mai 19, 2015

Minski relvarahu jõuab Ukrainas poliitilisse faasi

Alexander Zakharchenko (R), leader of the self-proclaimed Donetsk People's Republic (DPR), and Igor Plotnitsky, leader of the self-proclaimed Luhansk People's Republic (LPR), attend a news conference in Donetsk February 2, 2015. REUTERS/Maxim Shemetov (UKRAINE - Tags: POLITICS CONFLICT CIVIL UNREST)
Alexander Zakharchenko (R), leader of the self-proclaimed Donetsk People's Republic (DPR), and Igor Plotnitsky, leader of the self-proclaimed Luhansk People's Republic (LPR), attend a news conference in Donetsk February 2, 2015. REUTERS/Maxim Shemetov (UKRAINE - Tags: POLITICS CONFLICT CIVIL UNREST)

Moskva, Berliin, veel mõned Lääne-Euroopa pealinnad ning viimati ka USA riigisekretär John Kerry soovivad aina tungivamalt Minsk-2 kokkulepete poliitilise faasi algus Ukrainas. Minski kontaktgrupi töörühmad on tööle pandud, mis algatabki poliitilise faasi. Kreml on õhutanud Donetski ja Luganski “rahvavabariike” (edaspidi vastavalt DRV ja LRV) esitama Kiievile oma poliitilised ettepanekud (Interfax, 12. ja 13. mai).

Moskva, Berliin, veel mõned Lääne-Euroopa pealinnad ning viimati ka USA riigisekretär John Kerry soovivad aina tungivamalt Minsk-2 kokkulepete poliitilise faasi algus Ukrainas. Minski kontaktgrupi töörühmad on tööle pandud, mis algatabki poliitilise faasi. Kreml on õhutanud Donetski ja Luganski “rahvavabariike” (edaspidi vastavalt DRV ja LRV) esitama Kiievile oma poliitilised ettepanekud (Interfax, 12. ja 13. mai).

12. veebruaril sõlmitud Minsk 2 relvarahu on relvarahu kohta üsna ebatavaline selles mõttes, et sõjalised küsimused pole selles sugugi peamisel kohal. Suurem osa dokumendi sisust on pühendatud kaugele ulatuvatele poliitilistele tingimustele, mis halvavad Ukraina riigi tervikuna.
See on Venemaa diplomaatia meisterlik saavutus. Paljud lääne ametiisikud, kel puudub kogemus Venemaa kriisiohjekunstiga Euroopa idaosas ja kes soovivad kangesti Minsk-2 “täielikku jõustamist”, ei ole suutnud vastavateemalistes sõnavõttudes kuidagi täiel määral aduda Minski protsessi tuuma. Relvarahu käsitletakse sageli vahetuskaubana, mille järgi Ukraina peab esmalt täitma poliitilised sätted, mispeale Venemaa vastutasuks hiljem täidab peamised sõjalised sätted. Sellised tingimused ja niisugune ajaline järgnevus on Minski kokkuleppes jäigalt kirja pandud.
Kõige lihtsamalt öeldes näeb tehing ette seda, et Ukraina annab Donetski ja Luganski võimudele Ukraina poliitilises süsteemis “eristaatuse”, potentsiaalselt lausa blokeeriva jõuga, misjärel “välismaised” jõud peaks konfliktitsoonist välja tõmmatama ning Ukraina saama taas kontrolli rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina-Venemaa piiri üle, mida praegu kontrollivad selles tsoonis mõlemalt poolt Venemaa ja nende käsilaste jõud.
Kui Ukrainal lasub relvarahu põhjal hulk poliitilisi “kohustusi”, siis Venemaale ei pane see mingeid sõjalisi ega muid kohustusi: Venemaad isegi ei mainita konflikti osapoolena ei relvarahus ega sellele järgnenud dokumentides. Seevastu on töögruppide käivitamine kinnitanud Venemaa staatuse Kiievi ning DRV ja LRV vahendaja või lepitajana.
Jõudude väljaviimist ja piirikontrolli puudutavad sätted on teostamatud nii kirjapandud kui ka praegu läbirääkimisel oleval kujul. President Vladimir Putin ja teised Venemaa ametiisikud eitavad jäägitu kindlusega Venemaa vägede viibimist konfliktitsoonis. Sõnaga, siin pole mingit tehingut, sest Venemaal pole midagi välja tõmmata. See võib olla ülim valelikkus, aga ei Ukraina ega lääs saa seda praktiliselt kuidagi vaidlustada.
Ometi on tõsiasi, et Venemaa sõjaväelasi ja suurel hulgal raskerelvastust on liidetud DRV ja LRV lipu all võitlevate jõududega, mille desarmeerimise kohustust aga pole kuhugi kirja pandud ja mida tegelikult aina tugevdatakse. Lisaks peab relvarahu tingimuste kohaselt Ukraina pidama Donetski ja Luganskiga kõnelusi Ukraina-Venemaa piiri kontrollimise üle Ukraina poolel, kus on end kindlustanud separatistide jõud. Kahtlemata käiakse siin välja mingisugune “ühiskontrolli” idee.
Niisiis on levinud arvamus, et “välismaised” jõud tõmbuvad välja ja Ukraina saab taas kontrolli riigipiiri üle tingimusel, et kõigepealt annab Kiiev DRV-le ja LRV-le koha Ukraina poliitilises süsteemis, muidugi ihaldusväärne, aga siiski eksitav. Relvarahuleppest sellist quid pro quo’d ei tulene ning vähenegi lootus, et Venemaa võiks sellise quid pro quo’ga soostuda, kadus siis, kui Putin selle idee tagasi lükkas.
12. veebruari Minsk 2 kokkuleppe kohaselt peab Ukraina kehtestama “eristaatuse” Donetski ja Luganski oblasti “teatavatele piirkondadele” (st Venemaa kontrolli all olevatele aladele) läbirääkimistel sealsete de facto võimudega. See staatus peab olema “jääv” ja sisse kirjutatud Ukraina põhiseadusse. Seejärel peab Ukraina nõustuma pidama neil Venemaa kontrollitavatel territooriumidel kohalike omavalitsuste valimised, mille puhul on juba ette selge separatistlike jõudude võit. Lisaks territooriume puudutavatele sätetele nõuab Minski kokkulepe Ukrainalt oma haldussüsteemi “detsentraliseerimist”, milleks tuleb muuta põhiseadust – ning taas tuleb seda teha läbirääkimistel Donetski ja Luganski võimudega (Osce.org, 12. veebruar).
Donetsk ja Lugansk on niisugustel kõnelustel pelgalt Moskva suuvooder. Mitte nemad, vaid Moskva otsustab, kas Kiiev on ikka täitnud Minski kokkulepet “detsentraliseerimise” ning Donetski ja Luganski “rahvavabariikidele” võimutäiuse andmise osas. Sama kokkulepe nõuab Ukrainalt Venemaa kontrollitavate alade sotsiaalkulude tasumist. Minski kokkulepe näeb ette kogu protsessi lõpetamist tänavuse aasta lõpuks.
Kõike seda võib pidada Venemaa julgeteks uuendusteks praeguses konfliktis võrreldes muude konfliktidega Euroopa idaosas alates 1992. aastast. Georgiale, Moldovale ega Aserbaidžaanile ei avaldatud survet muuta põhiseadust Venemaa huvides või legaliseerida konfliktis osalenud separatistlikud võimud. Aegajalt on sellele suunatud ettepanekuid tehtud (“föderaliseerimine”, “ühisriik”), kuid neid pole edasi arendatud ning ka lääs pole neid tõsiselt võtnud. Georgialt, Moldovalt ega Aserbaidžaanilt ei nõutud lahku löönud alade eelarve toetamist. Ükski lääneriik või rahvusvaheline organisatsioon ei ole kunagi tunnistanud Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia või Karabahhi “valimiste” legitiimsust.
Ukraina käest aga soovitakse põhiseaduse muutmist Venemaa kohalike käsilaste huvides, märkimisväärse osa suveräänsuse loovutamist, relvastatud separatistlike võimude poliitilist seadustamist ning neile eelarveliste vahendite eraldamist, samuti esimese asjana DRV ja LRV tulevaste kohalike valimiste rahvusvahelise legitiimsusega leppimist. Venemaa on kirjutanud need tingimused Minsk-2 kokkuleppesse ning kasutab nende läbisurumiseks ära Saksamaa toetust Minski protsessile paralleelse Normandia protsessi abil, mis võimendab veelgi Ukrainale avaldatavat survet järele anda.
Konflikti “külmutamine” ei pruugi praeguses olukorras olla Ukrainale sugugi halvim võimalus. Venemaa eelistab konflikti külmutamise asemel säilitada seda voolavas või poolvoolavas olekus. Moskva ähvardab uue käsilaste pealetungiga teisele poole relvarahujoont Moskva enda valitud kohas ja ajal, nagu seda tehti nii pärast Minsk-1 kui ka Minsk-2 relvarahu. See taktika on mõeldud esiteks suunama Kiievi tähelepanu ja ressursse kõrvale reformide läbiviimiselt ja teiseks innustama Ukrainast tüdinud lääneriikide diplomaate liikuma aina edasi kompromissi leidmise suunas Venemaaga üle Ukraina pea.

Kategooriates: Blogi