aprill 29, 2013

Moskva energiavektor ja Gazpromi ebakindel tulevik

Võidujooks Aasia turgudele, konkurentide esilekerkimine ning uued tehnoloogiad õõnestavad Vene energiahiiu senist positsiooni.

29.04.2013, Benjamin Priddy (RKK intern)
Diplomaatia
Võidujooks Aasia turgudele, konkurentide esilekerkimine ning uued tehnoloogiad õõnestavad Vene energiahiiu senist positsiooni.
Kuigi Gazprom on pikka aega kandnud Venemaa „riikliku energiatšempioni“ tiitlit, on käimas võidujooks Aasia suureneva energianõudluse täitmiseks ning Moskva muutuv gaasistrateegia võib selles kaasa tuua teiste gaasitootjate – Rosnefti ja Novateki – esiletõusu koos Gazpromi positsiooni nõrgenemisega kodus ja välismaal.
Novatek on Venemaa suuruselt teine maagaasitootja, kes töötab kõvasti selle nimel, et teostada Jamali veeldatud maagaasi (ingl k: liquefied natural gas, LNG) projekt ja saada endale Aasia riikidega sõlmitavad lepingud gaasi tulevaseks ekspordiks.
Venemaa naftahiid Rosneft, kes on hiljuti omandanud märkimisväärse mahuga gaasimaardlad avamerel, on samas andnud teada soovist siseneda Vene gaasiturule ja on valinud sõltumatu gaasitootja ITERA oma tulevaste gaasiprojektide operaatoriks, suurendades seeläbi konkurentsisurvet nii Gazpromile kui ka Novatekile. Valitsuselt oodatakse peatset otsust LNG ekspordi liberaliseerimise kohta, mis võib viimaks ometi vabastada Vene gaasiekspordi turu Gazpromi surmahaardest. Siiski ei heida Gazprom veel meelt, sest ta on sõlminud uued tarnelepingud Hiinaga. Nüüd on käes hetk, mil kõik kolm gaasitootjat valmistuvad kibedaks võitluseks, et otsustada ära Vene gaasitööstuse tulevikusuund.
2012. aasta oktoobris hoiatas Vene president Vladimir Putin Gazpromi, et Euroopas on ettevõtte positsioon mitmel rindel ohtu sattunud. Septembris algatasid ELi konkurentsiametnikud Gazpromi suhtes uurimise, et teha kindlaks, kas ettevõte on takistanud konkurentsi Euroopa gaasiturul, mille eest määratav trahv võib ulatuda isegi kümne protsendini firma kogutulust. Samal ajal on osaliselt Põhja-Ameerika „kildagaasi revolutsioonist“ tulenevad üleilmsed muutused energiabilansis toonud Euroopas kaasa maagaasi asendumise odavama söega, mis veelgi vähendab gaasinõudluse positiivseid väljavaateid Gazpromi peamisel eksporditurul. Et gaasisektorit uuesti tasakaalustada, pakkus Putin välja uue tegevuskava, et arendada uut energeetika infrastruktuuri ja ekspordikeskusi Venemaal Kaug-Idas, avades gaasitööstuse jaoks „Aasia vektori“.
Siiski on Gazpromil Moskva uuest energeetikastrateegiast rohkem kaotada kui võita. Idasuunalises gaasiprogrammis seisneb ettevõttele määratud roll uue LNG terminali ehitamises Vladivostokki ja torujuhtmete võrgu rajamises Venemaa hõredalt asustatud Kagu-Ida osas. Investeerimisriskid on kõrged. Gazpromi hinnangul on programmi maksumus 45 miljardit dollarit. Kuid võttes arvesse ka uute gaasimaardlate arendamise Ida-Siberis (Tšajanda ja Kovõkta) koos uue torujuhtmete ja LNG infrastruktuuri rajamisega, võivad kulud järgmise 20 aasta jooksul tõusta isegi 80 miljardi dollarini. Kodus seisab Gazprom silmitsi veel ühe väljakutsega – Novateki ja Rosnefti aina kasvava rolliga Vene gaasitööstuses.
