oktoober 9, 2008

Kui demokraatlik on USA demokraatia?

Rahuajal ning sõja korral erinevad ühiskonna ja riigi juhtimise reeglid väga olulisel määral. Kui rahuajal on juhtimine tsiviilstruktuuride käes ning see põhineb demokraatlikel põhimõtetel siis sõja olukorras arvamuste paljususele kohta ei ole ning see on ka loomulik. Käsuliin peab olema paigas ning igal ühiskonnaliikmel on täita oma kindel roll, et need, kes kaitsta suudavad, saaksid kaitsta ja need, kes kaitset vajavad, saaksid kaitstud.

17.10.2008, Riina Kaljurand
Diplomaatia
Susan Faludi, “The Terror Dream: What 9/11 revealed about America”, Atlantic Books, London, 2007, 351 lk.
Rahuajal ning sõja korral erinevad ühiskonna ja riigi juhtimise reeglid väga olulisel määral. Kui rahuajal on juhtimine tsiviilstruktuuride käes ning see põhineb demokraatlikel põhimõtetel siis sõja olukorras arvamuste paljususele kohta ei ole ning see on ka loomulik. Käsuliin peab olema paigas ning igal ühiskonnaliikmel on täita oma kindel roll, et need, kes kaitsta suudavad, saaksid kaitsta ja need, kes kaitset vajavad, saaksid kaitstud.
Kes on kaitsjad ja kes kaitstavad, selle määrab ära valitsev riigikord, ühiskonna sotsiaalne küpsus ja demokraatia areng või kultuurist, traditsioonidest ja religioonist tulenev tava – inimesed kas võivad valida oma rolli ise või on see ühiskondlike normidega paika pandud.
Demokraatlik ühiskond on ainus ühiskonnamudel, mis võimaldab naiste emantsipatsiooni ehk sotsiaalse võrdsuse taotlemist. Ameerika Ühendriigid on selles suhtes olnud üks parimaid näiteid selle mudeli edukast toimimisest. 9/11 terrorirünnak New Yorgis tõestas aga ilmekalt, et kriisisituatsioonis, kus konkreetne vaenlane puudub, hakatakse süüdlast otsima kõigepealt eneste seast. Muidugi võib arutleda selle üle, kas president Bushi poolt välja kuulutatud sõda terrorismi vastu on ikka sõda. Kindlasti mitte klassikalises mõttes, sest otsene sõjaline tegevus toimub väljaspool riigi piire, kuid selleks, et õigustada sõjalisi rünnakuid Talebani ja Saddam Husseini režiimide vastu, oli tarvis ka USA ühiskond vähemalt retoorilisse sõtta haarata.
Susan Faludi on Pulitzeri auhinnaga pärjatud USA ajakirjanik ja tuntud oma feministlike vaadete poolest. Ta kirjutab suurimatele USA trükiväljaannetele, on sealhulgas kriitiliselt analüüsinud viimast presidendivalimiskampaaniat ning avaldanud 3 raamatut. Viimane neist ongi ülalnimetatu.
Feministidele heidetakse sageli ette kunstlike konstruktsioonide ja seoste loomist mingi sündmuse ümber ja tõlgenduste äärmuslikkust – ühesõnaga, kära tekitamist eimillestki. Faludi põhjalik meediaanalüüs 9/11-le järgnenud aastate jooksul paneb nii kulmu kergitama kui küsimusi esitama. Eelkõige paneb aga mõtisklema selle üle, kui kergesti loobutakse kättevõidetud õigustest hetkelise poliitilise populaarsuse nimel. See paneb ka mõtlema teemade üle, mis meilgi varem või hiljem tõstatuvad ja mis puudutavad naiste rolli ühiskonnas, ehk kaitstavate ja kaitsjate rolli. Kas me oleme valmis surema oma väärtuste pärast või sureme me nende tõttu?
Ning, mis võib-olla peamine, see raamat paneb mõtlema, kuivõrd mõjuvõimas on meedia roll demokraatliku kuvandi loomisel ja hävitamisel.
Rünnak omade vastu võõra relvaga
Kui Lääs peab oma tõhusaimaiks relvadeks autoritaarsete režiimide vastu demokraatlikke väärtusi, sõna- ja usuvabadust ning sugudevahelist võrdõiguslikkust, siis pärast 9/11 sündmusi näis USA valitsus ühiskonnas puhkenud kirgede tasakaalustamiseks haaravat vastase relvade järele. President kuulutas välja sõja terrorismi vastu, ning sõja olukorras on ruumi ainult ühele tõele, ja see tõde oli tugevama tõde. Meediarünnaku alla sattusid naised, eelkõige feministid, teisitimõtlejad ja homoseksuaalid, kelle süü läbi Ameerika Ühendriigid olevat “feminiseerunud” ega suutvat enam ohtudele “mehiselt” vastu seista. Ajakirjanduses kujunes välja lausa ühiskonda mõnitav žargoon, kus kasutati väljendeid nagu “impotentne riik”, “lapsehoidjate riik”, “feminiseerunud ühiskond”, “naiselik Ameerika mees”, “tüdruk-poisid” jne. Oma osa said kõik, kelle väljaütlemised presidendi parteiliiniga kokku ei sobinud.
USA feministist intellektuaali Susan Sontagi lühike essee, mis ilmus vahetult pärast 9/11 terrorirünnakut, pälvis USA meedias hävitava vastukaja, kuna Sontag keeldus juhtunut tõlgendamast kui argpükslikku rünnakut “tsivilisatsiooni”, “vabaduse”, “humaansuse” ja “vaba maailma” vastu, vaid nimetas seda rünnakuks isehakanud supervõimu vastu, mille USA oma liitlaste valiku ning tegevusega ise esile on kutsunud. Sontag kutsus Ameerikat üles kriitilisele mõtlemisele ning olukorra kainele analüüsile: “Leiname koos, aga ärgem olgem koos rumalad” 1.
Faludi toodud näited kinnitavad, et ka Naomi Klein sai sarjata oma arvamuse pärast, et rahvusvaheline koostöö terrorismi vastu võib osutuda efektiivsemaks kui ühepoolne rünnak. Tema süüks sai USA enesekaitseõiguse õõnestamine 2.
Rahvas oli hirmul ning vajas jõulise juhi kaitset. Toetus presidendile kasvas peale 9/11 pea 90%-ni, mis küündis nõukogude liidritele osaks saanud toetusnumbriteni. Taolises olukorras ei saa enam rääkida avalikkuse kriitikast valitsuse poliitikale suhtes.
Korraga nivelleeriti meedia kaudu kogu tolerantse, avatud ja demokraatliku ühiskonna püüdlused. Faludi analüüsist nähtub, et naiste hääled kadusid vähehaaval meediast. Meedia “mehistus” sõna otseses mõttes, lastes eetrisse vaid “usaldusväärseid” meeskommentaatoreid, kes suutsid valitsuse retoorikat kriitikavabalt edastada .
Moralistide tähetund
Faludi sõnul kuulutas kultuuritroika – meedia, meelelahutus ja reklaam – 9/11-le järgnenud ajastu uueks viiekümnendate peremudeli ajastuks, mis väljendus taaskodustatud naiselikkuses ja taasloodud vapra sõdalase tüüpi mehelikkuses 3.
Ühiskonnas tõstsid pead kõik konservatiivsed rühmitused, kes nägid tekkinud olukorras oma tähetundi ning kel avanes võimalus feministidele nende koht kätte näidata. Arutleti selle üle, et kriisiolukorras on feminism “lubamatu luksus” ning naiste iseseisvus on viinud USA olukorrani, kus riik ei suuda ennast enam kaitsta.
Ka kristlik Ameerika nägi 9/11-s oma võimalust, süüdistades kõiki feministe, aga ka naisi, kes pooldavad aborti, Jumala meelepahas, kes on oma kaitseloori USA pealt kergitanud ning riigi haavatavaks muutnud. 9/11 olevat Jumala karistus selle eest, et naised on tapnud 40 miljonit sündimata last.
Paradoksaalseks muutis kogu olukorra see, et ainsaks demokraatlike väärtuste väljundiks riiklikul tasandil sai presidendi ootamatult intensiivistunud tegevus Afganistani naiste õiguste kaitsel. Ühiskondlikud organisatsioonid, kes teemaga tegelesid, hakkasid saama kõrgel tasemel külastusi valitsuskoridoridest. Faludi nägi selles pigem USA kui moraalse päästja kuvandi loomist väljaspool USAd, mitte Afganistani naiste emantsipatsiooni tõsist toetamist.
Ohvrid ja kangelased
Paralleelselt kaitsja ja kaitstava kuvandi loomisega on raamatu teiseks läbivaks teemaks ohvri ja kangelase kuvandi loomine ühiskonnas. Faludi väidab, et vahe ohvri ja kangelase vahel muutus õrnõhukeseks.
Lausa supermanlikuks kangelaseks said meedia abiga New Yorgi tuletõrjujad – nii need, kes hukkusid, kui need, kes ellu jäid. Tuletõrjujatest loodi kuvand kui muinasjutuprintsidest, kellega iga naine oleks soovinud kohtama minna. Konservatiivse naisteajakirja Woman’s Quarterly toimetaja sõnul on 9/11 järgsed armuafäärid politseinike, tuletõrjujate ja sõduritega märk tagasipöördumisest normaalsete meeste ja naiste vaheliste suhete juurde4. Üks 25-aastane naisterahvas oli isegi nõus tunnistama, et magas kriisi ajal mitmete tuletõrjujatega Ameerika nimel. Naistuletõrjujad meedias tähelepanu ei saanud. Kuna nad ei olnud ohvrid, ei saanud nad olla ka kangelased.
