detsember 18, 2020

Valimised lõhestunud Ameerika Ühendriikides

AFP/Scanpix
Joe Bideni toetajad Michigani osariigi Kapitooliumi ees nõudmisega austada hääletustulemust.
Joe Bideni toetajad Michigani osariigi Kapitooliumi ees nõudmisega austada hääletustulemust.

Joe Bideni administratsioon on Eestile parem valik.

Hoolimata koroonaviiruse põhjustatud keerulisest olukorrast kogu riigis püsis valimisaktiivsus seekordsetel Ameerika Ühendriikide valimistel kõrge. Presidendivalimistel sai ametisolev president Donald J. Trump rekordilised 73 miljonit häält, kuid võiduks sellest ei piisanud. Tema konkurent Joseph Robinette Biden jr kogus kuus miljonit häält rohkem ning edestab Trumpi tulevase presidendi valimisi otsustavas valimiskogus, kus tal peaks 14. detsembril toimuval lõpphääletusel olema 306 toetajat Trumpi 232 vastu.

Mõlemad võitsid 25 osariiki, kuid Biden saab endale ka pealinna Columbia ringkonna ja Nebraska 2. valimisringkonna toetuse, samal ajal kui Trumpile lisandub võit Maine’i 2. valimisringkonnas.[i] Võrreldes valimistega 2016. aastal toetasid seekord demokraate Pennsylvania, Michigani, Wisconsini, Arizona ja Georgia osariigid, samal ajal kui Trumpil ei õnnestunud osariike juurde võita.

Lisaks presidendivalimistele toimusid Ameerika Ühendriikides veel mitmed föderaalse ja kohaliku tasandi valimised, mille käigus uuenes ka USA Kongress: kolmandik Senatist  ja Esindajatekoda. Senati valimistel kaotasid vabariiklased vaid  ühe koha, mis on parem tulemus, kui neile valimiste eel ennustati. Kaks kohta Georgia osariigist selguvad küll teise vooru valimistel jaanuaris. Esindajatekoja valimistel võitsid vabariiklased kohti juurde, kuid napp enamus jäi endiselt demokraatidele.[ii]

Publitsist Tom Brokaw[iii] pidas intervjuus NBCle Trumpi ja vabariiklaste edu põhjuseks paljude lihtsate ameeriklaste hirmu koroonapandeemia piirangute ja nende võimalike tagajärgede eest, sest viirust ignoreeriv Trump kutsus ameeriklasi karantiini asemel tööle minema. Samuti võisid paljud konservatiivsemad ameeriklased tunda muret liikumise Black Lives Matter algatatud rahutuste ning tühistamiskultuuri (cancel culture) tõusu võimalike tagajärgede ees.[iv]

Kõrgenenud valimisaktiivsus viitab tugevale ideoloogilisele lõhestatusele Ameerika ühiskonnas, mis sundis mõlema konkureeriva maailmavaate esindajaid massiliselt välja tulema ning end kuuldavaks tegema.

Kui paljude Eesti kodanike jaoks on kõige põletavam ühiskonna ees seisev probleem kooseluseadus, siis paljude ameeriklaste meeli hõivavad sarnaselt võitlus abortide vastu ja relvakandmisõigus. Suur osa fundamentalistlikke konservatiivse maailmavaate toetajaid (the Base) koondusid president Trumpi ümber, kes on oma väljaütlemistes seda maailmavaadet vägagi groteskselt esindanud ning jaganud ühiskonna kujundlikult hea ja kurja vahelises võitluses vastanduvateks ameeriklasteks (headeks kvalifitseeruvad vaid konservatiivid) ja demokraatideks, erinedes selle poolest kardinaalselt näiteks varasemast konservatiivsest presidendist Ronald Reaganist, kes presidendiks valituna üritas ühiskonda ühendada.

Demokraatliku partei valimiskarussellilt väljus võitjana president Barack Obama aegne asepresident Joe Biden, keda aitasid mitmekümne kandidaadi seas võidule suurem nimetuntus ning tema taha koondunud mustanahaliste valijate enamus. Kuid ka demokraadid on lõhenenud mõõdukamaks tiivaks (keda esindas Biden) ja vasakpoolseks nn progressiivseks tiivaks, keda eelvalimistel esindasid edukalt Vermonti osariigi senaator Bernie Sanders ja Massachusettsi senaator Elizabeth Warren.

Pärast 2016. aasta valimisi muutus vabariiklaste imago tugevasti sõltuvaks president Trumpist, kes juhtis riiki nagu oma kunagist populaarset telesaadet „The Apprentice“[v], mille tunnuslauseks sai võistlejate teekonna lõppu kuulutav „You are fired“ (ee: sa oled vallandatud). Oma nelja-aastase võimuperioodi juures kasutas Trump seda korduvalt nende kabinetiliikmete kohta, keda ta ei pidanud  endale ustavaks, olgu näideteks välisminister Rex  Tillerson, kaitseminister Jim Mattis, kohtuminister Jeff Sessions, sisejulgeolekuminister Kirstjen Nielsen, administratsiooniülem John Kelly, rahvusliku julgeoleku nõunikud Herbert R. McMaster ja John Bolton jpt, kes vallandati või sunniti ise lahkuma.

Demokraatlikud traditsioonid osutusid Trumpist ikkagi tugevamaks ning 3. novembril ütles  enamik ameeriklasi „You are fired“  talle endale. Pärast valimisi jätkas Trump ootuspäraselt obstruktsionistlikku poliitikat, keeldus valimistulemusi tunnistamast ning esialgu ka igasugusest koostööst Joe Bideniga. Miski ei viidanud sellele, et Trump kavatseks üldse 20. jaanuaril võimu Bidenile üle anda, ta vallandas kaitseminister Mark Esperi ja küberjulgeoleku ja infrastruktuuri julgeoleku agentuuri (CISA) juhi Christopher Krebsi, kes nimetas valimiste korraldamist kõige turvalisemaks USA ajaloos, samal ajal kui välisminister Mike Pompeo ja pressisekretär Kayleigh McEnany teatasid sujuvast üleminekust Trumpi teisele ametiajale.

Trump viitas ulatuslikele valimispettustele, kuigi ta pole oma väidete tõenduseks suutnud  esitada ühtegi vähegi usaldusväärset tõendit ja tänaseks (novembri lõpuks – toim) on valdav osa tema algatatud kohtuasju tagasi lükatud. Kui võtmeosariigid (sh Georgia, Michigan, Pennsylvania, Nevada) olid valimiste  tulemused kinnitanud, siis 23. novembril lubas Trump lõpuks alustada üleminekuprotseduuridega ning kinnitas kolm päeva hiljem, et kui kaotab valimiskogu hääletuse, siis lahkub Valgest Majast.

Donald Trump on poliittehnoloogide oskusliku kuvandiehitamise abil  (eeskätt tuleb siin kiita Steve Bannonit[vi]) üles töötatud edukas kaubamärk, kes on suurele osale Ameerika konservatiividest saanud pimesi järgitavaks kultuslikuks liidriks. Kultusjuhina peab Trump tagama talle ustavate jüngrite toetuse ning kontrolli vabariikliku partei üle. Selle tarvis tuleb luua müüt temalt  varastatud valimistest.

Senaator Mitt Romney võrdles Trumpi positsiooni tema koduparteis 900-naelase gorillaga. President Obama märkis intervjuus väljaandele The Atlantic, et Trump pole just Ameerika traditsioonilise mehelikkuse eeskuju, kuigi esineb sellena.

„Mõtlen Ameerika kultuuri klassikalise meeskangelase kujule, kelle najal teie ja mina suureks oleme kasvanud: John Wayne, Gary Cooper, Jimmy Stewart, Clint Eastwood. 1930. ja 1940. aastatel valitses mehelikkuse kood, arusaam, et mees on oma sõnale truu, võtab vastutuse, ei kurda, pole kiusaja, vaid kaitseb haavatavaid kiusajate eest. Ja isegi kui teid ärritab ärksus (wokeness) ja poliitkorrektsus ning soovite, et mehed oleksid jälle mehed, olles väsinud, et kõik kaebavad patriarhaadi üle, ei oleks ma arvanud, et eeskuju on (1950.–1980. aastate koomiksikangelane) Richie Rich – kaeblev, valetav, ei-taha-võtta-vastutust tüüpi kuju.“[vii]

Eesti kirjandusklassikast vastab sellisele tegelaskujule kõige enam Jorh Aadniel Kiir, kes tahtis saada taluomanikuks samasuguse pühendumusega kui Trump presidendiks.

Nelja-aastase ametiperioodi jooksul õnnestus Trumpil vabariiklik partei muuta isikukeskseks võimuparteiks, mida iseloomustab soov võimupositsioone mehitada juhile lojaalsete isikutega (yes-man). Talle opositsioonilised vabariiklased lahkusid erakonnast või sunniti vaikima. Paljud Trumpis pettunud mõjukad vabariiklased[viii] toetasid nendel valimistel hoopis demokraatide kandidaati, valdavalt olid nad küll ametist juba lahkunud, kuid Bideni poolt hääletamist tunnistas näiteks ka Vermonti  vabariiklik kuberner Phil Scott.