Novateki tõus
Novatek suutis Vene kodumaisel gaasiturul esimest korda kanda kinnitada 2000. aastate alguses. Esialgu sõlmis ta strateegilise partnerluse Gazpromiga, kuid hiljem, detsembris 2002, hakkas aktiivselt müüma maagaasi otse lõpptarbijatele Venemaal. Seejärel suurendas ettevõte järk-järgult oma tegevuse mahtu siseturul, müües aina rohkem gaasi Gazpromile. Siiski sai Novatek kui sõltumatu tootja ära kasutada olulist õiguslikku turueelist Gazpromiga võrreldes.
Nimelt reguleerib Venemaal praegu gaasihindu föderaalne tariifiteenistus, mis on Gazpromile kehtestanud gaasi müügiks kodumaisel turul kindla hinnavahemiku, mis on palju madalam kui Vene gaasi ekspordihind.
Teenistuse poolt määratud Gazpromi keskmine gaasihind Vene tarbija jaoks oli 2011. aastal 89 dollarit tuhande kuupmeetri eest, samal ajal kui Gazpromi vastav hind ELi turul oli 480 dollarit.
Gazprom sai selle ulatusliku hinnaerinevuse tõttu rahastada suuremaid kodumaiseid gaasiprojekte vaid piiratud määral, sest tegevuse suunamine eksporditurult mujale oleks märkimisväärselt kasumit vähendanud. Sel ajal, mil Gazprom keskendus 2006. aastast alates talle monopoolselt kuuluvale gaasiekspordile, laiendas Novatek oma tegevust koduturul. 2012. aasta lõpuks oli Novatekil isegi õnnestunud sõlmida mahukad tarnelepingud selliste Gazpromi endiste võtmeklientidega Venemaal nagu terase- ja söetootja Severstal (12 miljardi kuupmeetri gaasi tarnimine 2017. aastani), Magnitogorski Metallurgiakombinaat (rohkem kui 50 miljardit kuupmeetrit 2022. aastani) ja Moskva piirkonna sooja- ja elektritootja Mosenergo (27,2 miljardi kuupmeetrit 2015. aastani).
Novateki peamine tegevuspiirkond asub Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas (edaspidi: Jamal), mis asub Moskvast 7000 kilomeetri kaugusel Loode-Siberis Põhja-Jäämere ääres. Jamal on maagaasi allikana ülioluline: ligikaudu 83% Vene gaasitoodangust ja 16% kogu maailma gaasitoodangust pärineb just sealt. Seal arendab Novatek ka tähtsat ühisprojekti Prantsuse ettevõtte Totaliga – Jamali LNG-kompleksi.
2009. aastal omandas Novatek vähemusosaluse 20 miljardit dollarit maksvas Jamali LNG projektis, mis peaks valmima 2017. aastaks ja pakkuma uue tarnekanali Aasia tarbijate varustamiseks Vene gaasiga. Kuna praegu on ainult Gazpromil lubatud gaasi eksportida, pidi Novatek sõlmima firmaga Gazprom Eksport „agendilepingu“, andes Gazpromile ainuesindaja õigused Jamali LNG-kompleksi tulevase eksporditegevuse suhtes. Novatek tegi eelmisel aastal gaasiekspordi poliitika muutmiseks lobitööd, kuid teda ei saatnud edu (peamiselt nõrkade sidemete tõttu valitsusega).
Nüüd aga oodatakse valitsuselt otsust Vene LNG ekspordi osalise liberaliseerimise kohta, mis aitaks viimaks ometi Novatekil murda gaasiekspordi turule Gazpromist sõltumatult. Riigi uus energiatšempion, Rosneft, on asunud seda algatust jõuliselt toetama, olles teada andnud ka oma kavast siseneda Vene gaasitööstusse, mis ootamatult avardas Novateki võimalusi ja veelgi suurendas Gazpromi murekoormat.
