aprill 20, 2018

Hoiatus Ameerika Ühendriikidest

Kaks Harvardi professorit, Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt on kirjutanud äärmiselt huvipakkuva raamatu „How Democracies Die“ ehk siis tegemist on katsega näidata, kuidas kaovad demokraatiad ja asemele tulevad autokraatiad.

Tavaliselt armastatakse sel puhul rääkida Hitlerist. Ka selles raamatus ei saa temast mööda, kuid huvipakkuvaks teeb raamatu just see, et pigem kasutavad Levitsky ja Ziblatt kaasaegsemaid näiteid – Venezuelat ja Peruud. Mõlemad riigid, mis eesti lugejale väga tuttavad pole. Mööda ei saa ka Ungarist ja Poolast.

Kuid ennekõike keskendub see raamat Ameerika Ühendriikidele. USAs on veel demokraatia, kinnitavad autorid, kuid tasub olla mures. Miks? Vastupidiselt paljudele analüütikutele ja mõtlejatele ei jää Levitsky ja Ziblatt kinni president Donald Trumpi isikusse, vaid analüüsivad USAs aset leidnud muutusi laiemalt. Ja järeldused on lohutud – Trumpi valimisvõit polnud mingi erand või hälve, vaid pigem USA ühiskonna arengu loogiline lõpptulemus.

Mis on siis vahepeal USAs juhtunud? Levitsky ja Ziblatt näitavad eredate näidete abil, kuidas USAd kordamööda valitsevad demokraadid ja vabariiklased on astunud välja kokkuleppimata normide maailmast ja peavad teineteist nüüd vastaste asemel vaenlasteks. USAs oli hulk härrasmeeste kokkuleppeid, mis polnud otseselt seadusega reguleeritud, kuid millest kinni peeti. Nüüd on selline olukord muutumas pigem mälestuseks.

Ent raamatu väärtus seisnebki selles, et autorid üksnes ei vaatle juhtunut, vaid pakuvad välja ka põhjuse. Asi on USA ajaloos – kui kodusõda küll lõpetas ametlikult orjuse, jäi lõunaosariikideks sajaks aastaks sisuliselt alles segregatsioonipoliitika ning afroameeriklastel puudusid tegelikult kodanikuõigused. Selline olukord aga andis mõlemale poliitilisele parteile võimaluse püüda peamiselt valgete hääli ja valimisvõitlus ei olnud elu ja surma küsimus. Poliitiline mäng käis siiski siidkinnastes.

Ent afroameeriklaste hääle kõlavamaks muutumine valimistel pluss teiste rasside ja rahvuste tulek USAsse muutis valimispilti. Vabariiklastele jäi valge mehe kaitsmine ning demokraadid said endale ülejäänud (see on muidugi lihtsustus, aga peajooned on sellised). Valimisvõitluse muutumine rassi- ja tihti ka keelepõhiseks välistasid aga senised härrasmeeste kokkulepped ning alates 1960. aastate keskpaiku ongi Ameerika ühiskond liikunud järjest enam lõhenemise suunas.

Seega ei maksa autorite arvates eeldada, et kui Donald Trump peaks Valgest Majast lahkuma, taastuks endine olukord. Võib tulla ka hullem president, hoiatavad autorid ja pakuvad välja võimalusena, et kumbki pool peaks teineteisega demokraatia nimel siiski kokku leppima.

Paraku on reaalne elu teine ja see lugemine on äärmiselt murettekitav. Levitsky ja Ziblatt ütlevad ka, et kui oleks olnud valimisvõitluse ajal piisavalt mõjukaid vabariiklasi, kes oleksid Trumpi vastu olnud, siis poleks teda ka presidendiks valitud. Ometi nii ei läinud ja küsimus ongi, kust leitakse need vabariiklased – või ka demokraadid – tulevikus, kui on vaja autokraadile vastu seista.

Eestile on raamatus põhijärelduseks, et ei piisa üksnes USA välispoliitika ja maailma jälgimisest. Vaja on tunda peensusteni ka USA ajalugu ja sisepoliitikat, sest valimisringkondade järjekordne muutmine (nn gerrymandering) võib tuua endaga kaasa tagajärgi, mis annavad tunda ka siin Maarjamaal.

 

Raamatuga saab tutvuda siin: www.amazon.com/How-Democracies-Die-Steven-Levitsky…