november 11, 2011

Ida uus suurvõim

Hannes Hanso: Hiina rahvusvahelise staatuse tõus tõotab muutuda 21. sajandi esimese poole olulisemaks geopoliitiliseks muutujaks.

11.11.2011, Hannes Hanso
Diplomaatia
Hiina rahvusvahelise staatuse tõus tõotab muutuda 21. sajandi esimese poole olulisemaks geopoliitiliseks muutujaks.
Hiina RVl on suurriiklik atribuutika juba pikema perioodi jooksul olemas olnud. Riigil on koht ÜRO Julgeolekunõukogus, tuumarelv, maailma suurim armee, kiirelt kasvav majandus, ambitsioonikas kosmoseprogramm, maailma suurimad valuutareservid, tohutu potentsiaaliga inimkapital. Vaatamata välispidistele suurriiklikele tunnustele on Hiina rahvusvahelises plaanis kuni viimaste aastateni ennast küllalt tagasihoidlikult ülal pidanud. Üha sagedamini näeme märke sellest, et enam see nii ei ole. Riik panustab üha enam ja üha rafineeritumalt oma tõusva staatuse kinnistamisse ja nn suurriikliku atribuutika täiendamisse. Eriti selge pööre Hiina käitumises toimus pärast 2008. aasta Pekingi olümpiamänge. Riigi enesekindlus rahvusvahelise mastaabi tegijana tõusis kordades. Grandioosse Shanghai EXPO edukas korraldamine lisas vaid usku oma võimetesse. Hiina ambitsiooniks rahvusvahelises elus on n-ö riigi õiglase koha taastamine. Milline see õiglane koht Hiina nägemuses on, me veel ei tea, kuid Hiina käitumine näitab, kuhu teel ollakse. Viimased aastad, ja eriti aastad pärast finantskriisi algust, on olnud Hiina jaoks eriti edukad. Kriis on Hiina jaoks olnud tegelikult väga hea kriis. Kõik suurriigi staatuseks vajaminevad komponendid, olgu need majanduslikud, poliitilised või sõjalised, on vis-à-vis ülejäänud maailm, eriti USA ja Euroopa, pidevalt tugevnemise märke näidanud. Hiina poole vaadatakse üha enam kui mitte ainult regionaalse jõukeskuse, vaid ka kui globaalse tegija poole. Eelmisel aastal möödus Hiina majanduse suuruselt Jaapanist, kasvades USA järel teiseks majanduseks maailmas. Nüüd on aja küsimus, millal USA troonilt lükatakse. Hiinast on saamas riik, mis suudab pakkuda lahendusi või millel on võtmeroll lahenduste pakkumisel. Seda tendentsi näeme ehedalt täna, mil Euroopa sipleb finantskriisis ja vajab vahendeid mingisugusegi usaldusväärsuse säilitamiseks. Hiina edu pant, vastupidiselt Euroopa ja USA mudelile, on olnud haruldane võimekus teenida rohkem kui kulutada. „Pehmemale“ poolele ehk valuutareservide olemasolule ja poliitilise mõju kasvule lisandub ka teine pool – relvajõudude aktiivne moderniseerimine, kosmoseprogramm, kübervõimekus. Hiina huvides on oma relvajõudude arendamine nii, et tõuseks suutlikkus oma huve kaitsta Hiinast füüsiliselt üha kaugemates piirkondades.
ELi püüdlused Hiinast kriisi haldamiseks raha saada näitavad, kuivõrd on olukord tänases maailmas muutunud. 2008. aasta detsembris kohtus toona ELi eesistujariigi Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy Gdanskis dalai-laamaga. Hiina lükkas ilma pikema tseremooniata teadmata tulevikku ELi-Hiina tippkohtumise ja praktiliselt külmutas tipptasemel suhtluse Prantsusmaaga. Suhted on seejärel tasapisi paranenud ning kindlasti Hiina tingimustel. Täna elame maailmas, kus Hiinat nähakse kui olulist osalist finantskriisile lahenduste otsimisel. Pärast eurotsooni kriisikohtumist 27. oktoobril helistas president Sarkozy just oma Hiina kolleegile Hu Jintaole, et muuhulgas ka seda teemat arutada. Oktoobri viimastel päevadel külastas Pekingit eurotsooni stabiliseerimisfondi juht Klaus Regling, et promoda hiinlastele osalust EFSFi (European Financial Stability Fund) võlakirjade ostmiseks. Reglingi sõnul on EFSFis osalemine hiinlaste jaoks lihtsalt tulus investeering ja ei midagi rohkemat. Eurotsooni päästepaketti loodetakse Pekingi varakambritest meelitada 100 miljardit eurot. Paradoksaalsel kombel, eriti viimaseid arenguid arvesse võttes, jätkab EL Hiinas kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvate abiprogrammide finantseerimist.
