november 20, 2009

Kuidas suhtuda Venemaa välispoliitika “humanitaarsesse dimensiooni”?

Venemaa eesmärgid ühtse “vene diasporaa” kujundamiseks ja Eesti riigi soov siin elavat venekeelset elanikkonda paremini integreerida on omavahel võistlevad kontseptsioonid.

20.11.2009, Juhan Kivirähk
Diplomaatia
Vaata ka: The “Humanitarian Dimension” of Russian Foreign Policy Toward Georgia, Moldova, Ukraine and the Baltic States Venemaa eesmärgid ühtse “vene diasporaa” kujundamiseks ja Eesti riigi soov siin elavat venekeelset elanikkonda paremini integreerida on omavahel võistlevad kontseptsioonid.
On üsna tavapärane, et suured riigid peavad oma missiooniks levitada maailmas oma keelt ja kultuuri. Eestis on hästi tuntud sellised organisatsioonid nagu Goethe Instituut, Briti Nõukogu, Centre Culturel Francais, Puškini Instituut jt. Globaliseerumine viib paratamatult kultuuri-, haridus- ja teaduskontaktide ning igasuguse muu humanitaar-koostöö tihenemisele riikide vahel. Muidugi toovad sellised protsessid enesega kaasa suuremate kultuuride domineerimise ning koos sellega teatud mõttes ka antud riigi välispoliitilise mõjuala laienemise.
Joseph S. Nye, jr nimetab võimet kultuurilise atraktiivsuse ja positiivse eeskuju kaudu mõjutada mingi sihtgrupi käitumist “pehmeks jõuks”. Riigi “pehme jõu” peamisteks elementideks on tema kultuur, väärtused ja poliitika. Peamisteks “pehme jõu” teostamise vahenditeks peab Nye avalikku diplomaatiat, massimeediat, vahetusprogramme, arenguabi osutamist jms.1 Ida-Euroopa riikide Euroopa Liitu integreerumise üheks oluliseks eelduseks oli just läänelike väärtuste ja elulaadi atraktiivsus ning soov sealset kultuuri omaks võtta (või selle juurde naasta).
Lisaks kultuurikontaktide arenemisele leidub tänases üha väiksemaks muutuvas maailmas ikka rohkem inimesi, kes erinevatel asjaoludel oma kodukohast eemale elama satuvad. On igati tervitatav, kui päritolu-riik selliste inimestega sidet hoiab ja neid raskuste tekkimisel aidata püüab. Ka Eesti valitsus on heaks kiitnud rahvuskaaslaste programmi aastateks 2009-2013, et toetada eestluse säilitamist ja arendamist väljaspool Eestit. Peamised valdkonnad, milles me oma rahvuskaaslastele tuge soovime pakkuda, on haridus, kultuur, teabevahetus, abi usulise identiteedi säilitamisel, rahvuskaaslaste tagasipöördumisprogrammid.
Eelpool nimetatud kahte eesmärki – vene keele ja kultuuri levitamist maailmas ning väljaspool Venemaad elavate vene päritoluga inimeste koondamist ühtseks vene diasporaaks – on peetud silmas ka Venemaa välispoliitika “humanitaarse trendi” sõnastamisel. Paraku põimuvad selles välispoliitilises kontseptsioonis seatud eesmärgid väga ühemõtteliselt Venemaa geopoliitiliste ambitsioonidega. Tänavu mais Venemaa presidendi poolt kinnitatud “Vene Föderatsiooni rahvusliku julgeoleku strateegias 2020. aastani”2 isegi ei üritata varjata seda, et ühtseks diasporaaks koondunud kaasmaalastes nähakse Venemaa olulist tööriista oma välispoliitiliste eesmärkide teostamisel.
On tähelepanuväärne, et Venemaa ei kasuta oma välispoliitilises terminoloogias Nye poolt pakutud terminit “pehme jõud”, vaid räägib selle asemel “humanitaarsest trendist”. Venemaa senist tegevust teades tundub sõna “pehme” tõepoolest kuidagi kohatu ja ega vist Venemaa isegi sellist omadust enda puhul esile tõsta ei soovi.
Venemaa tahab olla ikkagi “deržaava” – suur ja võimas -, “pehmus” on aga nõrkuse tunnus. Väga iseloomulikud on näiteks fondi Russki Mir poolt välja kuulutatud avaliku loovkonkursi teemad Venemaa 21. sajandi arengusuundade väljapakkumiseks. Konkursi üldnimetus on “Deržaava 2009” ja selle kolm alamkategooriat kannavad nimetusi “Velikaja deržaava”, “Jedinaja deržaava” ja “Russki mir”.
