aprill 20, 2011

Koidu verevad sõrmed

Lääne jaoks on sõjaline operatsioon ehk läbi, kuid Liibüa odüsseia võib olla alles algamas.

20.04.2011, Kaarel Kaas
Diplomaatia
Lääne jaoks on sõjaline operatsioon ehk läbi, kuid Liibüa odüsseia võib olla alles algamas.
Homerose „Odüsseias“ kannab koidu metafoor erinevaid tähendusi. Eepose alguses tähistab purpursõrmne koit noorust, värskust, erinevate elu- ja arenguvõimaluste paljusust – aga ka kogenematust, ebaküpsust ja tundmatu maailma ohte, millesse asjaomased suhtuvad kergemeelse uljusega. Jutustuse edenedes hakkab kuldse värvingu saanud koit viitama Odüsseuse küpsemisele ja kasvamisele. Selle küpsemise, vaimse kasvamise ja elutarkuse hinnaks on muidugi eksimused, vead ning valearvestused. Kangelase tee tagasi kodusaarele on kõigi nende valearvestuste ja ettenägematute, Odüsseuse enese tegevusest rippumatute takistuste tõttu ettearvatust tunduvalt pikem ja vaevalisem. Lõppeks jõuab kangelane muidugi tagasi oma teekonna alguspunkti, koit omandab jutustuse lõpu lähenedes „kuningliku“ varjundi – tähistamaks peategelase küpse elutunnetuse saabumist –, kuid see teekond on olnud esmalt plaanitust tunduvalt pikem, ohtlikum ja käänulisem.
Selle tõttu võibki Pentagoni nimevalik USA sõjalisele sekkumisele Liibüas – operatsioon „Odüsseia koidik“ („Odyssey Dawn“) – tunduda esmapilgul halvaendelisena. Ja seda vaatamata asjaolule, et Ühendriikide kaitseametnike kinnitusel ei kätke operatsiooni nimetus mingit varjatud tähendust ning kujutab enesest juhuvaliku tulemust. 19. märtsil tahtekoalitsiooni poolt algatatud, praeguseks NATO juhitav rahvusvaheline sõjaline operatsioon lääneliitlastele siiski vaevalt et odüsseiaks kujuneb. Liibüa maa ja rahvas seisab aga ilmselt silmitsi pikema, turbulentse ja vägivaldse üleminekuperioodiga. Selles viimases tähenduses on Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani kohale paraku tõesti sirutunud koidu verevad sõrmed.
Segadus
Tuneesiat ja Egiptust vallanud rahutused kandusid Liibüasse üle juba jaanuari keskpaigas, kui esimestel meeleavaldustel protestiti elamumajanduse viletsa seisukorra ja lokkava korruptsiooni vastu. 1969. aastast riiki valitsenud kolonel Muammar Gaddafi vastuseks olid ühest küljest vahistamised, teisalt aga lubadused paisata riiklike sotsiaalprogrammide rahastamisse ohtralt eelarveraha. Lõviosa maailma tähelepanust oli siis aga koondunud sündmustele Egiptuses ja Tuneesias ning nõnda jäi Liibüas toimuv esialgu suuresti märkamatuks. Kui veebruari esimestel nädalatel hakkasid ingliskeelsetesse analüüsiportaalidesse imbuma esimesed sõnumid Liibüa internetiportaalides ja sotsiaalmeediavõrgustikes levivatest üleskutsetest „raevu päeva“ stiilis massimeeleavaldusteks, oli esialgseks reaktsiooniks ehk imestus ja skepsis. Liibüa ja rahvarevolutsioon? Vaevalt küll…
Aga sündmused kulgesid peadpööritava kiirusega. 15. veebruaril toimus Liibüa idaosa, ajaloolise Kürenaika keskuseks olevas Benghazis mitmesaja osavõtjaga miiting, millele Gaddafi julgeolekujõud vastasid valimatu jõukasutusega. Mõne päevaga kasvasid meeleavaldused kulutulena ning Benghazis tulid tänavaile juba kümned tuhanded. Protestilaine jõudis ka pealinna Tripoli tänavaile Liibüa ajaloolise lääneosa Tripolitaania südames. 20. veebruariks olid Benghazis meeleavaldajate ja Gaddafi julgeolekujõudude kokkupõrgetes hukkunud sajad protestijad, Tripolile lojaalsed ametnikud linnasüdamest põgenenud, armee ja politseiüksused asunud massiliselt meeleavaldajate poolele üle minema ning Gaddafi kontroll riigi idaosa üle nõrgenes tundidega. 21. veebruaril ründasid Benghazi tänavad vallutanud rahvamasse Gaddafi valitsusvägede ründekopterid ja lahingulennukid, Liibüa diplomaadid välismaal asusid oma valitsusest ametlikult lahti ütlema ning õhujõudude piloodid pagesid oma lennumasinatega välismaale.