Rosnefti etteaste
Jaanuari keskel kuulutas Vene valitsus välja uue avamere arendusprogrammi, mis annab Rosneftile ja Gazpromile juurdepääsu enam kui 80 protsendile Vene mandrilava energiavarudest. Vene föderaalse aluspinnase kasutamise teenistuse hinnangul on Vene mandrilava varusid kuni 20 korda vähem uuritud kui Norra vastavaid varusid. Teenistus innustas ka mõlemat ettevõtet, et nad võtaksid endale avamerel tootmise suhtes auahned sihtmärgid, mis tuleks täita 2030. aastaks.
Kui avamerel tegevuse arendamiseks jaanuari lõpus esimest korda litsentse jagati, omandas Rosneft ligikaudu 21 triljonit kuupmeetrit maagaasi kaheteistkümnel Põhja-Jäämere avamere alal (Barentsi ja Kara meres). Mitu nädalat hiljem presidendiga peetud Vene energeetika- ja kütusekompleksi käsitleval kohtumisel teatas Rosnefti juhatuse esimees Igor Setšin, et ta toetab gaasiekspordi osalist liberaliseerimist. Juhtides tähelepanu sellele, et Rosnefti uutest avamere varudest moodustab maagaas juba peaaegu poole, tegi Setšin ettepaneku „liberaliseerida LNG eksportimine, kui gaas on toodetud avamere maardlates, Vene mandrilaval või Jamali või Gõda poolsaarel“. Setšini arvates peaks Moskva LNG projekte esmatähtsaks pidama, sest uue torujuhtmete võrgustiku arendamiseks Vene arktilises vööndis tuleb teha hiiglaslikke kapitaliinvesteeringuid, nii et kasum jääb tagaplaanile. President Putin näis temaga nõustuvat. „Kui me ei teosta aktiivset [LNG ekspordi] poliitikat, siis me riskime peaaegu kogu LNG turu loovutamisega oma konkurentidele,“ ütles president kohtumise käigus.
Artikli kirjutamise ajal ootab Vene gaasitööstus jätkuvalt valitsuse otsust gaasiekspordi liberaliseerimise kohta. President Putini hoiatus Gazpromile oktoobris 2012 tekitas energiahiiul pakilise vajaduse oma suund kindlaks määrata; hoiatuse mõju ettevõttele on Moskvas võrreldud aga ka pingutuste kahekordistamisega USAs pärast seda, kui Nõukogude Liit oli saatnud orbiidile sputniku.
LNG ekspordi liberaliseerimine võtaks ettevõttelt ära monopoolse õiguse gaasi eksportida, kuid samas puudutaks see tõenäoliselt ainult Aasia turgu. Märtsi keskel teatas Vene energeetikaminister, et riigi sõltumatud gaasitootjad arvatavasti ei saa juurdepääsu Euroopa eksporditurule. Kuna aga Euroopa gaasinõudlus on vähenemas ja selle tulevik on ebakindel, peab Gazprom otsima mujalt võimalusi oma positsiooni tugevdamiseks.
Samal ajal heidab Rosneft Vene gaasisektoris silma Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale suunatud projektidele, mis võib muuta Gazpromi pakilisusetunde suisa paanikaks, kui ta ei suuda oma Ida-Siberi projekte ellu viia. Võidujooks Aasiasse ja Vaikse ookeani piirkonda jõudmiseks muutub üha pingelisemaks, kusjuures võtmetähtsusega roll kuulub selles just Hiinale, kes võib kogu piirkonnas pakkuda Vene naftale ja gaasile suurimat turgu.
Tasakaalu muutumine Vene gaasitööstuses: Hiina roll
Hiina ja Venemaa omavahelise energiakaubanduse potentsiaal on tohutu, sest need kaks Aasia giganti on piirkonnas kõige tähtsamad nafta- ja maagaasitootjad ning -tarbijad. Siiski ei ole Gazprom viimase 15 aasta jooksul pidevate hinnavaidluste tõttu suutnud Hiina gaasiturule sisse murda.