Hiinlaste poolt vaadatuna võiks Euroopa finantsskeemides osalemiseks olla üsna mitu mõjuvat põhjust. Esiteks see, et Hiina RVl on maailmas suurimad valuutareservid, mille koguväärtus on umbes 3,2 triljonit dollarit – see on pidevalt kasvav number. Hiina lihtsalt peab oma vaba vara tootlikult paigutama ja sellelt lisatulu teenima. Teiseks, Hiina püüab samm-sammult vähendada USA võlakirjade osa oma investeeringute paketis ehk siis soovib n-ö munad ühest korvist välja võtta ja mitmesse korvi ümber jagada. Viimastel aastatel on Hiina-poolne kriitika USA kehva finantsdistsipliini ja investeeringute ebaturvalisuse üle korduvalt tõstatunud ka kahe riigi vahelistel tippkohtumistel. Hiina on omanud USA võlakirju kuni 1 triljoni dollari väärtuses. Täna peetakse Pekingis seda numbrit liiga kõrgeks. Hiinat ärritab väga ka pidev USA-poolne surve jüaani kursi revalveerimiseks. Kolmandaks võib arvata, et Hiina varapaigutused eurotsooni päästefondi ei tule ilma teatud poliitiliste õngekonksudeta. Hiina on aastaid üritanud lüüa kiilu USA ning ELi vahele, et saavutada 1989. aastal  kehtestatud relvastusembargo tühistamine Hiinale. Riik on vähemalt ühe korra olnud loodetud eesmärgile üsna lähedal – suured ELi liikmesriigid Saksamaa ja Prantsusmaa on andnud Hiinale sobivaid signaale. USA jõulise sekkumise tõttu jäi asi tookord ära. Täna on käes olukord, kus Hiina võiks uuesti vaadata, kui kaugele eurooplased on selles küsimuses nõus minema. Suured relvastushanked oleks usutavasti meelt mööda paljudele vastavat tootmisvõimekust omavatele riikidele. Neljandaks, Hiina ei ole vaatamata aastatepikkusele teematõstatusele suutnud ELilt saada ametlikku kinnitust oma turumajandusega riigi staatuse (ingl k: Market Economy Status, MES) nõudele. Tippkohtumiste jutupunktides on teema alati sees olnud. Viimati võttis selle teema üles Hiina peaminister Wen Jiabao Maailma Majandusfoorumil septembri keskpaigas. Vastava staatuse omamine muudaks Hiina ettevõtted oluliselt immuunsemaks Euroopa-poolse kriitika osas raskele turuligipääsule ja sisenemispiirangutele Hiina turul, samuti antidumpingu küsimustes. Hiina huvides oleks kindlasti ka Euroopa-poolse inimõiguste kriitika vähendamine ja Tiibeti liikumise üha suurem isoleerimine – ka need oleks teemad, mille Hiina võiks päästepaketis osalemise eest tasuks küsida. Viiendaks, Hiina peab kaaluma läbi ka stsenaariumi, kus rahahädas visklev Euroopa ei suuda varasemates kogustes Hiina kaupu osta. Euroopa turgudele tootmine on aga Hiinas arvestatava suurusega panustaja tööhõivesse, eriti ranniku tööstuspiirkondades. Sajad kinnipandud või vähendatud töökoormusega tehased, mis Euroopa kriisi venimisele võivad järgneda, ei ole kindlasti ka Hiina huvides. 2008. aasta finantskriisi tõttu kokku tõmbunud tarbimine Euroopas ja mujal jättis Hiinas tööta mitu miljonit migranttöölist – stsenaarium, mille kordumist Pekingis kindlasti näha ei soovita. Viimaste kuude statistika kinnitab neid kartusi, nõudlus Hiina kaupade järele on vähenenud. Last but not least, Hiina vajab ELi liikmete toetust, et suurendada oma esindatuse taset sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu IMF.
Arvata võib, et EL ei saa ülaltoodud raskete teemade osas vähemalt avalikult Hiinaga siduvaid kokkuleppeid teha ja täna pole ka kindel ka see, et Hiina oma vahendeid Euroopa soovitud määral investeerib. G20 kohtumisel Cannes’is, millel osales ka Hiina president, sellist lubadust vähemalt ei antud.
Küll aga on kindel see, et Euroopa ja USA jätkuvad rahahädad mängivad ideoloogilises plaanis kõvad ässad kätte just Hiina kommunistidele. Kurguni võlgades arenenud riigid, kes varem arenguriikidele nii poliitika kui ka majanduse osas alati isalikult „loengut“ lugesid, on oma üsna vastutustundetu ülelaenamisega maha mänginud arvestatava osa oma moraalsest kapitalist, mis neil Hiina RV suguse riigi ees varem oli. Hiina kompartei vaatab oma rahvale kodus otse silma ja ütleb: „Näete, seltsimehed, meil oli õigus. Euroopa seisab, müts käes, meie ukse taga. Meie ühiskondliku arengu mudel on parem.“ Viimane ei kehti sugugi vaid Hiina sisepoliitilise argumendina. Hiina arengut jälgivad imetlusega paljud riigid Aafrikas, Kesk-Aasias, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Nemadki saavad siit oma õppetunni ja suunised edaspidiseks käitumiseks. Majanduslik olukord ja poliitika käivad möödapääsmatult käsikäes. Läänemaailma kriis võimaldab Hiinal ka oma poliitilist süsteemi õigustada mitte ainult kodus, vaid ka palju kaugemal. Sellega õõnestatakse tulevikus läänemaailma väärtuspõhist lähenemist veelgi. Hiina on oma kunagised nõrkused suutnud trumpideks mängida. Sellest protsessist võib saada oluline komponent uue rahvusvahelise süsteemi tekkimisel, eriti kui ka lääneriigid oma välissuhted „hiinastavad“, st väärtuspõhisusest loobuvad.
Uut taset maailmapoliitikas ilmestab ehedalt ka see, et kommunistlik Hiina on üha kõvahäälsemalt asunud kritiseerima USAd (kunagist vabamajanduse etaloni ja kapitalismi ideoloogilist keskust) kehva finantsdistsipliini pärast (laenusõltuvus) ja muretseb avalikult oma varapaigutuste turvalisuse üle USAs (USA peab õppima oma võimaluste piires elama). Hiina kriitika USA suunal käsitleb ka protektsionistlikke meetmeid nagu tariifid ja siseturukaitse. Barack Obama presidendiks valimist nähti Hiinas kui võimalust USAga suhteid soojendada. Erimeelsused kahe suurriigi vahel on aga pigem kasvanud kui kahanenud. Hiinat ärritab pidevalt USA nõudmine valuutakursi revalveerimiseks. See muudaks Hiina ekspordi kallimaks ja impordi USAst odavamaks. Obama administratsiooni 2010. aasta jaanuari otsust Taiwanile 6,4 miljardi dollari eest relvastust müüa nähti Hiinas kui tõsist solvangut ja fundamentaalsete huvide riivet – Hiina RV ähvardas USAd esimest korda majandussanktsioonide kehtestamisega. Samasse kategooriasse võiks paigutada president Obama otsuse 2010. aasta veebruaris dalai-laamaga kohtuda. USA lennukikandjate visiidid Hiina rannikualade lähistele, olgugi et õppusteks Lõuna-Koreaga, demonstreerivad Hiina jaoks ainult üht – USA üritab koos liitlastega Hiina huve jalge alla tallates riiki sisse piirata. Pekingi jaoks on raske seedida hiljutist Hillary Clintoni avaldust Lõuna-Hiina merel toimuva kohta, et piirkond kuulub USA „rahvuslike huvide“ valdkonda. USA kaitseminister Leon Panetta teatas selle aasta oktoobris, et vaatamata pingelisele eelarvele kavatseb USA oma kohalolekut regioonis tõsta, et Hiina kasvavat sõjalist jõudu tasakaalustada.
Hiina kaitsekulutuste märkimisväärne kasv ja relvastuse kvaliteedi järjekindel paranemine tekitab peavalu nii Hiina lähinaabrite hulgas kui ka kaugemal. Vaatlejad täheldavad suuri kääre Hiina valitsuse retoorika ja hinnatavate kavatsuste vahel. Väga probleemseks peetakse kaitsekulutuste läbipaistmatust. Hiina on selles osas teinud küll teatud samme paranemise suunas – näiteks avaldatakse igal aastal nn Defence White Paper. See dokument jääb oma sisult üsna deklaratiivsele tasemele (meenub Postimehes ilmunud Hiinat ülistav erileht Eesti-Hiina diplomaatiliste suhete 20. aastapäeva tähistamiseks) ning oma loodetud eesmärki – usalduse tekitamist – ei täida. Hiina enda numbrid erinevad radikaalselt sellest, mida pakub reaalsete kulutuste määraks näiteks Rootsi uurimisasutus SIPRI või Pentagon. 2010. aasta White Paper’i alusel teatab Peking kaitsekulutuste määraks umbes 81 miljardit dollarit. SIPRI pakub samaks aastaks aga 114 miljardit, Pentagon suisa 160 miljardit. Keskvalitus toonitab kaitsekulutustest rääkides sõjaväelaste palgatõusu ja elamistingimuste tõstmise vajadust (erilist rõhku pannakse näiteks riietusele, majutustingimustele ja uuele voodipesule). Kulutused viimatinimetatud asjadele ei ole kindlasti väikesed – Hiinal on maailma suurim sõjavägi, kus tegevteenistuses 2,25–2,3 miljonit meest.
Hinnangud sellele, kui suur on Hiina kaitsekulutuste osa SKPst, on samuti radikaalselt erinevad. Kevadel toimunud parteikongressil Pekingis nimetas üks kompartei juhtidest, Li Zhaoxing, Hiina kaitsekulutuste määraks 1,4% SKPst. Li toonitas ajakirjanikele esinedes, et varjatud kaitsekulutusi Hiinal ei ole ning et Hiina eesmärgid on rangelt rahumeelsed ja kaitsele suunatud. Samal esinemisel märgiti ära ka India kaitsekulutuste kiire kasv ning suhe SKPsse (üle 2%) ja USA kaitsekulutused, mis moodustavad umbes 4% riigi SKPst.
Täna võib Hiina RV jätkuvaks sõjaliseks prioriteediks siiski veel pidada pingutusi Taiwani iseseisvumise välistamiseks. Suhted Taiwani ja Hiina RV vahel on viimastel aastatel oluliselt soojenenud, kuid Hiina-poolne sõjaliste võimekuste arendamine ei ole näidanud vähenemise märke – kõige kaasaegsemad ründe- ja kaitsesüsteemid paigaldatakse just sõjaväeringkondadesse, mis asuvad Taiwani vastas. Hinnanguliselt on piirkonnas Taiwanile suunatud 1000–1200 lühimaa ballistilist raketti. Samuti hoitakse (ilma tankimisvajaduseta) operatiivraadiuses 490 ründelennukit.
Oluline roll võimalike vaenlaste heidutamisel on Hiina jaoks oma staatuse säilitamisel tuumariigina. Tuumarelvastuse moderniseerimisel keskendub Hiina mobiilsete süsteemide arendamisele, millel oleks interkontinentaalne ulatus. Hiinal on tänaseks tuumarelv, mille tegevusraadius ulatub üle 11200–13000 kilomeetri ehk siis katab suurema osa mandri USAst ja Euroopa. Hinnanguliselt ulatub Hiina interkontinentaalsete tuumarelvade arv 90ni. Neist 24 arvatakse olevat paigutatud allveelaevadele ning ülejäänud maismaale.
Hiina RV seisukohalt vaadates on debatt kaitsekulutuste kasvu ja suuruse üle üsna mõttetu. Pekingi ametnikud armastavad toonitada, et USA, mille elanikkond on neli  korda väiksem, kulutab kaitsele 7-8 korda enam kui Hiina. Hiina kaitseminister Liang Guanglie ütles kaks aastat tagasi, et Hiina on relvastuse tehnoloogilise taseme osas USAst 20 aastat maas.
Hiina naabreid, eriti Indiat, Jaapanit, Taiwanit, Vietnami, Filipiine selliste avaldustega ei rahusta. Hiina lähinaabrid näevad üha selgemat joont riigi käitumises – mida kiiremini kasvab majandus ja enesekindlus globaalsel tasandil, seda agressiivsemalt ja jõulisemalt on riik valmis erimeelsusi lahendama. Hiina tüli Jaapaniga Diayou/Senkaku saarte ja ümbritseva mere üle keeb periooditi üle.  Olukord Lõuna-Hiina mere territoriaalvaidluste lahendamisel Spratly saarte ja Paraceli saarte osas on käesoleva aasta jooksul selgelt pingestunud. Hiina nõuded territooriumide osas on muljetavaldavalt ambitsioonikad – piltlikult öeldes ei saaks Hiina nõudeid täites enam Bruneis, Filipiinidel või Malaisias ilma Hiina vetesse sattumata ujumagi minna. Hiina ametnikud on hiljuti justkui kogemata pillanud, et Lõuna-Hiina mere territoriaalvaidlust nähakse osana Hiina fundamentaalsete huvide paketist – see tõstaks kogu dispuudi täiesti uuele tasemele. Kagu-Aasia riigid näevad Hiina tasakaalustamiseks kahte võimalust. Üks neist on relvastuse hankimine ja kasutuselevõtt; teine aga suhete soojendamine USAga. Kõige ilmekamalt näitlikustab Hiina lähinaabrite kasvavat muret Hiina käitumise üle vanade vaenlaste Vietnami ja USA kasvav sõprus. Suhteliselt hiljuti, 16 aasta eest USAga diplomaatilised suhted sõlminud Vietnami ametnikud võeti augustis vastu suisa lennukikandja USS George Washingtoni pardal. Sõnumit Hiinale on vast raske selgemalt edastada. Lõuna-Hiina mere pingete kasvuga on kaalul üsna palju. Umbes üks neljandik kogu maailma kaubandusest liigub läbi selle piirkonna vete.
2011. aasta tõi ka tavakodanikule ametliku kinnituse sellest, et Hiina RV on lõpule jõudmas oma esimese lennukikandja ehitusega. Hiina põhjapoolse sadamalinna Daliani sadamapiirkonna vahetus läheduses asuva IKEA poe akendest oli ehitustöid mitme aasta jooksul võimalik huvilistel ka palja silmaga kaeda, kuid ametlikult lennukikandja programmi varem ei kinnitatud. Sel aastal algasid vana Nõukogude päritolu, kuid põhjalikult ümber ehitatud aluse merekatsetused. Lennukeid lennukikandja täna veel ei kanna, need treenivad esialgu kuival maal. Sajaprotsendilise tegutsemisvõimekuseni plaanitakse praegu jõuda alles üsna mitme aasta pärast. Järgneva kümne aasta jooksul tõstab Hiina lennukikandjate arvu mitme võrra, lisades neile ka toetuslaevad.
Pingutused rahvusvahelise haardega mereriigiks saamisel kulmineerusid mõned aastad tagasi Hiina jaoks täiesti uut tüüpi tegevusega – riik lähetas esmakordselt oma sõjalaevastiku India ookeanile oma kaubalaevastikku Somaalia piraatide eest kaitsma. Pikaajaline ja koduvetest kaugel toimuv tegutsemine annab Hiina jaoks olulist uut kogemust – logistika, varustamine, remontimine, tankimine, sadamakülastused jne on asjad, millega tegelemist hiinlased alles õpivad, kuid mis on Hiina konkurentide jaoks tavapraktika.
