oktoober 16, 2008

Kuidas võita vaenlasi ja mõjutada sõpru

Vanad roomlased on endast maha jätnud ridamisi tõdemusi, mis püsivad õhtumaises teadvuses sama kindlalt kui muistsed akveduktid praeguseks Itaalia nime kandvas maanurgas. Või vahest isegi kindlamini. Akveduktid ei juhi enam vett tarbijateni ning kivid kipuvad nende müüridest välja langema. Roomlaste vermitud sõjalise heidutuse kuldreegel si vis pacem, para bellum – kes tahab rahu, see valmistugu sõjaks -on aga täies elujõus praegugi.

14.10.2008, Kaarel Kaas
Eesti Päevaleht, Riigi Kaitse
Vanad roomlased on endast maha jätnud ridamisi tõdemusi, mis püsivad õhtumaises teadvuses sama kindlalt kui muistsed akveduktid praeguseks Itaalia nime kandvas maanurgas. Või vahest isegi kindlamini. Akveduktid ei juhi enam vett tarbijateni ning kivid kipuvad nende müüridest välja langema. Roomlaste vermitud sõjalise heidutuse kuldreegel si vis pacem, para bellum – kes tahab rahu, see valmistugu sõjaks -on aga täies elujõus praegugi.
Parim sõda on nimelt ärahoitud sõda – olukord, mille puhul relvastatud konfliktiga kaasneva määramatuse aste on sedavõrd suur, et osapooled hoiduvad oma eesmärkide saavutamise nimel sõjalise jõu kasutamisest. Või siis ka vastupidi: sõja lõpptulemus on niivõrd prognoositav, et üks või mõlemad osapooled eelistavad targu rahumeelsemaid vahendeid. Üks näide viimati mainitud olukorrast võib olla külma sõja päevil kehtinud vastastikku kindlustatud hävitamise (Mutual Assured Destruction, MAD) doktriin.
Kuid sõda ja relvajõu kasutamine pole sugugi asi iseeneses. Sageli puhkevad sõjad küll näiliselt iseenesest, vastastikuste valearvestuste ning pingete eskaleerumise tagajärjel. Sellisel juhul küsivad mõlema poole juhid keset juba puhkenud lahingumöllu iseeneselt nõutult: “Kuidas me küll selleni jõudsime?”
Kuid enamasti on sõda tänapäeva maailmas vaid üks võimalik vahend saavutamaks mingeid konkreetseid eesmärke ja/või olukorramuutusi. Täpselt sama moodi on sõjalise heidutuse loomine vaid üks võimalik vahend, millega saab varitsevatele ohtudele vastu astuda ning panna vastast enne jõumalaka käikulaskmist kui mitte kümme, siis vähemalt kolm või neli korda järele mõtlema.
Mingit konkreetset nimekirja võimalikele sõjalistele ohtudele vastu astumiseks sobivatest mittesõjalistest vahenditest on pea võimatu anda, sest olukorrad, vastased ja ohud on ajas ja ruumis tihtilugu üksteisest pigem erinevad kui sarnased. Küll on aga võimalik visandada n-ö mudel, mida järgides oleks konkreetses olukorras võimalik nende konkreetsete lahendusteni jõuda. Ühe sellise – kindlasti mitte ainuvõimaliku ega täiusliku – mudeli võtmekomponendid võiksid olla teadlikkus ja mõju.
Teadlikkus, mõistmine, analüüs
Teadlikkus on igasuguse plaanipärase tegevuskava alus ning nõnda on see ka julgeolekuohtudele reageerimise puhul, olgu neil siis sõjaline või mittesõjaline iseloom. Võttes tugevamini kätte mõistete lahkamiseks mõeldud mõtteskalpelli, võime mõningase lahkamistöö järel teadlikkuse omakorda liigitada kolmeks koostisosaks. Neist esimene on teadmine. Kui me ei tea, et meid ähvardab mingi konkreetne oht, muutub mis tahes tasemel võimatuks igasugune reageerimine. Teadmist võib alternatiivselt nimetada ka lihtsalt infoks ning teadmise valdamist informeerituseks. Infot hangivad tavaliselt eriteenistused ja diplomaadid, aga ka näiteks ajakirjandus.