Moskva püüdis aastate jooksul Pekingile gaasi müüa sama või sarnase hinnaga kui Euroopale, sest suurem osa Gazpromi Hiinasse suunatud gaasikogustest oleksid pärinenud samadest Lääne-Siberi gaasimaardlatest, mida kasutatakse ka Euroopa tarbijate varustamiseks. Hiina aga Euroopa hind maksta ei soovinud, sest Pekingil oli juurdepääs ka palju odavamale Kesk-Aasia gaasile, mis pärines Kasahstanist ja Türkmenistanist. Pärast märtsi lõpus toimunud kõrgetasemelist Hiina visiiti Moskvasse on nüüd lõpuks käes hetk, mil Gazprom jõuab võib-olla Pekingiga kokkuleppele.
Märtsi lõpus külastas Hiina valitsuse delegatsioon uue presidendi Xi Jinpingi juhtimisel Moskvat ning allkirjastas mitu uut mahukat nafta- ja gaasitarnelepingut Rosnefti ja Gazpromiga.
Nädalaid varem olid Gazpromi töötajad, eesotsas juhatuse esimehe Aleksei Milleriga, alustanud Pekingis läbirääkimisi Hiina riikliku naftakorporatsiooni CNPCga, et sõlmida uus leping Gazpromi Ida-Siberi maardlatest pärineva gaasi tarnimiseks. Vene ettevõte tegi ettepaneku uute gaasikoguste transiidiks Ida-Siberis Tšajandas ja Kovõktas asuvatest keskustest Kirde-Hiinasse ja seda juba 2018. aastal, kasutades selleks kavandatavat torujuhtmete projekti „Siberi jõud“.
22. märtsil Kremlis korraldatud tseremoonial allkirjastasid Aleksei Miller ja tema CNPC kolleeg Jian Jiemin vastastikuse mõistmise memorandumi 30 aasta pikkuse tarnelepingu kohta, mille alusel Hiinale tarnitakse igal aastal kuni 60 miljardit kuupmeetrit Vene gaasi. Samuti anti teada, et pikaajaline leping kavatsetakse lõplikul kujul allkirjastada enne 2013. aasta lõppu.
Sama visiidi jooksul aga sõlmis ka Rosnefti juht Setšin uue tarnelepingu CNPCga ja kutsus Hiina ettevõtet tutvuma Rosnefti poolt äsja omandatud uuringute teostamise aladel kolme avameremaardlaga Põhja-Jäämeres (Barentsi meres ja Petšora lahes). Uus Rosnefti ja CNPC vaheline leping võib teha Hiinast Saksamaa järel teise suurima Vene toornafta ostja. Lisaks sai Rosneft Hiina Arenduspangalt Moskva visiidi ajal 2 miljardit dollarit krediiti, mille ettevõte kavatseb suunata Ida-Siberi infrastruktuuri arendamisse ja uutesse maagaasi projektidesse. Rosneftiga peetud läbirääkimistel osales ka Hiina ettevõte Sinopec, kes tegi ettepaneku suurendada kahepoolset koostööd pikaajalistes LNG projektides.
Edaspidi võib Hiina hakata mängima juhtrolli Vene gaasitööstuse tuleviku kujundamises. Siiski ei tähenda väljavaade Pekingiga uus suur tarneleping sõlmida seda, et Gazpromi tulevik on kindlustatud. Endiselt on vastuseta mitu olulist küsimust, eelkõige selle kohta, kuidas rahastada uusi mahukaid energeetikaalgatusi.
