mai 7, 2020

Globaalne protestide laine ja Euroopa: Katalooniast Liibanonini ja HongKongini. Protestid, mis kõigutasid status quo’d ümber maailma

Reuters/Scanpix
Hongkongi protestid äratasid tähelepanu terves maailmas ja tõid Reutersile ka Pulitzeri auhinna.
Hongkongi protestid äratasid tähelepanu terves maailmas ja tõid Reutersile ka Pulitzeri auhinna.

2020. aasta kevadel on hea teha tagasivaade möödunud aastale, mis raputas maailma – 2019. aastal nägime kuidas massiprotestide laine leidis aset igal kontinendil nii liberaalsetes demokraatiates kui autokraatiates, riikidest Ladina-Ameerikas nagu Ecuador, Tšiili ja Boliivia, Euroopas Hispaanias, Inglismaal ja Prantsusmaal, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikas Liibanonis, Iraagis ja Iraanis ning Aasias Hongkongis, nimetades vaid osasid riike kus leidsid aset laialdased valitsusvastased massiprotestid.

Mitmed neist protestidest said alguse näiliselt väikestest katalüsaatoritest, kuid tegemist oli mitmete riikide puhul ainult kuhjunud frustratsiooni jäämäe tipuga, mis inimesed lõpuks sellise laiaulatuslikkuse ja intensiivsusega tänavatele tõid protesteerimaks süsteemi muutmise nimel. Erinevate protestide puhul nägime, et riigiti kopeeriti üksteiselt protesteerimise meetodeid ja tehnikaid. Lisaks on sotsiaalmeedia ja nutitelefonide laialdane levik olulisel määral muutnud kiirust ja viise kuidas proteste organiseeritakse ja läbi viiakse, näiteks polnud paljude protestide puhul võimalik eristada juhtfiguure. Samas näib esmapilgul, et aset leidnud proteste ei saa omavahel kuidagi seostada. Kõik aset leidnud ülestõusud olid oma olemuselt erinevate algpõhjustega, seatud eesmärkide ja kasutatud meetoditega, kuid neid ühendandavad ühtsed läbivad teemad, mis neid näiliselt eraldiseisvaid proteste ühendavad. Kuigi on oluline hoida meeles olukordade komplekssust ja mitmete samaaegselt esinevate tegurite mõjusid.

Massiprotestide ühendavad teemad

Kuigi praeguste massiprotestide algsed põhjused erinesid oluliselt riigiti, mistõttu ei saa rääkida ühtsest globaalsest fenomenist, siis ühendavad neid massiproteste läbivad teemad, mis võimaldavad neid proteste omavahel seostada. Välisvaatlejad on toonud välja siin võitluse majandusliku ebavõrdsuse, korruptsiooni, inimõiguste ning põhivabaduste, sh poliitilised vabadusete ning kliimamuutuse nimel1.

Majandusliku ebavõrdsuse küsimused ajendasid meeleavaldusi Equadoris, kus valitsuse poolt planeeritavad kokkuhoiumeetmed seoses kütuse subsideerimise lõpetamisega ja kaasnevate kütusehindadega tõi rahva tänavatele. Samuti tõi Tšiilis valitsuse otsus tõsta bussi ja metroo pileti hindasid protestijad tänavatele, protestid jätkusid ka pärast otsuse tagasivõtmist valitsuse poolt laiemate kaebuste tõstatamiseks tulenevalt pikemaajaliste kokkuhoiumeetmete mõjust.  Teisel kontinendil leidsid sarnastel ajenditel aset massiprotestid Liibanonis, kus valitsuse plaan maksustada WhatsApp’i rakenduse kõned ja teised sarnased teenused ärgitasid laiema protestide laine korruptsiooni, ebavõrdsuse ja sotsiaalmajanduslike probleemide üle. Korruptsioonivastased protestid algasid samuti MENA piirkonnas (Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika), kus leidsid protestid aset Egiptuses seoses sõjaväe korruptsiooni ning valitsuse kokkuhoiupoliitikaga. Iraagis seoses pikaajalise korruptsiooni, töötuse, puudulike avalike teenuste ja Iraani mõju üle Iraagis. Iraanis algasid rahutused seoses kütusehindade tõstmisega, kuid olid kantud olulisemalt laiematest muredest. Ladina-Ameerikas Boliivias pärast president Eva Moralese vaidlustatud tagasivalimist, kus avalikkus kahtlustas valimispettust valitseva partei poolt. Põhivabadustega, sh poliitiliste vabaduste piiratusega seotud küsimused ärgitasid rahva protestid nii mandri Hiinast eristaatust nautivas Hongkongis kui ka Hispaania autonoomses piirkonnas Kataloonias ning ka Prantsusmaal ja Suurbritannias. Hongkongis algasid protestid seoses eelnõuga, mille alusel oleks Hiina võimud saanud õiguse Hongkongis kuriteos kahtlustatavaid välja anda Hiinale teatud tingimustel. Hirm, et Hiina valitsus püüab seeläbi suuremat kontrolli omada Hongkongi üle, ajendas ennenägematud massiprotestid, seda nii tänavatele tulnud inimmassi suuruselt kui ka ajalises mastaabis. Samuti ei jäänud Euroopa puutumata globaalsest protestide lainest. Kataloonias tulid iseseisvuslased tänavatele pärast seda kui katalaanidest separatistide juhid mõisteti 14. oktoobril paljude hinnangul ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalse karistusega süüdi 2017. aastal läbiviidud iseseisvusreferendumi ja järgnenud iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamise tõttu, mille Hispaania kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks. Prantsusmaal protestisid nn kollased vestid maksutõusude vastu ja Suurbritannias nõudsid Euroopa Liidu pooldajad teist Brexiti referendumit. Lisaks sellele, nägime septembris 2019 massiproteste nii globaalsete kliimamuutuste kui ka keskkonnakaitse ajenditel üle maailma 185 riigis2 nõudmaks, et valitsused teeksid nii eraldiseisvalt kui ka kollektiivselt enam kliimamuutuste nimel.

Adresseerides globaalse rahutuse olulisemaid alustegureid

Seega: kuigi protestid erinevad olulisel määral riigiti ning nõudmised on unikaalsed, ühendavad neid frustratsioon halveneva majandusliku olukorra ja kasvava majandusliku ebavõrdsuse, nõudmised inimõiguste ja demokraatia järele ning halvenev globaalne kliima- ja keskkonna olukord, mida valitsused ei ole suutnud või soovinud adresseerida. Samuti on The Economist3 hinnanud, et kasvav majanduslik ebavõrdsus on rahulolematuse ajendiks rahutusteks mitmetes riikides. Näiteks Tšiili on üks ebavõrdsemaid OECD (The Organisation for Economic Co-operation and Development) riike, kus jõukamate sissetulek on enam kui 25 korda suurem kui vaeste oma ning samuti on Liibanon üks maailma majanduslikult ebavõrdsemaid riike4,5. Lisaks tuuakse välja demograafilised tegurid, sest aset leidnud protestide keskmes on eeskätt 30ndate ringis noored, kes on kasvanud üles 2008. aasta globaalse majanduskriisi järgselt, kelle vaatepunktist on tervel nende põlvkonnal halvad majanduslikud väljavaated. Näiteks Iraagis tõi majanduslike väljavaadete puudumine noored massiliselt tänavatele, kelle probleeme poliitiline eliit seni ei ole adresseerinud6. Samuti oli süvenev majanduskriis ja töötuse suur protsent (25 %), sh eeskätt noorte (37 %), oluline ajend Liibanoni protestide puhul7. Nagu mitmetes teistes riikides, mis kogesid rahutusi, tunnevad kodanikud, et valitsussüsteemid, mille all nad elavad, ei esinda neid, vaid esindavad eeskätt väikse eliidi huvisid, ning nende jaoks ei ole loodud ruumi avalikus valitsemises osalemiseks. Lisaks siseriiklikele olukordadele on oluline vaadata ka trende globaalsel tasandil. IMF (International Monetary Fund) on teavitanud, et globaalne majanduskasv oli  2019. aastal ainult 2,9 %- see on aeglaseim kasvutempo alates eelmisest finantskriisist 2008. aastal.8,9 Aeglustuv globaalne majanduskasv ja majanduslik ebakindlus on olnud seega oluline tausta tõukejõud 2019. aastal alanud protestidele.

Lisaks on välja toodud, et rahvas seab kahtluse alla valitsuste legitiimsuse ja näeb traditsiooniliste poliitiliste kanalite kasutamist tulemusteta. Kasvav sotsiaalne rahutus riikides annab tunnistust usalduse puudumisest kehtivatesse institutsioonidesse ning tajutakse puudulikku esindatust valitsusstruktuurides. Kaheldakse nii valitsuste poliitikates kui ka valitsuste endi legitiimsuses mõnel juhul (näiteks Hongkongis ja Kataloonias), mistõttu on mitmel juhul protestid jätkunud ka pärast seda, kui valitsus on esialgsed planeeritud muudatused tagasi võtnud. Kahanenud on usaldus selle vastu, et valimiste kaudu midagi muutub kehtivas poliitilises süsteemis. Seetõttu kasutatakse massiproteste vahendina tänavatel rahva arvamuse ja -meelsuse esindamiseks ning poliitilise surve avaldamiseks. Ilmselt võime ka tulevikus näha, et massiprotestid muutuvad tavapärasemaks poliitilise osalemise vahendiks tulevikus. Seega on 2019. aasta protestid muutnud kodanike vastupanu avaldamise ja poliitilise osalemise viise ning vahendeid.

Sageli jäid kõlama valitsusvastaste protestide ajal nõudmised inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja demokraatia järele, sealhulgas nõudmised demokraatia järele olid tugevad isegi riikides, kus puudub demokraatia kogemus nagu autokraatlikes riikides ja hübriidrežiimides. IDEA (Institute for Democracy and Electoral Assistance) toob  välja oma 2019. aasta raportis, et demokraatlike riikide hulk on jätkuvalt kasvanud – 90-lt 2008. aastal 97-le 2018. aastal. Seega globaalsel tasandil jätkab demokraatia laienemist, kuid samas nägime protestide ajal kuidas ka demokraatlikes riikides demokraatiat tänasel kujul vaidlustatakse. IDEA toob välja, et maailma demokraatiate sisemine kvaliteet on langemas ning võime näha erinevates riikides demokraatia erosiooni ja kvaliteedi langemise trendi10. See on toonud kaasa ühiskonna ja poliitika polariseerumise ning vähenenud kodanike toetuse demokraatiale. Massiprotestid mida nägime igal kontinendil aga andsid tunnistust, et demokraatia-meelsus on kodanike seas vägagi elus. Sellega näitasid protestid, et rohujuuretasandil on demokraatia endiselt elujõuline11. Kuigi demokraatiat vaidlustatakse enam kui eales varem, on ka vajadus selle järele suurem kui kunagi varem. Seetõttu on oluline, et demokraatia muutuks avatumaks ja vastuvõtlikumaks oma kodanike vajadustele ning tagaks kodanikele võimalused ja vastav ruum valitsemises osalemiseks.

Poliitilise korra status quo muutmise vajadus

2019. aastal nägime kuidas kodanikud ja kodanikuühendused kasutasid oma õigust rahumeelselt protesteerida ning väljendada kodanike vastupanu kehtiva poliitilise korra vastu varasemalt intensiivsemalt ja laialdasemalt kui kogu möödunud aastakümne jooksul. Sotsiaalsed rahutused annavad tunnistust, nagu eelpool väljatoodud, kasvavast lõhest valitsuse ja nende kelle üle valitsetakse vahel. Massiprotestide laine eesmärk on laiemalt hakata vastu ja muuta antud riikides pikalt püsinud ning iganenud poliitilise süsteemi status quo’d, kus püsis majanduslik ebavõrdsus ja -õiglus, korruptsioon, ning inimõiguste ja põhivabaduste eiramine12. Protestijad loodavad läbi massilise kodanike vastupanu muuta jõudude tasakaalu valitsuse ja ühiskonna vahel nii autoritaarsetes kui demokraatlikes riikides, kus protestid aset on leidnud. Nõutakse fundamentaalset ja süstemaatilist poliitilist muutust. Seega näitab globaalne protestide laine laiemat vajadust uue ühiskondliku leppe järele poliitilise võimu ja rahva vahel, mis tähendaks midagi enamat kui pinnapealsed poliitilised ja majanduslikud reformid või võimuvahetused13. Kogetud massiprotestide laine andis sellest tunnistust, kuid valitsused ei ole veel selleks valmis ning seetõttu reageerisid peamiselt rahumeelsetele protestidele sageli ebaadekvaatselt ja -proportsionaalselt. Sellises olukorras ei ole kiireid lahendusi ning pikemaajalises perspektiivis peab poliitiline võim muutuma reageerivamaks rahva nõudmiste ja vajaduste osas ning looma uusi võimalusi kodanike kaasamiseks.

Globaalse protestide laine mõju Eestile ja ELile

2019. aastal nägime, kuidas mitmetes Euroopa riikides ja teistes riikides üle maailma lahvatasid laialdased valitsusevastased protestid. Mitmetes riikides, kus protestid lahvatasid, vaibusid need pärast seda, kui valitsus kavandatud poliitikate osas järele andis. Paljudes riikides rahutused siiski jätkuvad, seetõttu võib möödunud aastal lahvatanud massiprotestide laine endaga kaasa tuua jätkuva protestide tsükli ka tulevikus. Lisaks võib massiprotestide laine, isegi kui see vaibub ja protestid lõppevad, endaga kaasa tuua siseriikliku tasandi mõjusid, mis lõhestavad antud riike poliitiliselt veel järgnevatelgi aastatel. Globaalsel tasandil on massiprotestidel olulised implikatsioonid nii geopoliitilisele stabiilsusele kui rahvusvahelistele suhetele. Seetõttu kanduvad 2019. aastal alanud massiprotestide mõjud ka 2020. aastasse ning järgmisesse kümnendisse, sh mõjud ka Eestile ja Euroopa Liidule (eriti arvestades koroonaviiruse mõju, toim.). Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kes alustas tööd 2019. aasta lõpus, rõhutas uue geopoliitilise rolli võtmise olulisust ELi poolt14. Selleks, et EL saaks olla tõsiseltvõetav tegutseja  globaalsel areenil, tuleb minna kaugemale 2016. aastal vastu võetud ELi globaalstrateegias sätestatud põhimõttelisest pragmatismist ELi välispoliitikas ning toetama tingimusteta inimõiguste ja demokraatia edendamist kolmandates riikides. Näiteks on EL olnud oluline kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastaja kolmandates riikides. Seetõttu tuleks läbi mõelda, kuidas saaks EL pärast massiproteste sihistatumalt toetada kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamist, et ka pärast protestide vaibumist suudaks kodanikuühiskond edukamalt osaleda vastavate riikide valitsemises soovitud muudatuste jätkusuutliku elluviimise tagamiseks. Seeläbi saab EL kinnitada ja tugevdada oma geopoliitilist rolli ning tagada rahvusvahelise olukorra stabiilsuse. Eesti jaoks on samuti äärmiselt oluline rahvusvahelise olukorra stabiilsus. Siin on Eestil ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena aastatel 2020-2021 rohkem kui eales varem võimalus laiemalt kaasa rääkida teemadel, mis puudutavad globaalset julgeolekuolukorda, samuti tugevdada Eesti kui inimõiguste eest seisva riigi kuvandit.

______

1 BBC News. (11.11.2019) Do today’s global protests have anything in common?[WWW] www.bbc.com/news/world-50123743

2 The Guardian. Sandra Laville and Jonathan Watts. (21.09.2019). Across the globe, millions join biggest climate protest ever. [WWW] www.theguardian.com/environment/2019/sep/21/across…

3 The Economist. 4.11.2019. Something in the air. Why are so many countries witnessing mass protests. [WWW] www.economist.com/international/2019/11/04/why-are…

4 OECD. 2019. Inequality and income. [WWW] www.oecd.org/social/inequality.htm

5 IMF. 2019. Lebanon: 2019 ARTICLE IV CONSULTATION. [WWW] www.imf.org/~/media/Files/Publications/CR/2019/1LB…

6 Foreign Affairs. 20.11.2019. Iraq’s New Republic of Fear. How Youthful Protests Provoked an Authoritarian Turn. [WWW] www.foreignaffairs.com/articles/iraq/2019-11-20/ir…

7 Ghadir Hamadi. 2.08.2019. Unemployment: The paralysis of Lebanese youth. [WWW] en.annahar.com/article/1004952-unemployment-the-pa…

8 International Monetary Fund. October 2019. WORLD ECONOMIC OUTLOOK REPORTS. World Economic Outlook, October 2019. Global Manufacturing Downturn, Rising Trade Barriers. [WWW] www.imf.org/en/Publications/WEO/Issues/2019/10/01/…

9 International Monetary Fund. 2020. World Economic Outlook, January 2020. Tentative Stabilization, Sluggish Recovery?[WWW] www.imf.org/en/Publications/WEO/Issues/2020/01/20/…

10 IDEA. 2019. The Global State of Democracy 2019: Addressing the Ills, Reviving the Promise.  [WWW] www.idea.int/sites/default/files/publications/the-…

11 Foreign Policy. Keith Johnson. (23.12.2019). 2019: A Year of Global Protest. [WWW] foreignpolicy.com/2019/12/23/2019-a-year-of-global…

12 The Washington Post. 28.10.2019. From Hong Kong to Chile, 2019 is the year of the street protester. But why? [WWW] www.washingtonpost.com/opinions/global-opinions/fr…

13 Robin Wright. (30.12.2019). THE STORY OF 2019: PROTESTS IN EVERY CORNER OF THE GLOBE. [WWW] www.newyorker.com/news/our-columnists/the-story-of…

14 Ursula von der Leyen. 2019. A Union that strives for more My agenda for Europe. [WWW] ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files…

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar