jaanuar 25, 2015

Kas see on Venemaa otsustav ofensiiv Ukraina vastu?

People holds banners reading "Stop terrorussia!" during a gathering on Independence Square in Kiev on January 18, 2015, to pay tribute to the 13 passengers of a bus killed after a shelling by pro-Russian separatists in small eastern Ukrainian city of Volnovakha. Demonstrators ask Russia's President Vladimir Putin to stop war in Ukraine and supporting the terrorism. AFP PHOTO/ YURKO DYACHYSHYN
People holds banners reading "Stop terrorussia!" during a gathering on Independence Square in Kiev on January 18, 2015, to pay tribute to the 13 passengers of a bus killed after a shelling by pro-Russian separatists in small eastern Ukrainian city of Volnovakha. Demonstrators ask Russia's President Vladimir Putin to stop war in Ukraine and supporting the terrorism. AFP PHOTO/ YURKO DYACHYSHYN

Pole kahtlustki, milline on Venemaa lõppeesmärk – see on Ukraina naasmine Moskva poliitilisele ja majanduslikule orbiidile. Kreml kasutab sellele eesmärgile jõudmiseks kahtlemata kõiki vahendeid, sealhulgas ka militaarset ofensiivi.

Pole kahtlustki, milline on Venemaa lõppeesmärk – see on Ukraina naasmine Moskva poliitilisele ja majanduslikule orbiidile. Kreml kasutab sellele eesmärgile jõudmiseks kahtlemata kõiki vahendeid, sealhulgas ka militaarset ofensiivi.

Venemaa president Vladimir Putin on ambitsioonikas ja halastamatu, kuna Ukraina tuleb suruda põlvili nii ruttu kui võimalik. Taas alanud sõjalised operatsioonid Donetski ja Luhanski oblastite okupeeritud territooriumil kiirendab tõenäoliselt Ukraina majanduslikku, sõjalist ja poliitilist väljakurnamist. Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigid laiendavad märkimisväärselt oma territooriumi, samal ajal kui Ukraina president oleks sunnitud rahu (ning gaasi, kivisöe jne) nimel tegema olulisi järeleandmisi. Euroopa Liit ei pruugi jõuda konsensusele edasiste sanktsioonide kehtestamises Venemaa vastu. Selles vallas võivad kõhklema hakata isegi Ameerika Ühendriigid. Sedasi president Putin tõenäoliselt praegu kalkuleeribki.
Ukraina ja lääs näevad mitmeid indikaatoreid ja hoiatusi, et see uus militaarne ofensiiv ei ole tõenäoliselt piiratud ei aja ega ulatusega ning see võib osutuda otsustavaks, olgu tulemuseks siis patiseisu kinnistumine pikkadeks aastateks või president Porošenko positsiooni märkimisväärne õõnestamine, Ukraina destabiliseerimine ning suurte osade Ukraina kontrolli all olevate alade langemine Kremli juhtimisel tegutsevate jõudude kätte.
Esiteks on Venemaa smugeldanud väga tõenäoliselt varem kavandatud ofensiivi toetuseks nn LRV ja DRV territooriumile tohutu hulga raskerelvastust ja sõdureid. Kuuldavasti on Venemaa-Ukraina piiri ületanud veel kaks Venemaa pataljoni taktikalist gruppi, misläbi piirkonnas paiknevate Venemaa sõdurite arv kerkis umbes 9000 meheni, lisaks sellele suurel arvul soomukeid, tanke ja suurtükisüsteeme (ühtekokku 1200 ühikut, kui välja arvata need, mis olid varem Ukraina relvajõududelt ära võetud). Venemaa relvajõud on kaasa toonud ka õhutõrje- ja muud keerulised süsteemid, mida selgesti käsitsevad nende oma ohvitserid. On teatatud, et Donetski lennujaama lahinguist võtsid osa isegi Kaliningradi oblasti merejalaväeüksused. Piiri lähedal paikneb veelgi lahinguvalmidusse seatud Venemaa pataljoni taktikalisi gruppe. Võttes arvesse sellist suurt hulka Venemaa varustust ja sõdureid, on selge, et nn separatiste ei saa käsitleda iseseisvate tegutsejatena, vaid tegu on Ukraina territooriumil tegutsevate Venemaa relvajõudude käepikendusega.
Teiseks on separatistide vallutustegevus juba hoo sisse saanud. Alates 2014. aasta septembrist on nad Minski vaherahulepet selgesti eirates vallutanud umbes 550 ruutkilomeetrit varem Ukraina vägede kontrolli all olnud maad, seda peamiselt Donetskist lõunas. Seni Ukraina vägede kontrolli all olevat strateegilist Debaltsevo „taskut“ rünnatakse raevukalt. Täielikult purustatud Donetski lennuväljal – mis Kiievi jaoks on ikooniline ja strateegilise tähtsusega „mini-Stalingrad“ – on viimaseil päevil toimunud vägevad lahingud. Venemaa sõdurite toel tegutsevad nn separatistid teevad oma parima, et tekitada terve kokkupuutejoone ulatuses Ukraina relvajõududele ränki kaotusi ning laastata nende moraali. Ofensiiv paistab liikuvat kolmes suunas: Luhanskist Harkovi poole, Donetskist läände ning Novoazovskist Mariupoli ja Krimmi suunas. Kui Ukraina kaitseliin kokku variseb, võivad selle sõjalised ja poliitilised tagajärjed olla Kiievile hukatuslikud. President Putini „vabatahtlike“ ja „separatistide“ armee liigub edasi nii kaugele, kui saab, võimalusel kuni Transnistriani.
Kolmandaks on Venemaa esitanud Ukrainale ülbeid nõudmisi nn DRV ja LRV staatuse kohta ning otseseid ähvardusi Ukraina riiklusele, kui Kiiev otsekohe terrorismivastast operatsiooni ei lõpeta. Nn DRV juht Aleksandr Zahhartšenko vandus, et ei osale enam üheski läbirääkimises relvarahu sõlmimiseks ning tõotas jätkata edasitungimist, kuni terve Donbass on nn separatistide kontrolli all. Lisaks sellele vajab president Putin taas lahingutegevust, et Ukrainas initsiatiiv enda kätte võita ning pöörata oma rahva tähelepanu tõsistelt majanduslikelt ja rahanduslikelt probleemidelt kuhugi mujale. Lõppude lõpuks võib ta lääne lisasanktsioonidele vilistada ning pealetungi intensiivistama, mis paljudele eurooplastele ja ameeriklastele tundub täiesti ebaratsionaalsena.
Last but not least, sissetungijad liiguvad edasi eesmärgiga võtta enda kontrolli alla terve Donbass ja kui võimalik, siis luua maismaasild Krimmi ning ehk kaugemalegi. Venemaa seisukohast on see teostatavam kui silla ehitamine üle Kertši väina. Putini viigileht ei suuda enam varjata Venemaa otsest ja ulatuslikku sõjalist osalust selles konfliktis. President Porošenko teeb meeleheitlikke katseid oma maad päästa, kuid ta – ja lääs – pole veel ametlikult ja õiguslikult võtnud ette samme, et kuulutada see konflikt Venemaa agressorsõjaks Ukraina vastu. Kui Venemaa tankid hakkavad veerema Harkivi ja Odessa peale, võib olla juba liiga hilja.

Kategooriates: Blogi