Paljas teadmine või lihtlabane informeeritus iseenesest on aga täiesti väärtusetu. Sestap on teadlikkuse-kontseptsiooni teiseks elemendiks mõistmine. Nähtuste, inimeste, ühiskondade, poliitiliste liikumiste mõistmine on midagi võrratult enamat kui lihtsalt nende olemasolust teadlik olemine. USA eriteenistused olid al-Qaidast informeeritud juba ammu enne 11. septembrit 2001. Ning nii Gruusia juhtkond kui ka läänemaailm laiemalt teadsid juba aastaid, et Venemaal on võimul Vladimir Pütini režiim. Kuid mõlemal juhul sellest ei piisanud. Vastase mõistmine tähendab tema motiivide, maailmapildi, organisatsiooni toimemehhanismide sügavamat tajumist ning on seega ka midagi kva­litatiivselt enamat kui lihtne arusaamine. Mõistmine hõlmab üsna märkimisväärset annust empaatiat, kultuuri- ja ajaloolisi teadmisi ning sugugi mitte ainuüksi puhtakujulist loogilist arutelu ja ratsionalismi. Enamik Euroopa poliitikuid näiteks saab küll aru, et Venemaad juhib autokraatiik režiim. Vähesed aga mõistavad, mida see tegelikult tähendab – nii Venemaa enda kui ka lääne jaoks – ning mis on selle režiimi käitav jõud, raskuspunkt. Nende silmis on Venemaa käitumine irratsionaalne, sest nad ei mõista seda.
Teiseks näiteks võib tuua Iraagi invasiooni, kus kohalike olude mittemõistmine aitas kaasa laialdase vastupanuliikumise tekkele – ja seda USA juhtkonna üllatuseks. Ras­kuspunktidest kõnelemine juhib meid aga otsemaid teadlikkuse kolmanda osise – analüüsi – manu. Teadmise ja mõistmise kombinatsioonis sündinud olukorratunnetus moodustab baasi, millelt tõukudes on juba ratsionaalse analüüsi abil võimalik kaardistada vastase nõrkused ja tugevused.
Osutagem siinkohal idamaisele võitluskunstile judole. Vladimir Putini lemmikspordiala puhul ei saavutata võitu vastase üle sugugi mitte ülekaaluka jõuga. Vastase jõud, näiteks mõnda tema konkreetsesse võttesse kätketud füüsiline energia, suunatakse tema enese vastu – tagajärjeks on tasakaalukaotus ning kaitsetuks muutumine. Olles matsi teise osalise juba sellisesse situatsiooni manööverdanud, tuleb vaid õigesti määrata tema raskuspunkt, avaldada sellele minimaalset füüsilist survet, ning te olete võitnud. Teie vastane piltlikult väljendudes langeb omaenese võttest.
Julgeolekust ning ohtude ennetamisest rääkides ongi analüüsi ülesanne kaardistada sellised vastase raskuspunktid, võimalikud nende mõjutamise viisid ning sellise tegevuse tõenäolised tagajärjed.
Mõju viisid
Mõju võib avaldada aga mitmel eri viisil ning vaid üks neist viisidest on sõjalise jõu kasutamine. Autokraatlik-kleptokraatiiku režiimi puhul võib eeldada, et tõhusaks osutub selle juhtkonna isiklike huvide sihikule võtmine kas siis pangaarvete külmutamise, reisipiirangute vms abil. Konkreetsed hoovad võivad eri puhkudel olla erinevad. Tõsi, de­mokraatlike riikide käed osutuvad mõnelgi puhul poolenisti seotuks. Alles hiljuti puhkes Šveitsi ja Liibüa vahel tüli viimati nimetatu liidri Muammar Gaddafi poja vahistamise tõttu alpiriigis. Gaddafi ähvardas katkestada Šveitsi suunduvad energiatarned ning Šveitsil omakorda poleks olnud midagi lihtsamat kui asuda ahistama Gaddafiga seotud pangaarveid. Kui poleks olnud ühte takistust: selleks puudus legaalne alus. Šveits on aga erinevalt Liibüast teadupärast õigusriik…
Kuid ega raha pole ainuke mõjutusvahend. Salafistidest terroristide rohkem kui kümme aastat väldanud sõda lääne vastu pole näiteks mitte kuidagi seotud materiaalsete hüvede jagunemisega. Sel eksistentsilõigul on neile vaid vahendi väärtus. Salafistidest islamiäärmuslasi käitav jõud ning nende kapital toetajate silmis on abstraktne ülekohtu, õiguse ja õigluse ning moraalse puhtuse mõistetega tihedalt seotud tähendustesüsteem. Võttes neilt nende usaldusväärsuse ja sümboolse kapitali, kahjustame nende suutlikkust meid rünnata. Sulg võib tõesti olla vägevam kui mõõk ning salafistide edu eelmisel ja käesoleval kümnendil on selle elav tõendus. Mõõgaga sule vastu astumine on aga ressursside ja jõu ebaefektiivne kasutamine, sest mõlema toime­mehhanism avaldub lihtsalt sedavõrd erinevates inimtegevuse valdkondades.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukoha.

Kategooriates: Blogi