Esiteks, selleks et kavakohaselt alustada Vene gaasi tarnimist CNPCle, peab Gazprom idasuunalise gaasiprogrammi 2018. aastaks teostama, mis on keeruline ülesanne. Kui ettevõttesse ei tehta suuremaid välisinvesteeringuid, on kaheldav, kas Gazprom suudab selle eesmärgi saavutada. Juba praegu on investorite usaldus kahanemas, sest 2020. aastaks on oodata Gazpromi olemasolevate ja kavandatavate maardlate toodangu vähenemist.
Lisaks kaheldakse, kas ettevõte suudab rahastada oma tähtsamaid torujuhtmete projekte, sealhulgas 24–30 miljardit dollarit maksvat South Streami ja ettevõttele kuuluva 20 miljardit dollarit maksva Nord Streami laiendamist, seda viimast vaatamata Nord Streami alakoormatusele juba praegu. Idasuunaline gaasiprogramm nõuab hiiglaslikke kapitaliinvesteeringuid (45–80 miljardit dollarit), mis seavad küsimärgi alla Gazpromi võime kõiki neid projekte rahastada.
Teiseks on Rosneftil tõenäoliselt palju parem positsioon kui Gazpromil, et tõmmata ligi investeeringuid tulevastesse avamere nafta- ja gaasiprojektidesse. Veebruaris sõlmis Rosneft naftat vastutasuks pakkudes 25 miljardi dollarilise laenutehingu CNPCga, mis tõenäoliselt aitas kaasa sellele, et järgmisel kuul viis ettevõte lõpuni TNK-BP ülevõtmise ja lõi ExxonMobililt üle maailma suurima börsil noteeritud naftaettevõtte tiitli. Märtsi lõpus teatas Rosneft, et püüab saada Hiinast veel kuni 10 miljardi dollari ulatuses investeeringuid, mis suurendaks ettevõtte võimet rahastada uusi infrastruktuuriprojekte, LNG ja isegi Hiina gaasitoru projekte. Samal ajal märtsi lõpus Moskvas peetud Vene-Hiina kohtumistega teatasid Rosneft ja CNPC ka kavatsusest ehitada Hiinasse uus gaasitoru.
Viimasena tuleb öelda, et kui LNG eksport peagi liberaliseeritakse ja Novatek saab 2017. aastal Jamali LNGga siseneda gaasiekspordi turule, siis ta edestaks Gazpromi Aasiasse ja Vaikse ookeani piirkonda suunatud võidujooksus. Märtsis teatas Novatek, et ollakse valmis allkirjastama tarnelepingud 80% gaasi kohta, mis pärineb Jamali LNG kompleksist, ja et läbirääkimised klientidega Jaapanis ja mujal on „kaugele arenenud“.
Siiski on tõenäoline, et Rosnefti esiletõus valmistab pikas perspektiivis raskusi ka Novatekile. Kuna ta ressursibaas aina kasvab, siis saab Rosneft hakata kodumaisel gaasiturul aktiivsemalt tegutsema. Arvatavasti meelitavad Vene turul järk-järgult kerkivad gaasihinnad Rosnefti veelgi enam selles sektoris oma kanda kinnitama. Lisaks on Rosneft juba allkirjastanud mitu olulist tarnelepingut Novateki endiste klientidega, kelle hulka kuuluvad Fortum, E.ON, Ruhrgas ja Inter RAO. Kui Novatek ei suuda sõlmida piisaval hulgal uusi tarnelepinguid, et kompenseerida sel aastal Rosneftile kaotatuid, siis peab ta oletatavasti üle vaatama oma tootmiskava ja kasvustrateegia.
Ei ole selge, millist rolli mängib Gazprom võidujooksus Aasia energiaturule, kuid lühiajaline väljavaade ei ole ettevõtte jaoks soodne. Kuna aga Venemaal on esile kerkinud uus energiatšempion – Rosneft – ja gaasiekspordi turule on jõuliselt ilmunud uus mängija – Novatek –, võib pikaajaline perspektiiv Gazpromi jaoks veelgi süngemaks osutuda.
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marju Randlane.

Kategooriates: Blogi