Edasise võib lühidalt kokku võtta järgmiselt. Alates 23.-24. veebruarist kaotas režiim deserteerimiste ja spontaansete väljaastumiste tagajärjel üksteise järel kontrolli Liibüa suuremate rannikulinnade üle, riigi idaosast hakkasid piki rannikut Tripoli suunas liikuma mässuliste improvisatsioonilised väesalgad. Näis, et kolonel Gaddafi langemine on kui mitte päevade, siis lähinädalate küsimus. Mitmete linnade pärast peeti ägedaid, mõlemale poolele kümnete langenutega lõppenud lahinguid. 4.-5. märtsiks olid ülestõusnud Tripoli lähistel. Ning seejärel hakkas sõjategevus veerema juba vastassuunas. Esialgsest peataolekust üle saanud Gaddafile alluvad üksused asusid vastupealetungile, jõudes 17.-18. märtsiks Benghazi lähistele. Gaddafi üksuste edu aluseks oli raskerelvade ülekaaluka tulejõu, õhuväe ning soomusvägede valimatu kasutamine ülestõusnute kätte langenud linnade ja teiste asustatud punktide vastu. Gaddafi üksuste jõukasutus tsiviilisikute vastu nii rahutuste puhkemise algfaasis kui ülestõusnute vastu ette võetud ofensiivi käigus muutis miljoni elanikuga Benghazi langemise korral reaalseks ulatusliku veresauna toimumise. Pärast mitu nädalat väldanud arutelusid ning diplomaatilisi manöövreid Liibüa kohal lennukeelutsooni kehtestamise nimel võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 17. märtsi hilisõhtul lõpuks vastu resolutsiooni nr 1973, millega nimetet lennukeelutsooni jõustamiseks vajalikud volitused said rahvusvahelisele kogukonnale ka antud.
Sekkumine
Kui päris täpne olla, siis volitas resolutsioon nr 1973 ÜRO liikmesriike „rakendama kõiki vajalikke meetmeid“ kaitsmaks „rünnakuohus tsiviilelanikke ja tsiviilelanikega asustatud piirkondi /…/ sealhulgas Benghazit“, välistades samal ajal „okupatsioonijõudude“ rakendamise.
Selline sõnastus jätab resolutsiooni jõustavatele liikmesriikidele üsna laialdase tegevusvabaduse. Termin „kõik vajalikud meetmed“ (ingl k: to take all necessary measures) hõlmab eneses tegevusi alates toiduabi saatmisest kuni ükskõik millise sõjalise aktsioonini ükskõik millise tsiviilelanikke ohustava osapoole ükskõik millise struktuuriüksuse või objekti vastu. Seejuures annab resolutsioon tegelikult volitused ka maaväeüksuste kasutamiseks tingimusel, et eespool mainitud üksused ei asu täitma okupatsioonijõudude funktsioone viisil, nagu seda mõistab rahvusvaheline õigus.
Vaatamata lubadustele kehtestada relvarahu, jätkasid Gaddafi üksused Benghazi ründamist ning 19. märtsi pärastlõunal kell neli kohaliku aja järgi sisenesid esimesed Prantsuse õhuväe lahingulennukid Julgeolekunõukogu resolutsiooni jõustamiseks Liibüa õhuruumi. Kell kolmveerand seitse sama päeva õhtul sooritasid Prantsuse hävitajad Rafale aga esimese rünnaku Gaddafi vägedele, kuulutades koalitsioonivägede operatsioonide algust.
Edasine kujutas enesest suhteliselt sujuvat ja „rutiinselt“ kulgevat piiratud iseloomuga õhukampaaniat. Peamiselt USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa olid 19. märtsile eelnenud paarinädalase eskalatsiooniperioodi vältel võimaliku operatsioonipiirkonna lähedusse paigutanud küll märkimisväärsed, kuid kvantitatiivselt siiski üsna piiratud jõud.
USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia merevägedel oli 19. märtsiks Liibüa lähistel tegutsemisvalmis kokku kümmekond lahingulaeva (fregatti ning hävitajat), üks USA merejalaväe suur dessantalus, viis allveelaeva ning lisaks erinevad toetus- ja abialused. Esimestes õhurünnakutes osalenud lahingulennukite arv jäi iga kolme kõnealuse riigi puhul 20 ja 14 piiresse – samuti üsna „tagasihoidlik“ hulk. Lennukid startisid seejuures maismaabaasidest Prantsusmaal, Suurbritannias, Itaalias, Küprosel.