Opositsioonilised vabariiklased lõid ka poliitilise aktsioonikomitee The Lincoln Project, mis algatas ulatusliku kampaania president Trumpi vastu.  Trumpi soov isikuvõimu kindlustada puudutas väga oluliselt ka Ühendriikide võimustruktuuri kolmandat sammast ehk kohtusüsteemi. Trumpil õnnestus ametisse nimetada kolm Ülemkohtu liiget, mis tekitas sinna soliidse konservatiivse enamuse. Tasavägised valimised andsid vastuse, et Ameerika Ühendriikide  poliitikast Donald Trump ei kao ning teda esindav äärmuslusse kalduv bränd trumpism jääb endiselt mõjuvõimsaks ideoloogiliseks vooluks, mis on vallutanud vabariikliku partei. Saab olema rohkem maitse küsimus, kas 2024. aasta valimistel kandideerib Trump uuesti või esindab teda tema poeg Donald jr, kes on märgatavalt suurendanud poliitilist aktiivsust.

Minu arvates on eksiteele viidud need, kes näevad president Trumpi Ameerika Ühendriikide traditsioonilise väärtuspõhise välispoliitika järgijana, pigem iseloomustab Trumpi ajastut suurenev ebastabiilsus, mille käigus president on üritanud korduvalt  väljakujunenud poliitilisi käitumismustreid muuta ning suunata riik isolatsionistlikumale ning protektsionistlikumale rajale.

Muu hulgas on Trump kritiseerinud NATO Euroopa liitlasi nende vähese panustamise pärast kaitsekulutustesse ja ähvardanud Ameerika Ühendriigid NATOst välja viia. Presidendi sõnu maksab võtta tõsiselt, sest tema  võimuperioodil on Ameerika Ühendriigid otsustanud lahkuda paljudest rahvusvahelistest organisatsioonidest ja kokkulepetest, sh Iraani tuumaleppest, kesktegevusmaa rakettide piiramise lepingust Venemaaga, Vaikse ookeani ülesest kaubandusleppest, ÜRO Hariduse, Teaduse, ja Kultuuri Organisatsioonist (UNESCO) ja viimati Rahvusvahelisest Terviseorganisatsioonist (WHO).

Välispoliitikas on Trump tegutsenud kui buumiaja õhumüüjast müügimees – palju kõlavaid sõnu ja pretensioonikaid kokkuleppeid, kuid vähe reaalseid tulemusi. Trump kohtus kolmel korral Põhja-Korea liidri Kim Jong Uniga, kuid hoolimata vastastikusest sümpaatiast ei suutnud need kohtumised lõpetada põhjakorealaste tuumarelvastusprogrammi. Lähis-Idas üritas Trump ehitada kahele  vaalale – Iisraelile ja Saudi Araabiale – toetuvat allianssi võitluses Iraani vastu ning mitmed Saudi Araabia liitlased (Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Sudaan) normaliseerisid suhted Iisraeliga, kuid kestev rahu Lähis-Idas on endiselt valgusaastate kaugusel. Iisraeli ja Palestiina rahulepe on sisuliselt varjusurmas.

Hoolimata Kataris sõlmitud rahuleppest Afganistani valitsuse ja Talibani vahel jätkub vaenutegevus seal endise hooga. Kodusõda jätkub Jeemenis. Süürias kindlustas president Assad oma positsioone ning kurdide toel õnnestus seal välja tõrjuda terroristlik Islamiriik, kuid president Trumpi ebajärjekindlus ilmnes Türgi invasiooni ajal 2019. aastal, kui kurdi liitlasi hüljates otsustati USA väekontingent Põhja-Süüriast välja viia. Lähis-Idas tugevnes Trumpi perioodil Venemaa ja Türgi mõju.[ix]

Joe Biden on alustanud oma kabineti komplekteerimist ning esimeses järjekorras nimetanud välis- ja julgeolekupoliitikat kujundama hakkavad juhtfiguurid. Välisministriks nimetas Biden Antony Blinkeni, rahvusliku julgeoleku nõunikuks Jake Sullivani, luurejuhiks Avril Hainesi, sisejulgeolekuministriks Alejandro Mayorkase, saadikuks ÜRO juures Linda Thomas-Greenfieldi, kes kõik on tunnustust leidnud pigem kogenud spetsialistide kui poliitikutena ja olid võtmerollides juba Obama administratsiooni ajal. Nimekas poliitik, endine välisminister, senaator ja demokraatide 2004. aasta presidendikandidaat John Kerry saab presidendi erisaadikuks kliimaküsimustes, mis näitab, et president Biden pöörab sellele teemale olulist tähelepanu. Biden on nimetanud taasliitumist Pariisi kliimaleppega ja WHOga uue valitsuse prioriteetideks.

Eestile on kasulik selline võim Washingtonis, mis on hea Ameerika Ühendriikidele, ja olen veendunud, et valitud president Biden oli praeguses olukorras ameeriklaste jaoks parim valik. Võime prognoosida, et tema ametiperioodil suhted Ameerika Ühendriikide ning tema Euroopa liitlaste vahel normaliseeruvad ning ka NATO institutsioonina stabiliseerub.

Peamurdmist tekitab Bideni presidentuur Venemaa presidendile Vladimir Putinile, kes oleks eelistanud Trumpi võitu juba sarnase maailmanägemise tõttu, mis tuli välja nende kohtumisel 2018. aastal Helsingis. See ei pruugi loomulikult veel liitlassuhteid tähendada, sest erinevad huvid konkurentide vahel jäävad püsima, kuid kindlasti oleks Trump olnud Putinile ideoloogiliselt mugavam partner kui demokraatlikest väärtustest lähtuv Biden, kellel on ette näidata  ka aastakümnete pikkune välispoliitiline kogemus.

Põhiline erinevus kahe administratsiooni vahel puudutab rahvusvahelisi käitumismustreid, mis Trumpi ajal muutusid väga hobbesiaanlikeks, „kõikide sõda kõikide vastu“ põhimõtetest lähtuvateks. Bideni asumisega Valgesse Majja väärtustatakse enam rahvusvahelist koostööd ning Ameerika Ühendriigid hakkavad taas kaasa rääkima globaalsete probleemide lahendamisel, nagu rahvusvahelised kliimakokkulepped, võitlus pandeemiatega (nt COVID-19), aga samuti vabakaubanduse ja relvastuse piiramise alased kokkulepped, mida lahkuv president paljuski ignoreeris. Trumpi tigeda sülge pritsiva müügimehe Ameerika kuvandi asemel hakkab Bideni administratsiooni iseloomustama märksa tasakaalukam ravitseja ja diplomaadi kuvand.

[i] Kaks osariiki – Maine ja Nebraska – jagavad osariigid valimisringkondadeks, samal ajal kui teistes osariikides tagab võit osariigis kõikide valijameeste toetuse.

 

[ii] Hetkeseisuga vastavalt  50 : 48 vabariiklastele ja 222 : 205 demokraatidele, kuid vabariiklased on ees alles jäänud kaheksas Esindajatekoja võistluses, seega prognoositav vahekord võiks olla 222 : 213.

 

[iii] Tom Brokaw (1940) on kauaaegne NBC uudisteankur ja paljude raamatute autor, kellele president Obama andis 2014 Presidendi Vabadusmedali.

[iv] Poliitkorrektsusest välja kasvanud algselt vähemuste stigmatiseerimise vastane liikumine, mis soovib kõrvaldada avalikust ruumist tegelased või ettevõtted juhul, kui väidetakse, et nad on teinud või öelnud midagi vastumeelset või solvavat. Ameerika Ühendriikides on viimasel ajal löögi alla sattunud eriti kodusõjas konföderatsiooni poolel võidelnud  isikud.

 

[v] 2004.–2015. a New Yorgis Trump Toweris filmitud telekompanii NBC tõsieluseriaal, mida juhtis Donald Trump.

 

[vi] Paremäärmuslike vaadetega Trumpi 2016. aasta presidendikampaania juhtfiguur ning presidendi administratsiooni peastrateeg kuni augustini 2017, kes on 2020 saanud süüdistuse kelmuses ja rahapesus.

 

[vii] The Atlantic. Why Obama Fears for Our Democracy. www.theatlantic.com/ideas/archive/2020/11/why-obam…

 

[viii] Sh endised ministrid Colin Powell, William Cohen, Chuck Hagel, Tom Ridge, senaatorid Jeff Flake, John Warner, Larry Pressler, kubernerid John Kasich, Rick Snyder, Christine Todd Whitman, William Weld, mõjukad vabariiklased Carly Fiorina, Meg Whitman, Cindy McCain jpt.

 

[ix] Mainida tasuks veel USA vahendatud Serbia ja Kosovo ühisdeklaratsiooni suhete normaliseerimiseks ja kolmepoolset kaubanduslepet Kanada ja Mehhikoga, mis vahetas välja Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe NAFTA, mida Trump on nimetanud kõigi aegade halvimaks lepinguks. Sisulisi muutusi kahe lepingu vahel oli vähe, kuid Trump sai kokkuleppe enda nimele kirjutada.

 

Kategooriates: Paberväljaanne