorism

Kuigi Pakistan eitab oma osa Mumbai terrorirünnakutes, ei ole sellise ulatusega ja nii täpset operatsiooni ette võtta ilma piiritaguse, täpsemalt siis Pakistani ametliku toetuseta. Ainukese ellujäänud terroristi, India võimude kätte langenud Ajmal Amir Kasabi ülekuulamine näitab samuti Pakistani väidete alusetust.
Ta olevat ülekuulajatele öelnud, et tema saatjateks oli keelustatud Pakistani terrorirühmitus Lashkar-e-Taiba, ning täpsustanud, et vandenõu taga seisid konkreetselt Lashkari operatsioonide juht Zaki-ur-Rehman Lakhvi, kes olevat ka Kasabi värvanud, ning Yusuf Muzammil, kellega ründajad suhtlesid satelliittelefoni kaudu pärast seda, kui olid teel Mumbaisse kaaperdanud India laeva Kuber.

FBI ning India ja Iisraeli luureteenistuste ühisuurimine kinnitas samuti Pakistani seotust. Hiljutisel visiidil ühines USA riigisekretäri abi Lõuna- ja Kesk-Aasia küsimustes Richard Boucher India nördimusega ning sõnas: «Ma ütleksin, et on selge, et neil olid sidemed Pakistanis, et ründajatel olid sidemed, mis viivad Pakistani pinnale.»
Ehkki terroristid pidid saama teatavat toetust ka Indiast, «ei olnud Bombay veretöö kavandajad sisemised õõnestajad, isegi kui sellega oli seotud üksikuid indialasi. Üksikasjalik planeerimine, tohutud ressursid, mis pühendati keerulisele, suuri vahemaid ja pikka ajavahemikku hõlmavale ülesandele, ning maad ja merd hõlmava operatsiooni raskused välistavad sisuliselt kõik India sisemaised, olgu muslimi või mis tahes muud terrorirühmitused,» kirjutas Washingtoni tuntud Lõuna-Aasia ekspert Ashley Tellis hiljutises YaleGlobali ülevaates «Mumbaid rünnanud terroristidel olid ülemaailmsed eesmärgid» (Terrorists Attacking Mumbai Have Global Agenda).

Senised tõendid ei jäta kahtlust, et Mumbai veresauna korraldas Pakistanis tegutsev terrorirühmitus Lashkar-e-Taiba, millel on tihedad sidemed Al-Qaida ja Usama bin Ladiniga. Lashkar-e-Taiba, mille nimi tähendab puhaste või õiglaste armeed, on kõige suurem ja kõige paremini organiseerunud Pakistanis tegutsev terrorirühmitus, mis peab džihaadi India vastu.
Ta on nautinud Pakistani luureteenistuse Teenistustevahelise teabedirektoraadi (ISI) toetust ning korraldanud tihedas koostöös oma soosijaga India-vastaseid salaoperatsioone. LeT asutati 1986. aastal ISI abiga kui lisajõud, mis võitles kõrvuti teiste mudžahiididega Nõukogude jõudude vastu Afganistanis.

Pärast seda kui Nõukogude Liit Afganistanist tagasi tõmbus, hakkas LeT aktiivselt osalema Kashmiri džihaadis ning oma liikmeid sinna saatma, et seal sõjakust õhutada. Oma juhi Hafiz Muhammad Saeedi eestvedamisel võttis LeT kasutusel fedayeenirünnakud, mis tähendab enesetapurünnakuid valitud India sihtmärkide vastu. Need pidid tõmbama ajakirjanduse ja maailma tähelepanu Kashmiri vabastamise probleemile.
LeT on tihedates sidemetes Pakistani sõjaväe juhtkonnaga ja kuigi ta 2002. aastal välismaise (peamiselt USA) surve tõttu keelustati, tegutseb ta endiselt karistamatult mitmesuguste variorganisatsioonide kaudu, millest nimekaim on Jamaat-ud-Dawa, mis muutus Pakistanis populaarseks humanitaartegevuse tõttu, eriti pärast Muzaffarabadi 2005. aasta maavärinat.

LeT, mis uhkustab Hindustani suurima džihadistide arvuga, on suutnud Pakistani sõjaväe ja ISI toetusel tugevdada oma positsioone Pakistanis. Selle võimas keskus paikneb Muridkes Pakistani okupeeritud Kashmiri pealinna Muzaffarabadi lähedal ning liikmed on peamiselt pärit Pandžabist, mis on ühtlasi ka Pakistani sõjaväe peamine värbamispiirkond.
LeT ja teiste Pakistani džihaadirühmituste esilekerkimist valgustab Amir Mir raamatus «Džihadistide tõeline pale: Pakistani terrorivõrk seestpoolt» (The True Face of Jehadis: Inside Pakistan’s Network of Terror), nentides kindlalt, et Pakistan on seniajani ideoloogilise äärmusluse keskus ning muslimite süveneva raevu ja viha süda, mis on suunatud Lääne domineerimise vastu ning lähtub tegelikust või arvatavast ebaõiglusest, mida Lääs on muslimite suhtes toime pannud.
Seepärast ei ole ka džihaad enam piiratud Kashmiriga, millele osutavad terroriaktid, mis võtavad sihikule terve niinimetatud Ameerika-sionistliku-hindu telje. Niisiis ei ähvarda islamistlik fundamentalism enam üksi Indiat, vaid ka USA-d, tema liitlasi, sealhulgas Pakistani ennast, ning kogu maailmakorda.

