jaanuar 13, 2012

Hiinlaste vabad valimised

Homme on presidendivalimised riigis, mis vaatamata oma väiksusele on erakordselt tähtis Vaikse ookeani sõjalise tasakaalu mõttes ning oluline lüli maailmamajanduses. Taiwani presidendivalimisi ja Taiwani rolli rahvusvahelistes suhetes avab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso.

13.01.2012, Hannes Hanso
Postimees
Homme on presidendivalimised riigis, mis vaatamata oma väiksusele on erakordselt tähtis Vaikse ookeani sõjalise tasakaalu mõttes ning oluline lüli maailmamajanduses. Taiwani presidendivalimisi ja Taiwani rolli rahvusvahelistes suhetes avab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso.
Presidendivalimised, mis laupäeval Taiwanil toimuvad, on verstapostiks mitmes mõttes. Praegune Taiwani president Ma Ying-jeou on ainuke ametisolev president Aasias, kes kaitseb oma ametit teiste kandidaatide vastu otsevalimistel. President Ma Ying-jeou peamine konkurent ja Demokraatliku Progressi Partei kandidaat Tsai Ing-wen on naisterahvas.
Need on Aasia poliitilises kultuuris ülimalt olulised arengud, mis võivad kujuneda eeskujuks paljudele regiooni riikidele, kaasa arvatud Hiina. Kuuldavasti on Mandri-Hiina turistide jaoks suurim šokk, mis neid Taiwanile saabudes tabab, kui nad televiisori lahti keeravad ja näevad presidendikandidaatide valimisdebatti. Debati võimalikkuse olemasolu Hiina ühiskonnas on paljude aastate jooksul võimatuks või ebatõenäoliseks peetud, Taiwan tõestab vastupidist.
Taiwani demokraatlik progress ja poliitilise süsteemi areng on viimastel aastakümnetel olnud muljetavaldav, kui arvestada, et alles 1980ndatel valitses riigis sõjaväeline diktatuur. Presidendi otsevalimised on Taiwanil toimunud juba 1996. aastast alates ning parlamenti hakati valima veelgi varem, 1992. aastal. Taiwani demokraatia praegust tugevust testib võimalik valimistulemus, kus presidendikoha saab partei, mis ei ole parlamendis enamuses.
Kas Taiwanil on võimalik ka see, et president, kes määrab peaministri, teeb ettepaneku valitsuse moodustamiseks vastasparteile? See eristaks Taiwani poliitilist regiooni teiste riikide omast samuti selgelt.
Taiwani mainstream poliitilise debati osa ei ole enam täieliku iseseisvuse väljakuulutamine, ehkki suhted Hiinaga on jätkuvalt üks keskseid küsimusi. Taiwan ja Hiina Rahvavabariik on kaks omavahel võistlevat territooriumi, millest kumbki väidab end olevat ühe riigi legitiimne valitseja.
Hiina Rahvavabariigi nõudmised Taiwani küsimuses on järgmised: ühe Hiina poliitika tunnistamine; Taiwan on osa Hiinast ning Hiina Rahvavabariik on ainus legitiimne Hiina valitsus. Neid postulaate peavad peaaegu igal olulisel kohtumisel hiinlastega üle korrutama kõik Hiinaga häid suhteid soovivad riigid.
Järk-järgult on Taiwani diplomaatilise tunnustamise lõpetanud kõik suuremad riigid. Praegu on järel veel 23 Taiwanit diplomaatiliselt tunnustavat riiki maailmas, enamik neist Kesk-Ameerika, Vaikse ookeani piirkonna või Aafrika väikeriigid. Väike, kuid mõjukas Taiwani tunnustaja on Vatikan. Rahvusvahelises elus rolli mängida sooviv Taiwan on püüdnud saada ÜRO liikmeks, ent peaassamblee on taotluse 15 korda tagasi lükanud.
Hiina, kes on rahvusvahelistes küsimustes traditsiooniliselt pragmaatiline, on Taiwani ja teiste territooriumi ja suveräänsust puudutavate küsimuste osas väga paindumatu. Taiwani küsimus on Hiina «püha lehm» ja kuulub sajaprotsendiliselt rahvavabariigi nn fundamentaalsete huvide kategooriasse. Nende huvide kaitseks on Hiina nõus ka sõtta minema.