Et analüüsida põhjalikumalt Venemaa välispoliitilisse relvastusse võetud “humanitaarset trendi”, viisid selle “trendi” adressaadiks oleva kuue riigi mõttekojad läbi võrdleva analüüsi, mille põhjal välja antud kogumikku “The Humanitarin Dimension” of Russian Foreign Policy Toward Georgia, Moldova, Ukraine and Baltic States” (“Vene välispoliitika “humanitaardimensioon” Gruusia, Moldova, Ukraina ja Balti riikide suhtes”) eelmisel nädalal esimest korda Chi§inäus esitleti. Projekti valmimist toetasid National Endowment for Democracy, Konrad Adenaueri Fond ja Avatud Eesti Fondi Ida-Ida programm. Projekti koordinaatoriks oli Läti sõltumatu mõttekoda Centre for East European Policy Studies, Eesti poolelt osales projektis Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.
Venemaa poolt deklareeritud humanitaarne trend koosneb sihipärastest aktsioonidest järgmistes valdkondades: 1) inimõiguste kaitse, 2) välismaal elavate kaasmaalaste huvide kaitse ja nende konsolideerimine ühtseks kogukonnaks, 3) konsulaarküsimused ning 4) koostöö kultuuri, hariduse ja teaduse valdkonnas.3
Kogumik sisaldab lisaks Venemaa välispoliitika üldiste suundumuste analüüsile kuut juhtumiuuringut (case study), mis annavad ülevaate igas projektis osalenud riigis aastatel 2006-2008 toimunud arengutest ülalnimetatud valdkondades. Viienda valdkonnana otsustati analüüsis eraldi esile tuua Venemaa poolt mõjutatud infovälja mõju asukohariikide elanike informeeritusele ja hoiakutele.
Sellest hetkest alates, kui iseseisvuse taastanud Eesti võttis sisse oma koha rahvusvahelistes organisatsioonides alates OSCEst ja lõpetades ÜROga, on Venemaa püüdnud meile ette heita venekeelse elanikkonna inimõiguste rikkumist. Kujutan ette, kui tüütu on Eesti diplomaatidel aastast aastasse tõrjuda otsekui koopiamasinast tulnud Venemaa diplomaatiliste esindajate avaldusi. Ent on selge, et neid, kes taolisi süüdistusi tõsiselt võtavad, jääb maailmas iga aastaga üha vähemaks. Mis kallutatusest või diskrimineerimisest me saame rääkida, kui isegi pronksimässu juhtfiguurid Eesti kohtu poolt õigeks mõisteti. Ka vene erusõjaväelase Nikolai Mikolenko hiljuti osaliselt rahuldatud kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtus, mida Venemaa praegu reklaamib kui suurt võitu Eesti riigi üle, puudutab ju vaid protseduurilisi küsimusi, seadmata kahtluse alla Eesti õigust Mikolenkot välja saata, vaid heites ette liiga pikka aega, mille vältel erusõjaväelast väljasaatmiskeskuses kinni peeti.
Kuna Venemaa näib olevat üheks oma eesmärgiks seadnud Eesti maine kahjustamise rahvusvahelisel areenil ning inimõiguste teema enam hästi ei toimi, siis ongi välja toodud uus kaart – ajalugu. See trend sai alguse Suure isamaasõja lõpu 60. aastapäeva pidustustega Moskvas ning on iga aastaga üha aktiviseerunud. Viimase aasta jooksul on Venemaa esindajad kõikvõimalikel rahvusvahelistel foorumitel igal sobival võimalusel süüdistanud Eestit natsismi rehabiliteerimises ning antifašistide tagakiusamises.
Muidugi on taolised väljaastumised kõige enam inspireeritud 2007. aasta aprillisündmustest Tallinnas. Ent jälgides süstemaatilisemalt Venemaa “humanitaarse trendi” rakendumist suhetes naaberriikidega võib küsida, kas need süüdistused tulenesid tõesti Pronkssõdurist või oli Pronkssõdurit vaja just selleks, et taoliste süüdistustega välja tulla?
Ajaloo teema on võetud ka Eestis tegutsevate kaasmaalaste organisatsioonide arsenali. Notšnoi Dozor kogus kuulsust juba pronksiööde ajal. Meediaklubi Impressum korraldab järjest üritusi, kus Venemaalt kohale tellitud “ekspertide” poolt seatakse kahtluse alla nii Eesti okupeerimine, inimeste küüditamine kui ka muud ajaloosündmused. Nende aktsioonide teostajaid aga ülistatakse kui kangelasi. Näiteks Eesti Antifašistlikule Komiteele anti pidulikult küüditamistes osalemise eest kohtu all olnud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri nimi. Muide, selle organisatsiooni Soome-poolset haru juhib kurikuulus Johan Bäckman.
Chis,inäus toimunud esitlusel küsis üks Moldova poliitik, mida me selles uuringus kogutud informatsiooniga peale hakkame, meie võimuses ei ole ju Venemaa tegevust muuta. Ilmselt ei ole tõesti kuigi produktiivne hakata pidama süüdistuskõnesid Venemaa aadressil lootuses, et viimane oma käitumist muudab.
Küll aga tuleb Venemaa “humanitaarse välispoliitika” seaduspärasusi tunda selleks, et neid oma tegevuses arvesse võtta ning vajadusel adekvaatselt reageerida. “Pehme jõud”, mis on “humanitaarse trendi” üks koostisosa, mõjub pikaajaliselt ja märkamatult. See on seda edukam, mida suuremad tühikud me jätame oma tegevuse või tegevusetusega Venemaale kaasmaalaspoliitika teostamiseks. Ei ole ju raske märgata, et Venemaa eesmärgid oma kaasmaalastest ühtse “vene diasporaa” kujundamiseks ja Eesti riigi soov siin elavat venekeelset elanikkonda paremini integreerida on omavahel võistlevad kontseptsioonid.
Venemaa tegevusele “humanitaarse trendi” teostamisel peab oskama läheneda selektiivselt. Sugugi mitte kõik, mida Venemaa kaasmaalaste abistamise sildi all pakub, pole vaenulik või kahjulik. Heaks näiteks võib tuua Eesti ja Venemaa kultuurialase koostöö, mis vaatamata kahe riigi suhetes esinenud kollisioonidele on toiminud küllaltki edukalt läbi kahe aastakümne. See on üks valdkond, kus koostööks on olemas selge lepinguline baas ja mille vilja on aastate vältel võinud nautida tuhanded Eesti ja Venemaa teatri-, filmi-, muusika- ja kujutava kunsti austajad. Kindlasti ei kujutaks ka Eesti teadlaskond oma tegevust ette ilma heade kontaktideta Venemaa ülikoolide ja uurimisinstituutidega.
Ent samas kui häid Vene filme, teatrietendusi ja meelelahutust aitavad nautida ka Venemaa telekanalid, levitatakse nendelt kanalitelt päevast päeva ka vaenulikku ja otseselt valelikku informatsiooni. Paraku enamik venekeelsest elanikkonnast usaldab seda – ja nii jõuamegi väga vastandlike arusaamadeni NATOsse kuulumise otstarbekusest ja Vene-Gruusia sõja põhjustest, rääkimata ajaloo-tõlgendustest Teise maailmasõja puhkemise põhjuste, Eesti okupeerimise jms teemal.
Üheks Venemaa kaasmaalaspoliitika alussambaks on venekeelse keeleruumi säilitamine. Ei saa olla midagi selle vastu, kui Puškini Instituut teeb Eestis tänuväärset tööd vene keele ja kultuuri tutvustamiseks. Ent tuleb olla äärmiselt tähelepanelik, et ühel hetkel ei hakkaks vene keeleruumi säilimine õõnestama eesti keele kui riigikeele positsioone.
Tuleb ju arvestada sellega, et Venemaa kaasmaalaspoliitika elluviimine on alles lapsekingades. Kontseptsioon tehti avalikuks 2007. aastal, fondi Russki Mir Eesti esindus avati 2008. aastal ning samal aastal loodi ka Venemaa riiklik agentuur Rossotrudnitšestvo. Küllap näeme lähiaastatel nende organisatsioonide tegevuse aktiviseerumist Eestis.
Õnneks ei paista Venemaa stiilis aetaval “pehmel” poliitikal Eestis elavate kaasmaalaste seas seni suurt kandepinda olevat – seda pronksiööde tumedale varjule vaatamata. Sellest räägivad nii viimaste kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemused kui ka see asjaolu, et kaasmaalaste esindamisega tegeleval seltskonnal ei ole venekeelses kogukonnas suurt kandepinda. Eesti elanikkond on harjunud elama demokraatia tingimustes, kuid kaasmaalaste esindusorganite formeerimine ei toimu demokraatlike protseduuride kaudu, vaid Venemaa valikul. “Venemaa valib ise endale partnerid, kellega koostööd teha,” kuulutab ajakirja Baltiiski Mir peatoimetaja Dmitri Kondrašov.
Nii muudetakse need, kelle huvide kaitseks kaasmaalaste poliitikat väidetavalt ellu viiakse, tegelikkuses vaid Venemaa suurriiklike ambitsioonide elluviimise tööriistaks. Venekeelset ühiskonda üritatakse konsolideerida mitte Eesti ühiskonna sisse, vaid selle kõrvale, sellele vastandudes. Selle asemel, et muuta atraktiivsemaks Venemaa kuvandit (mis oleks kooskõlas “pehme poliitika” olemusega), viib selline poliitika hoopis Venemaa ohtlikkuse tajumisele ja rahvussuhete pingestumiseni. Kui Venemaa tõepoolest siiralt sooviks oma kaasmaalaste elu-olu asukohariigis parandada ning nende rolli ühiskonnaelus suurendada, ei paneks ta neile külge viienda kolonni pitserit.
Humanitaarse trendi olemasolust peaksid olema teadlikud ja sellega arvestama ka need Eesti poliitikud, kes valimiste eel vene kaarti armastavad lauda lüüa.
Seda, et Tallinnas ja Ida-Virumaal osutub tänu venekeelsete valijate suurele osakaalule kõige edukamaks Keskerakond, oli ju oodata. Nii on see olnud ka varasematel valimistel. Seekordsed valimised olid aga esimesed pärast kurikuulsaid 2007. aasta aprillisündmusi. Ning ehkki vene valija ei hääletanud pronksiööde “kangelaste” poolt, peituvad taolises ühekülgses poliitilises valikus selged riskid. See fakt kõneleb siiski pingetest ühiskonnas ning annab tunnistust venekeelse kogukonna vajadusest ja potentsiaalist konsolideeruda. On äärmiselt oluline, et see konsolideerumine kujuneks Eesti-keskseks, mitte ei toimuks naaberriigi “humanitaarse trendi” arhitektide taktikepi järgi.
Seega sõltub väga palju meist endast – Eestis aetavast rahvus- ja kodakondsuspoliitikast -, et siinsest venekeelsest elanikkonnast ei kujuneks tuge Putini-Medvedevi “suveräänse demokraatia” doktriini alusel juhitud Venemaale, vaid et paljud eestivenelased asuksid toetama Venemaa reaalset uuenemist ja sulandumist inimõigusi ja demokraatiat austavasse euroatlantilisse kogukonda.
23. oktoobri Õpetajate Lehes kirjutas Tallinna juudi kooli direktor Samuel Golomb Eesti venekeelsete koolide õpilaste ekskursioonist Venemaale. Ta pani tähele, et Venemaale sattudes tajuvad eestivenelased, et nende hoiakud on Euroopa hoiakud. Nad panevad imeks selliste vabaduste puudumist, mis nende jaoks on igapäevased ja enesestmõistetavad. Artikli pealkirjaks oli “Minu silmad on Eesti silmad”.
Tõepoolest, kui Eestis võitis valimised pealinnas see poliitiline jõud, kelle poolt hääletas enamik venelastest, siis pärast kohalikke valimisi Moskvas hakkasid isegi Venemaa riigiduuma kommunistid protesteerima demokraatia puudumise pärast riigis… Eesti demokraatia eelised peaks selles kontekstis küll üsna selgelt tajutavad olema.
Leian, et õiguskantsler Indrek Tederi üleskutse anda integratsioonipoliitikale uus käik ning aidata eestivenelastel kinnistada Eesti riigiga seostuv identiteet, on väga õigeaegne, et töötada vastu Venemaa suurriiklike ambitsioonidega segunenud humanitaarsele trendile kaasmaalaspoliitikas.
______
1 Joseph S. Nye, Jr., “Get Smart,” Foreign Affairs, vol. 88, no. 4, July/August 2009, pp. 160-163.
2 Стратегия национальной безопасности Российской Федерации до 2020 года, www.scrf.gov.ru/documents/99.html 3 Обзор внешней политики Российской Федерации, www.un.int/russia/new/MainRootrus/docs/off_news/27…

Kategooriates: BlogiSildid: