september 22, 2011

Kaalul on rohkem kui Palestiina liikmestaatus ÜROs

RKK teadur Hannes Hanso kirjutab, et tõenäoliselt võidab Iisrael praeguse lahingu ÜROs ja palestiinlased soovitud täisliikme staatust ei saa. Kuid võit lahingus ei pruugi tähendada võitu sõjas, Lähis-Ida ajalugu tuletab seda meile ikka ja jälle meelde.

22.09.2011, Hannes Hanso
Postimees
Kaitseuuringute keskuse teadur Hannes Hanso kirjutab, et tõenäoliselt võidab Iisrael praeguse lahingu ÜROs ja palestiinlased soovitud täisliikme staatust ei saa. Kuid võit lahingus ei pruugi tähendada võitu sõjas, Lähis-Ida ajalugu tuletab seda meile ikka ja jälle meelde.
ÜRO täieõiguslikuks liikmeks saamise taotlust ei saa president Mahmoud Abbasile keegi keelata. Palestiinlaste president on väga nõrkade kaartidega mängides teinud hämmastavalt kõrgelennulise mängu – sõltumata sellest, kuidas asi lõpuks välja kukub, on Palestiina teema jälle maailma tähelepanu keskpunktis.
Mängu tagajärjel on palestiinlaste peamine rivaal ja vaenlane Iisrael isolatsioonis ja kaitsepositsioonil. USA, kes on lubanud julgeolekunõukogus vetot kasutada, on sunnitud tegema ülimalt ebapopulaarseid otsuseid ning riigil on äärmiselt raske tõestada, et on rahuläbirääkimiste küsimuses sõltumatu vahemehe rollis. Olukorda kasutavad ära Venemaa ja Hiina, kes näivad olevat leidnud niši, mis võimaldab USA kui ainsa superriigi autoriteeti mõnuga õõnestada.
Küsimus on ÜRO Julgeolekunõukogus tekitanud väga selge lõhe. Venemaa ja seekord eriti häälekalt ka Hiina on oma palestiinlasi toetava positsiooni kõigile teatavaks teinud. Mõlemad riigid pooldavad Palestiinale täieõigusliku liikmestaatuse andmist. Venemaa puhul pole palestiinlaste toetamine midagi uut.
Mõneti üllatav on hiinlaste aktiivne poolehoid Abbasile. Hiina on end sellistest debattidest üldiselt distantseerinud ja eelistanud erapooletust. Riigil on arvestatavad majandussuhted Iisraeliga, mida liigagar palestiinlaste toetamine võib negatiivselt mõjutada.
Hiinas korraldatakse sel teemal suisa küsitlusi, selgitamaks, milline on avalik arvamus – BBC andmetel toetab 56 protsenti küsitletutest Palestiinale ÜRO liikmestaatuse andmist. Võib uskuda, et Hiina üritab praeguse käitumisega korvata oma möödapanekuid nn araabia kevade asjus, kus sattus valel ajal valedele inimestele panustama,  eriti mis puudutab Gaddafit.
Palestiinlased väidavad, et ÜRO täieõiguslikuks liikmeks saamise taotlemisele ei ole neil enam mingit alternatiivi – läbirääkimised Iisraeli võimudega on peatatud, kuna võimalused edu saavutada on olematud, nagu viimase 20 aasta arengud on näidanud. Täieõiguslikuks ÜRO liikmeks saamine võimaldaks neil organisatsioonis hääletada, ühineda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja teiste ÜRO allorganisatsioonidega.
Vähetähtis pole palestiinlaste poolt vaadatuna ilmselt ka see, et praegu Iisraeli kontrollitud territooriume ei nimetataks tulevikus «vaidlusalusteks», vaid «okupeeritud» territooriumideks.
Samas möönavad ka palestiinlased ise, et reaalseid muutusi inimeste igapäevaelus nii läänekaldal kui Gazas ÜRO liikmestaatus neile vähemalt esialgu kaasa ei too ehk liikmesus «toitu lauale ei pane».
Suurema osa ÜRO liikmesriikide toetus selles küsimuses kuulub, vähemalt palestiinlaste hinnangul, nagunii neile. Teiselt poolt on selge, et lähipäevil kulmineeruv surve taotluse esitamata jätmises on suur. Sõltub ju Palestiina omavalitsuse majanduslik käekäik, sotsiaalsüsteemi ülalpidamine, ametnike palkade maksmine ja muu selline väga olulises ulatuses doonorriikide panusest ning ka Iisraeli koostööst.
Mõned doonorriikidest võivad praegu surve avaldamiseks abisummasid vähendada või nende maksmise üldse lõpetada. Veel 2008. aastal sai Palestiina valitsus välisabi 1,8 miljardi dollari ulatuses aastas. Välisabi ulatus Palestiina eelarves väheneb üsna järjekindlalt, kuid on hetkel siiski veel kriitilise tähtsusega. Käesoleval aastal lubati abiks 970 miljonit dollarit.
USA finantsabi katkestamine, mida Kongress on juba teha ähvardanud, ei pruugi soovitud mõju avaldada. USA võib ka vähendada oma makseid ÜRO Palestiina programmidesse, kuid usutavasti lubavad tekkiva vaakumi täita jõukad araabia riigid eesotsas Saudi Araabiaga. Saudid teatasid juba nädala keskel 200 miljoni dollari eraldamisest, mille abil Palestiina valitsusaparaati vähemalt mõnda aega veeremas hoitakse.
ÜROs on taas tekkinud olukord, kus USA saab olema Iisraelile lojaalseks jäämise nimel üsna arvestatavas vähemuses. Palestiinlaste välisministri Riyad al-Malki hinnangul toetaksid täisliikme staatuse andmist üheksa julgeolekunõukogu liiget 15st. Mõned suursaadikud ilmselt oleksid õigel hetkel mingil muul tähtsal kohtumisel, see tähendab, et loobuksid hääletamisest, jäädes nii erapooletuks.
Iisraeli peaministril Netanyahul ei ole praeguse sisepoliitilise status quo tõttu Palestiina ÜRO täieõigusliku liikmestaatuse saavutamise küsimuses kuigi palju manööverdamisruumi, eriti mis puudutab Palestiina riigi rajamist 1967. aasta sõjale eelnenud piiridesse ja Jeruusalemma staatust. Sama võib öelda rahvusvahelist üldsust pikka aega nördima pannud juudi uusasunduste jätkuva rajamise kohta vaidlusalustele aladele.
Iisraeli valitsuses domineerivad Benjamin Netanyahu ning Likudi partei juhtimisel seisukohad, mis võrreldes mitme viimase perioodi valitsusega on ilmselgelt vähem kompromisside saavutamisele suunatud.
Moldovas sündinud Iisraeli välisminister Avigdor Lieberman, kes on ühtlasi Yisrael Beiteinu ehk Knessetis suuruselt kolmanda partei juht, on samuti tuntud palestiinlaste ning ka Iisraeli araablaste suhtes karmikäelisema poliitika esindajana. Välisminister hoiatas alles eelmisel nädalal, et kui palestiinlased ei loobu plaanist ÜRO täieõigusliku liikme staatust taotleda, on oodata «karme ja tõsiseid tagajärgi».
Sekulaarse ning natsionalistliku partei juhina on Lieberman varem kutsunud Iisraeli katkestama kõik suhted Palestiina presidendi Mahmoud Abbasi valitsusega.
Praegu koosneb valitsuskoalitsioon aga kokku kuuest parteist, mille hulgas väiksematel on Knessetis vaid mõned kohad. Nii on paremäärmuslikul ja religioossel HaBayit HaYehudil 120-kohalises rahvaesinduses küll vaid kolm kohta, kuid ka koht valitsuses. Valitsuse kooshoidmiseks vajalikud sõnumid ja käitumine dikteeritakse seega suhteliselt kompromissitute ja arvatavasti ka mitte iisraeli poliitilist mainstream’i esindavate jõudude poolt.
Liberaalsemad valitsuspartnerid on konservatiivsete väikejõudude pantvangid ning oma tegevuses ilmselgelt käsist-jalust seotud. Tagajärjeks on aga Iisraeli üha suurenev isolatsioon ka oma varasematest regionaalsetest partneritest, Egiptusest, Jordaaniast ja Türgist. Iisraeli peaministri Netanyahu kinnitus, et Iisrael on kohe valmis New Yorgis laua taha istuma ja läbirääkimisi jätkama, ei kõla kunagiste partnerite jaoks enam sama veenvalt kui varem.
Palestiinlaste poolt vaadatuna ei tohiks USA seisukoht nende ÜRO-püüdlused julgeolekunõukogus vetostada tulla mingi üllatusena. USA on alates 1972. aastast kasutanud oma õigust Iisraeli rahvusvahelisi norme rikkuva käitumise vastu suunatud resolutsioonid üksinda maha hääletada kokku 42 korral.
USAl võib praegu veel olla lootus, et ehk õnnestub palestiinlased ära rääkida ja Abbas loobub viimasel hetkel. Täielikult välistada sellist asjade käiku veel ei saa. USA on viimase kuu jooksul saatnud palestiinlaste juurde tipptasemel ametnikke, David Hale’i ja Dennis Rossi, et veenda president Abbasi oma pingutustest loobuma.
Selle artikli kirjutamise ajaks ei olnud veel toimunud president Obama ja president Abbasi kohtumist, kus ameeriklased ilmselt ei jäta kasutamata ainsatki võimalust, et palestiinlasi ÜRO liikmestaatuse nõudmisest loobuma veenda.
Veel aasta tagasi väitis president Obama, et loodab 12 kuu jooksul näha Palestiinat ÜRO 194. täieõigusliku liikmena. USA jätkuvad majandusraskused ja tulevased presidendivalimised on sundinud Obamat oma positsiooni korrigeerima. Mõjukate juudiringkondade toetus nii äris kui poliitikas on USAs presidendiks kandideerijale kriitilise tähtsusega.
Arvestades nn araabia kevade taustal toimuvat revolutsioonilist olukorda kogu regioonis, võib seekord tegu olla üsna ohtliku valikuga. Milline on USA kui suurriigi signaal valimisteks valmistuvale Egiptuse rahvale?
Kuidas reageerivad USA liitlased regioonis ehk Saudi Araabia, Katar, Bahrein jne? Millist laiendatud kõlapinda leiab regioonis Iraani Iisraeli- ja USA-vastane retoorika? Kas USAd nähakse kui Iisraeli toetajat ükskõik mis hinna eest või kui põhimõttekindlat liitlast vabaduse ja demokraatia saavutamisel?
USAd peaks tõsiselt muretsema panema ka oma araabia maailma lähedaste liitlaste võimalik vastureaktsioon – toetavad ju Araabia Liiga riigid nagu üks mees Palestiina ÜRO-püüdlusi. Väga oluline on samas kontekstis tähele panna Türgi kiirelt muutuvat rolli regioonis. Iisrael kaotas oma kunagise moslemiriigist strateegilise liitlase Türgi, kuna keeldus Türgilt vabandust palumast humanitaarabi Gazasse toimetanud laeval toime pandud üheksa Türgi kodaniku tapmise eest möödunud aasta mais.
Tänu Iisraeli kangekaelsusele käib Türgi peaminister Erdogan regioonis visiitidel ning saab popstaarile omase vastuvõtu osaliseks. Erdogan süüdistab just Iisraeli valitsuse kangestunud mõtteviisi selles, et Lähis-Ida rahuprotsess on peatunud. Loomulikult ei jää poliitiliste muutuste laineharjal liikuval Lähis-Ida tavakodanikul tähele panemata Türgi liidri sõnum, et Palestiina ÜRO-staatuse muutmine ei ole mitte valik, vaid kohustus.
Näib, et regioonis aastate jooksul välja kujunenud stabiilsus, mis toetus autoritaarsete võimuperekondade kokkulepetele Iisraeli ja USAga, on koos populaarsete revolutsioonide lainega murenemas.
Praegu tundub, et Iisrael ei ole olukorra kiiret muutumist ja selle võimalikke tagajärgi veel täies ulatuses adunud. Palestiina küsimus on suurele osale araablastele ja kogu maailma moslemitele sama hästi kui oma isikliku au ja uhkuse küsimus. President Abbas mõistab panuseid viimase vindini tõstes seda väga hästi.
ÜROs praegu toimuv mõjutab väga selgelt suunda, milles vanad autokraatlikud juhid kukutanud ning valimisteks valmistuvad araabia riigid pärast valimisi liikuma hakkavad. Iisraeli pingutused palestiinlaste tõrjumisel võivad ühel hetkel moonduda radikaalsetele parteidele antavateks häälteks Egiptuses, Türgis, Tuneesias, Liibüas ja Jeemenis.
Ei maksa ka unustada, et Läänekaldal valitsev Fatah ning Gazat kontrolliv Hamas leppisid mais kokku, et viivad aasta jooksul mõlemas piirkonnas läbi valimised. Abbasi püüdluste ebaedu korral võib seegi palestiinlaste poliitikat radikaliseerumise, mitte mõõdukuse poole viia. Hamasi kontrollitud Gaza ametnikud väidavad, et Abbas ei ole nendega ÜRO teemat arutanud – üht- või teistpidi positsioneerimine tuleb hiljem.
Tõenäoline on, et Iisrael võidab praeguse lahingu ÜROs ja palestiinlased soovitud täisliikme staatust ei saa. Lahingu võitmine ei pruugi kindlasti tähendada sõja võitmist, nagu ajalugu meile Lähis-Idas ikka ja jälle meelde tuletab.

Kategooriates: Blogi