juuli 20, 2015

Iraani tuumalepe – parem kui alternatiivid

British Foreign Secretary Philip Hammond (2nd R), U.S. Secretary of State John Kerry (R) and European Union High Representative for Foreign Affairs and Security Policy Federica Mogherini (L) talk to Iranian Foreign Minister Mohammad Javad Zarif as the wait for Russian Foreign Minister Sergey Lavrov (not pictured) for a group picture at the Vienna International Center in Vienna, Austria July 14, 2015. Iran and six major world powers reached a nuclear deal on Tuesday, capping more than a decade of on-off negotiations with an agreement that could potentially transform the Middle East, and which Israel called an "historic surrender". REUTERS/Carlos Barria
British Foreign Secretary Philip Hammond (2nd R), U.S. Secretary of State John Kerry (R) and European Union High Representative for Foreign Affairs and Security Policy Federica Mogherini (L) talk to Iranian Foreign Minister Mohammad Javad Zarif as the wait for Russian Foreign Minister Sergey Lavrov (not pictured) for a group picture at the Vienna International Center in Vienna, Austria July 14, 2015. Iran and six major world powers reached a nuclear deal on Tuesday, capping more than a decade of on-off negotiations with an agreement that could potentially transform the Middle East, and which Israel called an "historic surrender". REUTERS/Carlos Barria

14. juulil Iraani ja P5+1 riikide (ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget ja Saksamaa) sõlmitud laiahaardeline leping tähistab olulise ajaloolise etapi lõppu. Lepe tõstab Iraani välja paariariigi staatusest, lõpetab ÜRO kehtestatud sanktsioonid ja kehtestab ranged kontrollid tuumarajatistele. Pooldajad kiidavad diplomaatia võidukäiku, vastased muretsevad, et Ameerika andis alla liiga kergekäeliselt ja et leppe tulemusel muutub olukord Lähis-Idas veelgi ebastabiilsemaks. Mõistmaks leppe tegelikku mõju rahvusvahelisele julgeolekule, tasub keskenduda leppele endale ja jätta kõrvale muud Iraaniga seonduvad ohud.

14. juulil Iraani ja P5+1 riikide (ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget ja Saksamaa) sõlmitud laiahaardeline leping tähistab olulise ajaloolise etapi lõppu. Lepe tõstab Iraani välja paariariigi staatusest, lõpetab ÜRO kehtestatud sanktsioonid ja kehtestab ranged kontrollid tuumarajatistele. Pooldajad kiidavad diplomaatia võidukäiku, vastased muretsevad, et Ameerika andis alla liiga kergekäeliselt ja et leppe tulemusel muutub olukord Lähis-Idas veelgi ebastabiilsemaks. Mõistmaks leppe tegelikku mõju rahvusvahelisele julgeolekule, tasub keskenduda leppele endale ja jätta kõrvale muud Iraaniga seonduvad ohud.

Kokkulepe on kauaoodatud kulminatsioon kriisile, mis on kestnud ligi kolmteist aastat. 2002. aastal paljastati Iraani varjatud tuumarajatised, millest alates on Euroopa Liit pingutanud, et leida kriisile diplomaatiline lahendus. Kaks aastat kestnud läbirääkimised Iraani tuumaenergia programmi üle hoogustusid pärast seda, kui Hassan Rouhani 2013. aastal Iraani presidendina Mahmoud Ahmadinejadi välja vahetas. Läbirääkimiste tähtaega pikendati korduvalt ja osapoolte lootusrikkad kommentaarid selle kohta, kui lähedal ollakse leppe sõlmimisele, muutusid kevadel juba naeruväärseks. Viimastel nädalatel olla läbi läbirääkimisruumi uste kostunud palju karjumist, häält olevat tõstnud nii Ameerika välisminister John Kerry kui ka Euroopa Liidu Kõrge esindaja Frederica Mogherini. Jõupingutused kulmineerusid eelmisel nädalal lõpuks siiski leppe allkirjastamisega.
Loe edasi: Poliitika.guru