Hiina panustab aktiivselt oma riikliku kosmoseprogrammi edasiarendamisse, suunates sellesse miljardeid dollareid. 2010. aastal korraldas Hiina rekordilise arvu, tervelt 15, edukat orbiidile lendu. Riik on suutnud paaril korral edukalt ka kosmonaute – Hiinas kutsutakse neid yuhangyuan’ideks – orbiidile saata ning sama edukalt ka tagasi tuua. Kuu ümber tiirleb praegu kaks hiinlaste satelliiti ning kolmas missioon on teostamisel. Selle artikli ilmumise ajaks peaks olema kosmoses satelliit, mille ülesandeks on jõuda Marsini ning siis seda uurima asuda. Üks hiinlasest kosmonaut osales ka hiljuti Venemaal lõppenud ning üle 500 päeva kestnud Marsi missiooni eksperimendis. Hiina huvi ei piirdu siin mõistagi teadusega – riik loob endale sõltumatut satelliitnavigatsiooni süsteemi BeiDou/Compass. Uus tase kosmose hõlmamisel saavutati 2011. aasta oktoobri viimastel päevadel ja novembri alguses, kui Gobi kõrbes asuvalt kosmodroomilt saadeti üles mehitamata rakett, mis suutis mõned päevad hiljem edukalt 340 km kõrgusel Maast põkkuda juba orbiidil tiirleva Tiangong-1 mooduliga. Hiina jaoks on kosmoseprogramm suhteliselt uus, õppida ning eksperimenteerida tuleb veel palju. Aastaks 2020 on Hiina kavandanud omaenda 60tonnise kosmosejaama rajamise. Jaam on planeeritud küll oluliselt väiksem kui 400 tonni kaaluv rahvusvaheline kosmosejaam, kuid tähele tuleb panna ühte äärmiselt olulist ja sümboolset erinevust. Hiina kosmoseprogramm on iseseisev, mitte koostöös teiste riikidega. Selle asjaolu olulisus on ilmne, kui arvestada seda, mil määral teised kosmoses aktiivsed riigid, näiteks USA, on olnud sunnitud oma kosmoseprogramme koomale tõmbama.
Hiina kübervõimekus ja sellest tulenevad ohud on üha enam muutunud teemaks, mida ignoreerida ei saa. Turvaekspertide kinnitusel on Hiina muutunud globaalse küberkuritegevuse keskuseks. Hiinlaste huvid küberruumis ei piirdu kaugeltki sõjalise teabe ja know-how hankimisega, ehkki just see on teema, mis lääneriikide valitsustele kõige suuremat väljakutset pakub. Informatsiooni kogutakse väidetavalt aktiivselt nii dissidentide, inimõiguslaste, poliitika, panganduse, tööstuse, infrastruktuuriobjektide, tootmise, maavarade, materjalide ja kõikvõimalike muude saladuste kohta. Hiina valitsus eitab traditsiooniliselt igasugust seotust küberrünnakutega (mis pole just üllatav) ning väidab, et on hoopis ise küberrünnakute ohver. Rahvavabariigis on tänaseks umbes 450 miljonit internetikasutajat, ilmselt nii mõnedki neist võivad olla ka andekad omal käel häkkijad, kuid Hiinast tulenevate rünnakute kõrge tehnoloogiline tase lubab küberturbe ekspertidel arvata, et tegu ei saa olla üksiküritajatega. Infovarguste taga võivad olla ka suured Hiina riigiettevõtted, kellel on huvi tehnoloogiate ja kaubandussaladuste vastu. USA esindajatekoja julgeolekukomitee esimees Mike Rogers teatas hiljuti, et Hiina-poolsed pingutused interneti kaudu infot varastada on jõudnud „väljakannatamatu“ tasemeni. Rogers kutsus üles nii USA valitsust kui ka teisi riike sellel teemal Hiina valitsusele survet avaldama. Sama teema oli päevakorral ka hiljuti Londonis toimunud kõrgetasemelisel küberturvalisuse konverentsil.
Kui mitte sõnades, siis tegudes hakkab tänane Hiina ennast üha enam distantseerima Deng Xiaopingi sõnastatud paradigmast 1990ndate alguses, et Hiina peaks „rahulikult vaatlema, positsiooni kindlustama, probleeme vaikselt lahendama, võimekusi peitma ja oma aega ootama; oskama madalat profiili hoida ja mitte kunagi liidripositsiooni nõutama“.  Hiina käitumine oma huvide eest seismisel on muundunud sündmustele reageerivast sündmusi ja arenguid suunavaks või algatavaks käitumiseks. See on tendents, mis suure tõenäosusega süveneb. Üha aktiivsemalt superriigi staatuse poole pürgiv Hiina on vajadusel valmis pehmet käitumist asendama ka konfrontatsiooni ja hammaste näitamisega – areng, millega ülejäänud maailm alles peab kohanema õppima. Hiina tee tippu ei ole kindlasti kergete killast – mida kõrgematele panustele mäng, seda kõrgemad ka ohud ja riskid.

Kategooriates: Blogi