Samuti ei saanud kangelasteks lennukites hukkunud naised. Seevastu said Faludi sõnul kangelasteks lennukites hukkunud meessoost reisijad, kuna “nad kõik olid füüsiliselt tugevad, võitlejad vaimud, kes võimaluse avanedes oleksid kindlasti päästnud nii ennast kui kaasreisijaid”. Paraku jäi see hüpoteetiliseks kangelaslikkuseks, kuid vähemalt sellise mulje jätsid neist mahajäänud lesed intervjuusid andes.
9/11 toimus enam kui seitse aastat tagasi; tänaseks on esmased kired vaibunud, kuid “sõda” käib edasi. Kuniks sõda kestab, on rollid jagatud. 9/11 järel päevakorda tõusnud ohvri ja kangelase diskussioon näib olevat kandunud üle USA relvajõududes teenivatele ning välismissioonidel osalevatele naistele. Vastupidiselt näiteks Briti meediale, kus hukkunud Briti naissõdurid saavad võrreldes oma meeskolleegidega tunduvalt suurema tähelepanu osaliseks5, on Ameerika avalikkus kitsi naisi sõjalise panuse eest tunnustama. Pigem kuuleb kommentaare “naiste koht ei ole sõjas vaid kodus laste juures”.
Faludi poolt toodud näide reamees Jessica Lynchist on üks paljudest. Lynch teenis tehnilise toetusüksuse kooseisus Iraagis. Tema üksust rünnati ootamatult ning paljud tema kaaslastest said surma, kuna lahinguüksust ei õnnestunud appi saata. Pärast lühikest vastupanu sattus Lynch vaenlase kätte vangi. Teda piinati kolm nädalat, kuid ei tapetud. Kohaliku arsti kaasabil sattus ta kohalikku haiglasse, kus tema eest väga hästi hoolitseti. Peagi ründasid tema ameeriklastest kamraadid haiglat päästeoperatsiooni eesmärgil ja lasid maha Jessica eest hoolitsenud arsti. Taas kodumaale naasnuna said päästeoperatsioonil osalenutest kangelased, kuid Jessicast mitte. USA ajakirjanduse veergudel puhkenud debatt teemal, kas naised, kes ei teeni lahingüksuses, on väärt kangelase nimetust, võtab üha enam hoogu. USA seadusandlus keelab naisi otsese rünnaku all olevasse lahingüksuse koosseisu määramast, kuid paraku on ka kõik toetusüksused otseselt lahingtegevusega seotud ja surmaga lõppevad juhtumid vältimatud. Demokraatia näeb naistele ja meestele ette võrdsed võimalused ka hukkumiseks, küsimus on pigem selles, kellest saab pärast surma ohver ja kellest kangelane.
Faludi valik ajakirjanduse ja televisiooni vahendusel väljaöeldud tsitaatidest, repliikidest ja kommentaaridest koos viidetega algallikatele on muljetavaldav ja tabav. See lisab usaldusväärsust, seda enam, et tegemist ei ole teise ega kolmanda järgu allikatega, ega ka konservatiivse meediaga, vaid väga prestiižikate väljaannetega nagu New York Times, Washington Post ja CNN. Jääb mulje, et kriisisituatsioonis on USA meedia valitsuse poliitika teenistuses. 90%-ne toetus presidendile sulgeb ka intellektuaalsete ja liberaalsete häälekandjate suu.
Faludi järeldab, et julgeoleku sõltuvusse seadmine müütilisest mehelikust jõust, mis väljendub ainult vastanduses müütilisele naiselikule nõrkusele, on surmahaiguse sümptom meie enese kultuuri ja väärtuste seisukohast. Nii see paraku on, sest ei ole kasu sellest, kui rahu ajal naistele “relvad” (loe: õigused ja vabadused) kätte jagame, aga lahingusse minnes need uuesti ära korjame. Nõnda toodame me ise ohvreid.
______
1 S. Sontag, 2008, At the Same Time: Essays and Speeches. 9.11.01, Picador, Farrar, Straus and Giroux, New York, lk 107.
2 S. Faludi, 2007, The Terror Dream; What 9/11 revealed about America, Atlantic Books, London, lk 31.
3 Tbid. Lk 4.
4 Tbid. lk 76.
5 Vestlus King’s College professori Crisopher Dandekeriga.

Kategooriates: Blogi