Kui Taiwani praegune Hiina-sõbralik president tagasivalituks osutub, võib tekkida värske mandaadiga Ma’l ja Hiina praegusel liidril Hu Jintaol võimalus kohtumiseks. Tegu oleks ajaloolise sündmusega – Taiwani ja Hiina juhid ei ole pärast Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamist 1949. aastal silmast silma kohtunud.
Kaalul on siin palju rohkem kui kahe tülitseva naabri leppimine – Taiwani ja Hiina suhted on olulised kogu regiooni julgeolekutasakaalu silmas pidades, seda eriti USA presidendi Obama väljakuulutatud Vaikse ookeani sajandi kontekstis.
Taiwani küsimuses edu saavutamine oleks president Hu Jintaole võimalus end ajalukku kirjutada enne võimult taandumist 2012. aasta lõpus – Hiina riigi eneseusk tõuseks veelgi.
Juhul kui presidendiametisse peaks valitama Demokraatliku Progressi Partei kandidaat, võib Hiina-Taiwani suhete viimase aja sulale ennustada jahenemist. Pekingist vaadatakse valimisi seetõttu närviliselt, DPP võit ei oleks kindlasti Hiina huvides.
Näib, et Pekingis on varasematest vigadest õpitud. 1996. aastal toimunud Taiwani esimeste presidendivalimiste ajal korraldas Hiina Taiwani naabruses «sõjaväeõppused». «Õppuste» raames loodeti koolitada Taiwani valijaid, et nood iseseisvust taotleva partei poolt ei hääletaks. Toona ei suutnud Hiina demokraatliku süsteemi toimimist nähtavasti mõista.
Tulemus oli Hiina jaoks soovitule täpselt vastupidine ning Taiwani valijate hääled läksid nimelt iseseisvumismeelsele Lee Teng-hui’le. Praeguste valimiste eel pole Taiwani valijate hirmutada püüdmist näha olnud. Pekingis on mõistetud, et kui kurjaga ei saanud, tuleb proovida heaga.
2008. aastast alates on Hiina ja Taiwani suhted oluliselt paranenud.
Kui veel mõni aasta tagasi pidi Taiwanile lennuks tegema vahemaandumise kas Hongkongis või Soulis, siis nüüd on kõigi Hiina suuremate lennujaamade tablood erinevate Taiwani linnade lende täis. Hiina pakkus poolteist aastat tagasi Taiwanile ülisoodsat majanduskoostöö lepingut, millest too keelduda ei suutnud.
Ka ei ole täieliku iseseisvuse nõudmine praegu kahe suurema partei poliitilise platvormi osa. Hiina Rahvavabariik on Taiwani suurim kaubanduspartner. Taiwan omakorda on üks suurimaid investoreid Hiina majandusse – Taiwani investorite omanduses on Mandri-Hiinas ligi 80 000 ettevõtet.
Vaatamata paranenud suhetele on Hiina kangekaelselt keeldunud vähendamast sõjalist survet. Arvatakse, et Mandri-Hiina kulutab Taiwani sõjaliseks ohjamiseks umbes 40–50 miljardit USA dollarit aastas. Ükski valitsus, mis alates 1949. aastal rahvavabariigi väljakuulutamisest Hiinas võimul on olnud, pole välistanud Taiwani ühendamist n-ö emamaa Hiinaga relva jõul.
Hinnanguliselt on Mandri-Hiina rannikul otse Taiwani vastas asuvates sõjaväebaasides rünnakuvalmis 1000–1300 ballistilist lühimaa raketti ja 490 ründelennukit.
Sõjaline konflikt Hiina ja Taiwani vahel raputaks tugevalt kogu regiooni stabiilsust ning selle mõjud ulatuksid sekunditega kõigile maailma turgudele.
Üks Taiwani diplomaat ütles hiljutises vestluses, et Hiina raketid suudavad Taiwanit rünnata seitsme minuti jooksul, kuid börside kollaps jõuaks maailmamajandusele anda hävitava tagasilöögi paari sekundiga. Kuidas käituksid sellisel juhul USA ja Jaapan? Mida teeks, peale deklaratiivsete avalduste, Euroopa Liit?
Vaatamata Taiwani tagasihoidlikule suurusele on tegu tõsise majandushiiglasega. Selle kinnituseks on asjaolu, et pisike Taiwan on ELi suuruselt 15. kaubanduspartner. Möödunud aastal oli näiteks ELi ja Taiwani kaubavahetuse maht peaaegu 50 miljardit eurot. Kui Hiinat peetakse piltlikult öeldes maailma «vabrikuks», siis võiks öelda, et Taiwan on selle «vabriku» insener. Taiwani ettevõtlus on suures osas teadmistepõhine.
Paljud Hiina naabrid jälgivad Hiina arenguid kasvava murega, seda eriti sõjaväe kiire arengu ja aeg-ajalt esilekerkivate agressiivsusmärkide tõttu. Mure oma suure naabri pärast on sundinud USA traditsiooniliste liitlaste Jaapani ja Lõuna-Korea kõrval ka teisi olulisi Aasia riike vaatama oma turvagarantiide saavutamiseks USA poole. Hiina kasvav enesekindlus territoriaalvaidluste lahendamisel nii Lõuna-Hiina merel kui ka Ida-Hiina merel viib ilmselt uute julgeolekupartnerluste tekkele regioonis.
Taiwani tulevane staatus on regionaalse stabiilsuse seisukohast vaadatuna seejuures üliolulise strateegilise tähtsusega. Juhul kui Taiwan peaks tulevikus Hiinaga kas ühinema või muude kokkulepete raames Hiina rahvavabastusarmee enda territooriumile lubama, variseks kokku kogu habras regionaalne tasakaal ning vastandumine Hiina ja USA (ning USA regionaalsete liitlaste) vahel ilmselt kiireneks.
USA ei ole kindlasti huvitatud Taiwani ja Hiina ühinemisest, sest ühendatud Hiina oleks USA-le Vaikse ookeani regioonis veelgi tugevam konkurent. Hiina praegused kaitsekulutused on umbes ühe kolmandiku osas suunatud Taiwani ohjamisele – ühinenud Hiina puhul laieneks rahvaarmee ka Taiwanile ning vabaneks arvestatav osa kaitsekulutustest.
Neid ressursse võiks Hiina siis kulutada muude, ka sõjaliste eesmärkide saavutamisel. Taiwani üle kontrolli minek Pekingisse tekitaks tõsist muret ning võimalik, et ka kaitsefunktsioonide täitmisele suunatud sõjaväe orientatsiooni muutumist Jaapanis, kel Hiinaga arvukalt lahendamata probleeme.
Taiwanil toimuvate valimiste mõju tuleb vaadelda just laiemas kontekstis. Globaalne võitlus liidrirolli üle nihkub üha enam Vaikse ookeani piirkonda. Nii USA president Obama kui välisminister Clinton on regiooni intensiivselt külastama hakanud. USA fookuse nihkumist näitab muu hulgas ka asjaolu, et ajal, mil USA majandus-ja kaubandushuvid regioonis vähenevad, suurendatakse muude kärbete keskkonnas just selle piirkonna sõjalisi kulutusi.
USA-l on regioonis arvestatavad väeüksused. Neist 28 500 paiknevad Lõuna-Koreas ja umbes 40 000 Jaapanis. Taiwanil on siin oma roll stabiilsuse säilitajana. USA-l ei ole Taiwaniga küll otsest kaitselepingut, kuid 1979. aasta Taiwan Relations Actiga on USA nõustunud Taiwanit varustama kaitseotstarbelise relvastusega ja säilitama võimekust Taiwani kaitsmiseks juhul, kui välised jõud seda ohustavad.
USA relvatehingud Taiwaniga ärritavad Hiina Rahvavabariiki kohutavalt. Hiina seisukohalt on Taiwanile relvade müük võrdne territoriaalse agressiooniga, eriti kuna Hiina enda suhtes on juba üle 20 aasta kehtinud relvaembargo. Hiina valitsus lõi pretsedendi 2010. aasta jaanuaris, ähvardades USAd kaubandussanktsioonidega, kui Washington teatas 6,4 miljardi dollari eest relvade müügist Taiwanile.
Status quo säilitamine Taiwanil on ilmselt parim, mida eelolevate valimiste tulemusena loota võib. Taiwani kaldumine Hiina rüppe või siis vastupidi, iseseisvuse nõutamine, ajaks Vaikse ookeani ilmselt keema.
Hannes Hanso on varem elanud, õppinud ja töötanud mitmes välisriigis, muu hulgas Hiinas. Avalikkusele on ta lisaks välispoliitikaalastele esinemistele kõnes ja kirjas tuntud ka kui maailmarändur ja ETVs näidatud «Uhhuduuri» eksootilistel rattaretkedel osaleja.

Kategooriates: Blogi