november 25, 2011

Hannes Hanso: Iraani tuumaprogramm – «võimalik»

Iraani isolatsioon ja läänele vastandumine teenib selgelt Venemaa, võib-olla ka Hiina strateegilisi huve, kirjutab Hannes Hanso. Iraanis võimaldab natsionalistliku varjundiga tuumaprogramm ja selle teemaga seonduv vastasseis muidu ebapopulaarsel president Ahmadinejadil rahvast mobiliseerida.

24.11.2011, Hannes Hanso
Postimees
Iraani isolatsioon ja läänele vastandumine teenib selgelt Venemaa, võib-olla ka Hiina strateegilisi huve, kirjutab Hannes Hanso. Iraanis võimaldab natsionalistliku varjundiga tuumaprogramm ja selle teemaga seonduv vastasseis muidu ebapopulaarsel president Ahmadinejadil rahvast mobiliseerida.
Selle aasta jaanuaris reisisime Iraani keskosas. Paarkümmend kilomeetrit enne Natanzi linna piirasid meie reisiseltskonna sisse sõjaväedžiibid,kust kargasid välja sõjaväemundrites automaatidega relvastatud mehed. Vägesid kamandas mustas ülikonnas julgeolekuametnik.
Kogu me matkavarustus otsiti läbi. GPS, mobiilid, kaamerad ja sülearvuti võeti kuhugi kaasa. Erilist kahtlust äratas iraanlaste luures nende jaoks senitundmatu spionaaživarustus – minu PIN-kalkulaator. Pärast tunde ootamist toodi meie asjad siiski tagasi. Natanz on üks Iraani tuumaprogrammi keskusi.
Ülalkirjeldatu iseloomustab piltlikult Iraani pingestunud suhteid lääneriikide, Iisraeli ja regionaalsete rivaalidega. Iga välismaalane võib olla Mossadi või CIA agent ning püüda saboteerida Iraani pingutusi tuumaprogrammi elluviimisel.
Iraan ise eitab kategooriliselt soovi oma arsenali tuumarelvaga täiendada. Praegune usuliider ajatolla Ali Khameini andis 2005. aastal välja isegi vastava fatwa – tuumarelva tootmine, omamine ja kasutamine olevat islami järgi keelatud. Lääneriigid näevad aga üha enam märke, et Iraani teod lähevad sõnadest lahku. Seda eriti hiljutise Rahvusvahelise Tuumaenergia Agentuuri raporti valguses.
Probleemid Iraani ja rahvusvahelise tuumaagentuuri vahel pole uued. Juba 2003. a avaldatud raportis kurdab agentuur, et Iraan ei ole kohustusi täitnud ei tuumatööstuses kasutatavate materjalide ega ka objektide deklareerimisel, ja ka mitte Hiinast uraani importimise osas.
Viimane, tänavu novembris avaldatud raport, kus on kümne tuumaagentuuri liikmesriigi tõendid, väidab otsesõnu, et Iraani tegevus tuumarindel ei piirdu teaduslike eksperimentide ja elektritootmisega, vaid sisaldab tuumarelva tootmiseks vajalikke toiminguid. Raportis ei kinnitatud siiski, et Iraan oleks juba praegu võimeline tuumarelva tootma, ega täpsustatud, kui kaua sellise võimekuse tekitamine aega võiks võtta.
Lähiajalugu on näidanud, et riikide kavatsuste tõlgendamine on keeruline ettevõtmine. Meenutagem, et Sad¬dam Hussein suutis väga kaua maailma eksitada oma tegelikkuses mitteeksisteeriva massihävitusrelva programmiga, kas teadlikult või kogemata. USA toonane välisminister Colin Powell käis ÜROs tõendusmaterjale esitamas, mis said ka teise Lahesõja katalüsaatoriks. Hiljem ei leitud Iraagist midagi, mis oleks massihävitusrelva tootmise kahtlusi kinnitanud.
Sõjas kaotati kümneid tuhandeid elusid ja kulutati kümneid miljardeid dollareid. Näib, et praegune olukord hakkab ühe rohkem sarnanema toonasega. Ainult et Iraagi asemel on suurvaenlaseks Iraan.
Iraani praegune president Ahmadinejad ei ole pingete leevendamisele kaasa aidanud – alles mõned aastad tagasi teatas ta, et Iis¬rael tuleks maamunalt pühkida. USAd nimetatakse Iraani sisepoliitikas regulaarselt Suureks Saatanaks.
Pinged Iraani ja USA vahel on kestnud 1979. a islamirevolutsioonist alates. USA eelmine president Bush tembeldas Iraani  2002. a kurjuse telje riigiks. Praegune president lubas 2008. a kevadel, et kavatseb Iraaniga dialoogi astuda. Nüüdseks on ka Obamal dialoogiisu kadunud. President teatas hiljuti, et Iraanis valitseva režiimi suhtes rakendatakse veelgi jäigemaid sanktsioone ning kõik meetodid olukorra lahendamiseks on võimalikud. See on ilmne vihje sellele, et USA ei välista ka sõjalist lahendust.
Iisrael annab samasuguseid vihjeid. Töö rahvusvahelise avalikkuse ettevalmistamisel konflikti võimalikuks eskaleerumiseks igatahes käib. Iraani paturegister täienes hiljuti, kui USA teatas, et on avastanud Iraani valitsuse sanktsioneeritud plaani USAs resideeriva Saudi Araabia suursaadiku mõrvamiseks avalikus kohas (kus võinuks olla ka lapsi) USA territooriumil.
Pärsia lahe saareriigi Bahreini valitsus süüdistab Iraani püüdlustes riigivõim kukutada. Iraanis toimuvad hukkamised leiavad alati meedias laialdast kajastamist. Kõik see aitab luua negatiivse fooni, millelt vajadusel edasi töötada.
Iraanlased usuvad, et nende tuumaprogrammi (sellele panid 1950ndatel muide aluse ameeriklased) takistamine on lihtsalt ettekääne riigi arengu pidurdamiseks ning mõjusfääri kitsendamiseks.
Küsitlused näitavad, et kõik Iraani elanikkonna grupid pooldavad riigi tuumaprogrammi. 2008. aastal arvas näiteks tervelt 90 protsenti küsitletutest, et on tähtis, et riigil oleks terviklik tuumaprogrammivõimekus.
Näib, et pingestuvad suhted lääne ja Iraani vahel võimaliku tuumarelva ehitamise pärast tekitavad Pärsia avalikkuses pöördvõrdeliselt toetavama suhtumise. Umbes aasta tagasi tehtud Rahvusvahelise Rahuinstituudi uuring näitas, et 71 protsenti iraanlastest soovib näha oma riiki ka tuumarelvastuse arendajana.
Tõus võrreldes varasemate aastatega on olnud märkimisväärne.
Ülaltoodu seletab, miks muidu ebapopulaarne ja korruptsiooniskandaalidesse mässitud Ahmadinejadi valitsus teemat järjekindlalt avalikkuse ees hoiab. Natsionalistliku varjundiga tuumaprogramm ja selle teemaga seonduv vastasseis võimaldab rahvast mobiliseerida.
Tuumaprogrammist on saanud rahvusliku au ja uhkuse sümbol. Huvitaval kombel ei piirdu toetus tuumapingutustele Iraani avalikkusega. Kuues araabia riigis toimunud küsitlused näitavad, et ka seal toetab avalik arvamus Iraani õigust tuumaprogrammile. Ahmadinejad pole rumal poliitik, ta suudab oma tuumaretoorikaga panna kiiremini tuksuma südameid ka teistes moslemiriikides, kus elanikkond üsna üheselt usub, et lääs neid alandab ja paljaks röövida tahab.
Iraanis olles ei kohta eurooplane mingit ebasõbralikkust. Pigem vastupidi. Iraani haritud tavainimene on läänesõbralik ja tunneb oma valitsuse käitumise pärast sügavat piinlikkust. Tänaval tullakse välismaalastega rääkima ja vaiksemas nurgakeses materdatakse nii Ahmadinejadi kui ajatollasid.
Ametlikult keelatud, kuid laialt levinud satelliittelevisiooni kaudu ammutatakse infot pärsiakeelset BBCd, Al-Jazeerat ja Ameerika Häält kuulates või vaadates. 2009–2010 massirahutused näitavad, et rahva soov muutuste järele on märkimisväärne.
Kui aga peaksid realiseeruma Iraani pommitamise ähvardused, siis ühineks muidu valitsusevastane elanikkond armee ja ebapopulaarse valitsuse taha. Mitte Ahmadinejadi ja Khameini toetamiseks, vaid oma rahvusliku uhkuse kaitseks. Lilli tänavatel pole ründajatel igatahes mõtet loota.
Iraan ja Iraanis toimuvad protsessid on ääretult suure geopoliitilise kaaluga. Tugevnev rahvusvaheline surve Iraani tegevuse kontrollimiseks ei ole kindlasti juhuslik. Iraan kasutas väga osavalt ära USA ja tema liitlaste vead ning neile järgnenud vaakumi Iraagis, suurendades selgelt oma mõjukust regioonis.
Varsti on kord Afganistani käes. Millise rolli võtab Iraan siis, kui rahvusvaheline koalitsioon, vähemalt praeguses ulatuses, Afganistanist lahkub? Tervelt 40 protsenti kogu maailma naftast liigub läbi kitsa Hormuzi väina Pärsia lahe suudmes. Iraan suudaks vajadusel olukorda regioonis destabiliseerida.
Iraaniga seonduva mõistmiseks tuleb peale regionaalse konteksti vaadata ka suuremat pilti. Iraani isolatsioon ning läänele vastandumine teenib praegu väga selgelt Venemaa, võib-olla ka Hiina strateegilisi huve. Just Venemaa abiga lõpetati 2011. septembris Iraani esimese tuumajaama ehitus Busheris Pärsia lahe rannikul.
Kui Iraani käitumine oleks mõõdukam, siis poleks riigi suhtes kehtestatud kõikvõimalikke rahvusvahelisi sanktsioone. Poleks midagi lihtsamat kui rajada nafta- ja gaasitorud kogu Kesk-Aasia ja Kaspia mere piirkonnast läbi Iraani suurtesse Pärsia lahe sadamatesse või Türgi-Euroopa poole. Ka Eesti võiks teoreetiliselt Iraani gaasi kasutada, et vähendada oma sõltuvust Vene gaasist.
Nüüd ollakse sunnitud matma miljardeid eurosid aeganõudvatesse, tehniliselt ning poliitiliselt ülimalt keerulistesse projektidesse, nagu Nabucco, et Kesk-Aasia gaasi- ja naftavarusid Venemaad läbimata Euroopasse toimetada.
Kui Iraan käituks mõistlikult (ning oleks seega sanktsioonivaba), saaksid ka lääne energiaettevõtted investeerida Iraani tööstustesse, mis virelevad alarahastamises. Euroopa osa Iraani nafta tarbimises on pidevalt vähenenud.
Riik on üha tugevamalt ümber orienteerunud poliitiliselt vähem tundlike, eriti Aasia turgude teenindamisele. Veel 1990ndate keskpaigas eksportis Iraan Euroopasse peaaegu poole toodangust.
Praegu on see alla veerandi. Pole ime, et Euroopas energiasõltuvust tekitada soovivad Venemaa ning janune Hiina Iraanile nii ÜROs kui mujal «katust» pakuvad.
Elu on näidanud, et uute tuumariikide tulek on vältimatu, ehkki mitte meeldiv. India, Pakistan ja Põhja-Korea on selle protsessi viimasteks näideteks. Iisrael, kes näeb Iraani kavatsustes ohtu oma eksistentsile, on samuti illegaalse tuumarelva omanik.
Kuni tuumarelvastus on olemas ühel riigil, on alati selle tahtjaid teistes riikides. Ilmselt näeme lähitulevikus, kas artikli pealkirjas tsiteeritud Ahmadinejadi valimisloosung «See on võimalik ning me suudame seda!» peab paika ka Iraani tuumarelva-ambitsiooni puhul.
Staatust ja prestiiži pakkuva eliitklubi «Tuumapommi omanik» ukse taga on alati järjekord.

Kategooriates: Blogi