19. märtsi õhtul ja öösel vastu 20. märtsi tabasid Liibüa õhukaitsepositsioone, juhtimis- ja sidekeskusi, õhuväebaase jms tiibrakettide löögid Vahemerel paiknevatelt liitlaste laevadelt. Viimaste hulka kuulus ka tuumaallveelaev USS Florida, üks neljast tiibrakettide kandmiseks ja erioperatsioonide toetamiseks ümber ehitatud Ohio-klassi alusest. Ohio-klassi allveelaevad olid algselt konstrueeritud strateegiliste tuumarakettide kandmiseks, 14 sama tüüpi alust on kontinentidevaheliste ballistiliste rakettidega Trident II relvastatud praegugi. N-ö konventsionaalse rolli tarbeks kohandatud Ohio-klassi alusele on tiibrakette Tomahawk võimalik paigutada kuni 154.
Liibüa õhutõrje esmasel tasalülitamisel osalesid ka kolm oma kontinentaal-Ameerika kodubaasist startinud madala radarsignatuuriga stealth-pommitajat B-2. Viimaste pearolliks konventsionaalses konfliktis ongi just vastase õhutõrje- ja juhtimissüsteemide sõlmpunktide rivist väljalöömine operatsiooni algusfaasis.
Lisaks eespoolmainitutele toetas õhuoperatsioone mõistagi terve hulk tankerlennukeid, radaravastus- ja juhtimislennukeid (AWACS), luurelennukeid, elektroonilise võitluse masinaid, transpordilennukeid, koptereid jne. Märtsi lõpuks olid kõik NATO juhtimise alla läinud operatsiooniga liitunud riigid Julgeolekunõukogu resolutsiooni jõustamiseks ühtekokku panustanud ca 290 lennumasinat – neist ligi sadakond USA. Diplomaatia ilmumise ajaks on see number juba märkimisväärselt väiksem, sest nädala alguses teatasid Ühendriigid oma õhuväe Liibüa-operatsioonilt äraviimisest.
Jõudude tasakaal ja tasakaalutus
Õhuoperatsioonid Gaddafi vastu pole enesega siiani mingeid üllatusi kaasa toonud: Tripolile alluvate vägede õhukaitse- ja tõrjevõimekus likvideeriti suuremalt jaolt esimese kolme-nelja päeva jooksul ning pärast seda võisid koalitsiooniväed keskenduda juba koloneli maavägede ründamisele. Selline tulemus oli ka igati ootuspärane. Gaddafi võimuperioodil oli Liibüa rajanud küll korrapärase õhutõrjesüsteemi, kuid Gaddafi õhutõrje relvastus ja varustus oli ajast ning arust, põhinedes 1950.-1960. välja töötatud ja relvastusse võetud raketisüsteemidel (S-75, S-125, S-200). Sama kehtis ka laias laastus Liibüa õhuväe kohta, mille nominaalselt mitmesajast lennumasinast moodustasid lõviosa ammugi moraalselt vananenud ning hädapärast füüsilist moderniseerimist vajavad Nõukogude hävitajad-pommitajad. Kui Lääne kaasaegsetele õhuvägedele pole sellisest armaadast mõistagi vastast, siis kergelt relvastatud ülestõusnute mahasurumisel täidavad nad oma ülesande enam kui küllaga. Eriti kui tsiviilohvritest mitte hoolida.
Moodsaima osa Gaddafi õhuväest moodustasid mõniteist Mirage F1 hävitajat ning tosinkond MI-35 ründekopterit. Kui viimaseid oli hiljuti Gaddafi tellimusel moderniseerinud Venemaa, siis Mirage`i kaasajastas Tripoli tellimusel 2006. aastal Prantsusmaa kaitsetööstus.
Veel mõni aasta tagasi kompas Pariis seejuures aktiivselt pinda võimaluste üle müüa Gaddafile Rafale-tüüpi hävituslennukeid, maailma moodsamaid omataolisi masinaid, mis nüüd 19. märtsil avasid sõjategevuse sellesama Gaddafi vastu.
Tõe huvides tuleb muidugi märkida, et avalike allikate kohaselt saatis London 2009. aastal kaitsekoostöö raames Gaddafi eriüksusi koolitama Suurbritannia elitaarse eriüksuse SAS (Special Air Service) liikmed.
Need eriüksused on Gaddafi režiimi püsimisel ning Benghazis Liibüa Vabariigi välja kuulutanud ülestõusnute vastu suunatud lahingutegevuses mänginud võtmerolli. Rangelt võttes pole termini „eriüksused“ kasutamine siinkohal muidugi õigustatud – tegemist on Gaddafile allunud/alluvate vägede hulgas lihtsalt paremini relvastatud ja väljaõpetatud üksustega. Liibüa maaväe suuruseks enne praeguse konflikti algust oli ca 45 000 meest, kellest omakorda ca 25 000 olid viletsalt varustatud-relvastatud-treenitud ajateenijad. Elitaarseks peeti 32. erivägede brigaadi, mis allus/allub diktaatori pojale Khamis Gaddafile (mõningate kinnitust mitte leidnud andmete kohaselt võib Khamis Gaddafi olla praeguseks hukkunud). Sellest ka brigaadi hüüdnimi – Khamisi brigaad. Koos muude nn režiimikaitseüksustega moodustas Muammar Gaddafile lojaalsemate, paremini relvastatud vägede hulk 8000–10 000 meest. Neile lisanduvad ilmsesti veebruaris-märtsis Nigerist, Malist, Tšaadist jms. värvatud paar-kolm tuhat palgasõdurit. Selle väe kasutada oli veel veebruari keskpaigas umbes paarsada Nõukogude päritolu tanki T-72 ning sama palju 152 mm ja 155 mm kaliibriga liikurhaubitsaid.
Ülestõusnute Liibüa Vabariigi salkades on hinnanguliselt võitlejaid küll ehk sama palju, kuid nende relvastus piirdub peaasjalikult käsitulirelvade, granaadiheitjate ja suurekaliibriliste kuulipildujatega. Raskemat relvastust napib, nagu ka selle kasutamiseks hädavajalikku väljaõpet ning organisatoorset suutlikkust.
Väljaõppe, militaarse oskusteabe, luureandmete kogumise jms abistamiseks on Benghazi Liibüa Vabariigi ülestõusnute toetuseks avalike allikate kohaselt Liibüasse saabunud USA Luure Keskagentuuri (Central Intelligence Agency, CIA) töötajad. CIA üheks allasutuseks on Riiklik Salaluureteenistus (National Clandestine Service, NCS)  – moodustatud varasema CIA operatsioonide peavalitsuse baasil –, mille koosseisu kuulub omakorda erioperatsioonide valitsus (Special Activities Directorate, SAD). Just SADi hallata ja käsutada on CIA elitaarsed „paramilitaarsed“ eriüksused, mille ampluaasse kuuluvad nii klassikalised ründe- ja diversioonioperatsioonid, aga ka vastase territooriumil sissisõdalaste väljaõpetamine ning sissioperatsioonide juhtimine-koordineerimine. Tõenäoliselt on just SADi eriüksuslased need CIA töötajad, kelle Liibüasse saatmisest märtsi viimastel ja  aprilli esimestel päevadel Ühendriikide esindajad meediale ametlikult teada andsid.
Kas sellisest kaudsest abist aga ka piisab Liibüas praeguseks kujunenud patiseisu murdmiseks, on hetkel keerukas öelda. Sest patiseisuga ju tegu ongi. Ühest küljest takistavad lääneliitlaste senised õhurünnakud ja nende jätkamise perspektiiv legitiimsuse kaotanud kolonel Gaddafi vägedel rakendamast oma raskerelvi ning nendel põhinevat ülekaalu ülestõusnute linnade tagasivallutamiseks (ning jumal tänatud). Teisalt ei ole vähemalt hetkel kergelt relvastatud ülestõusnute väel väljaõpet ega relvastust otsustava võidu saavutamiseks (milline võit iseenesest ei saagi olla lääneliitlaste operatsiooni eesmärk).
Ning kolmandaks tuleb arvestada ka Liibüa geograafilist eripära. See on nimelt suur, isegi väga suur riik. Vähemalt pindalalt. Kui Liibüa 6,4 miljonit elanikku on ligi miljoni võrra suurem Soome rahvaarvust, siis 1,76 miljoni ruutkilomeetri suurune pindala on suurem kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania territooriumid ühtekokku – ning jääb veel ligi nelja Eesti jagu ruumi ülegi. Suure osa sellest hiidterritooriumist moodustab Tšaadi, Nigeri, Sudaani ja Egiptusega piirnev raskesti kontrollitav ja jälgitav kõrb, mis oma avaruste, oaaside ja peiduurgastega kujutab suurepärast sõjateatrit sissitaktikat rakendada otsustanud vastasele. Sestap on Liibüa praegust konflikti raske lahendada puhtsõjaliste vahenditega juhul, kui üks osapooltest otsustab võitlust jätkata. Ning seda konflikti on keeruline lahendada ka poliitiliste kompromisside ja võimujagamist eeldavate kokkulepete abil, sest verd ja vägivalda on kolonel Gaddafi võimuperioodi kestel Liibüa lähiajalukku kuhjunud palju. Nii ei pruugigi koit Liibüas veel nii peagi kuldse ja küpsena saabuda…

Kategooriates: Blogi