Kokkuvõte

Ajal, mil Pakistan jätkab terrorismi kasutamist riikliku poliitika vahendina, on Daniel Markey Välissuhete Nõukogust oma hiljutises ülevaates «Mumbai: lahing sõjas Pakistani eest» (Mumbai: A Battle in the War for Pakistan) õigesti rõhutanud ohtlikku lävepakku, millest Mumbai terroristid üle astusid.
Ta kirjutab: «Me peame nüüd tunnistama, et Mumbai kujutab endast ohtlikku eskalatsiooni sündmuste jadas, mida oleks kõige parem nimetada «sõjaks Pakistani eest», see tähendab, kodusõjale lähenevas konfliktis, mille sisuks on küsimus, kas tuumarelvaga Pakistan alistub äärmuslike Talibani-laadsete ideoloogiate ees või sammub edasi mööda mõõdukamat ja modernsemat rada…»

Kui me tahame muuta maailma turvalisemaks, tuleb arvesse võtta ülemaailmse terrorismi järgmisi aspekte:

1) Geograafilises mõttes on rahvusvahelise terrorismi epitsenter Pakistani–Afganistani piirkond. Kõik suuremad terroriaktid on seotud Pakistani või Afganistaniga.

2) Terroristide profiil on märkimisväärselt muutunud. Nad on hea haridusega, kõnelevad mitut keelt ning oskavad hästi kasutada uusimat tehnikat. Neile ei valmista raskusi arvutid ega kõrgtehnoloogilised sidesüsteemid.

3) Tänased terroristid eelistavad suuremõjulisi rünnakuid, mis vapustaksid maailma. See on suurendanud massihävitusrelvi hõlmava terrorirünnaku tõenäosust.

4) Terrorismi uued mõjuvõimsad vormid on biokeemia- ja küberterror. Massihävitusrelvade tehnoloogia ja selleks vajalike materjalide jõudmine Pakistani käest terroristide kätte on väga reaalne oht. Tuuma-, keemia- ja biomaterjalide ebaseaduslik levik kujutab tõsist ohtu rahvusvahelisele julgeolekule.

5) Terroristid on äärmiselt motiveeritud, mis on toonud kaasa fidayeenirünnakute arvu märkimisväärse suurenemise.

Tuvastamise vältimiseks vahetavad terrorirühmitused sageli identiteeti. Nad tegutsevad uute nimede all: nii kannab Markaz Dawa dal Irshad (MDI) nüüd nime Jamaat-ud-Dawa. Terrorirühmitused võtavad eriti sageli uue nime konkreetseks operatsiooniks.
LeT on sooritanud terrorirünnakuid mitme nime all, näiteks Al-Mansurian või Lashkar-e-Omar. Mõne aasta eest võtsid kaks Pakistanis tegutsevad võitlusorganisatsiooni Jaish-e-Mohammad ja Harkat-ul-Ansar, mis mõlemad olid aktiivsed Jammus ja Kashmiris, endale nimeks vastavalt Khuddam ul-Islam ja Jamiat ul-Ansar. Masood Azhar, kes oli keelustatud JeM-i juht, rajas Pakistanis uue terrorirühmituse Anjuman Khuddam-i-Islam, mille väljakuulutatud eesmärk on Kashmiri vabadus.

Kõik tähtsamad terroristide juhid, näiteks Syed Salahuddin (Hizbul Mujahideen), Maulana Masood Azhar (JeM), mufti Muhammad Sayeed (MDI), Zaki-ur-Rehman (LeT), kes kuuluvad mitmesse Indias tegutsevatesse terrorirühmitustesse, baseeruvad Pakistanis ning teevad järjepanu äärmiselt provokatsioonilisi avaldusi.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata terroristide sisseimbumisele. Terroristid on levinud enamikku maailma ja rajanud «uinuvaid» rakukesi ka sellistes riikides, nagu Inglismaa, Kanada ja Madalmaad. Teated kõnelevad Al-Qaida elementide viibimisest Bangladeshis, Myanmaris ja Kagu-Aasias.

Tähtsat osa terrorismi üleilmastumisel on etendanud riiklik toetus, mis annab terroriorganisatsioonidele nii varjupaiga, väljaõppe, varustuse ja stardibaasi teatud maades kui ka võimaldab neil luua teistes maades logistikabaase, mis täidavad turvapaiga, värbamiskeskuse, raha liigutamise ja kogumise ning legaalse või illegaalse tegevusega seotud variorganisatsioonide keskuse rolli.

See on toonud kaasa terrorismi hargmaistumise, mille puhul terroriste võidakse värvata näiteks Prantsusmaal, välja õpetada Afganistanis, lasta elada Dubais, rahastada Saudi Araabiast, tegutseda Indias ning varustada relvade ja lõhkeainetega, mille toimetavad rannikule välismaised põrandaalused kuritegelikud võrgustikud, mis tegutsevad mõne riigiameti tellimusel.
Sel moel on terrorismist saanud omamoodi konveier, mille puhul terroristide varamu täieneb pidevalt nii-öelda džihaadivabrikutes. Need on igakülgsed sõjalised ja propagandaorganisatsioonid, mis kasutavad kõige moodsamat varustust ja mida rahastatakse salajaste ülemaailmsete rahavoogude abil

Kategooriates: BlogiSildid: