veebruar 10, 2012

Araabia unistus

Lähis-Idas aset leidnud revolutsioonidel puudub senini selge poliitiline agenda.

10.02.2012, Hannes Hanso
Diplomaatia
Lähis-Idas aset leidnud revolutsioonidel puudub senini selge poliitiline agenda.
Möödunud aasta lõpul rääkis mulle Malta eksvälisminister, et oma kolme ja poole ametis oldud aasta jooksul külastas ta Liibüat 26 korda. Mees nentis, et tundis praktiliselt kõiki tippametnikke ja prominente, kes seal tänaseks hukkunud, vangistatud või riigist põgenenud on. Tuneesiat külastas ta sel perioodil samuti paarkümmend korda. Ilmselgelt Põhja-Aafrikat ülimalt hästi tundva inimesena pidi ta mõlema riigi puhul möönma, et see, mis seal umbes aasta tagasi toimuma hakkas ning kuhu me täna välja jõudnud oleme, tuli talle täieliku üllatusena. Usun, et eksministri tõdemus kirjeldab üsna täpselt ka maailma avalikkuse laiemat peataolekut nn araabia kevade küsimuses. Nii nagu keegi ei osanud ette näha, mis seal regioonis toimuma hakkab, ei oska keegi tegelikult täie kindlusega öelda, kuhu see kõik välja viib.
Siiski saab täna minevikule pilku heites teatud järeldusi teha. Miks araabia kevad juhtus? Vastuseid on kindlasti rohkem, kuid mõningad olulisemad põhjused: aastakümned diktaatorlust, inimõiguste rikkumised, inimeste/rahva mittekaasatus valitsemisse, ebaühtlane areng ja jõukuse jaotus (tavaegiptlane teenis 2-3 USD päevas, Mubarak kuni 80 miljardit), korruptsioon, julgeolekujõudude (võimurite perekondlik käepikendus) ning režiimi omavoli, avalike teenuste puudumine, era- ja ühiskondliku omandi segiajamine võimu poolt, tohutu demograafiline surve – rahvastiku kiire kasv (nt Jeemenis 3% aastas), millega ei kaasnenud võimaluste kasvu , tööpuudus, alandused ja tõrjutus.
Üldistuste tegemine araabia riikides toimuvate protsesside osas on keeruline. Araabia ühtsuse või monoliitsuse retoorika, mida aeg-ajalt kasutatakse nii lääne- kui ka araabia maailmas, kuulub pigem fantaasia valdkonda ning reaalses elus pole see kunagi toiminud. Natsionalism on araabia riikides olnud alati tugevam kui islamism ning panarabism. Araabia riigid on oma olemuselt väga erinevad, ühtne poliitiline kultuur ja majanduslik struktuur paljuski puudub. Samuti erineb riigiti võti, mis võimaldab toimuvat mõista – erinevate religioossete gruppide (sunniitide, šiiitide, kristlaste, koptide, maroniitide, druužide, alaviitide), hõimulojaalsusvõrgustike, valitsustraditsioonide ning majandusvormide segu on igas riigis unikaalne. Võib-olla seletab eelnimetatud asjaolu ka tendentsi, et konflikti olemus regioonis on viimastel aastakümnetel muundunud. Kui varem domineerisid pinged araabia riikide vahel, siis täna prevaleerivad selgelt riigisisesed, religioossete gruppide või hõimudevahelised pinged. Vaid aasta pärast turbulentsete poliitiliste sündmuste algust võib märgata väga erinevaid arengutrajektoore. Huvitaval kombel ei ole tänaseni võimult tõugatud ühtegi regiooni arvukatest monarhiatest. Režiimide kollapsi vormid ei ole standardsed: Liibüa puhul terendab silmapiiril riigi kollaps, Gaddafi tapeti; Tuneesias toimusid vabad valimised ning juhtkonnavahetus, Ben Ali koos perekonnaga pages turvaliselt Saudi Araabiasse; Egiptuses haaras võimu sõjaväeline üleminekuvalitsus, mis alles plaanib võimu üleandmist tsiviilvalitsusele, Mubarak ja pojad on kohtu all; Jeemeni riigipea lahkus riigist ning ametist täieliku amnestiaga, võttes suuna USA poole.
Kindel näib aga olevat üks – enne, kui olukord regioonis paremaks hakkab minema, on sellel kõvasti potentsiaali halvenemiseks. Ideed, et revolutsioonid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas viivad läänelikuma riigini, mis on meie nägemuses justkui riikliku arengu kulminatsioon, on naiivsed ja ennatlikud. Pigem on tõde vastupidine. Pendli liikumine ühest äärmusest teise on sellisel perioodil mõnes mõttes möödapääsmatu. Tasakaalupunkt saabub hiljem, loodetavasti. Lihtsustatult öeldes peaks Lääs juba ette mõistma, et rahva tahe kõnealuses regioonis võib üsna radikaalselt erineda sellest, millisena meie seda ette kujutada oleme lootnud. Täiesti demokraatlikel alustel ja korralikele valimistele järgnev läänevastasus ei ole sugugi asjaolu, mida juba ette välistada võiks. Aastakümneid võimu juurest jõumeetodil eemale hoitud jõud on saanud energialaengu ning üritavad ennast tõestada mitte põrandaaluse jõuna, vaid legitiimselt poliitikas osaledes. Mõõdukate islamistlike liikumiste keelustamine regiooni riikides viis lõppkokkuvõttes palju radikaalsemate jõudude tekkeni – salafistid ja vahhabiidid on selle protsessi ilminguks. Absoluutselt ettearvamatuteks ja teadmata suurusteks on plejaad uusi, religioossel baasil tekkinud parteisid, mis kunagi reaalselt võimul ei ole olnud ning millel on seni puudunud võimalus oma ideid päevapoliitilisel tasandil teostada. Kunagised opositsioonijõud ja -parteid ei uskunud arvatavasti veel aasta jagu aega tagasi, et nad ühel päeval võivad reaalselt võimule tulla. Ettevalmistus ja kompetents riigi juhtimiseks täiesti alternatiivsete jõudude puhul on igal juhul puudulik – paraku puudub ka poliitiliselt sõltumatu riigiametnike klass, mis suudaks iseseisvalt ja kompetentsipõhiselt otsuseid teha. Institutsioonide nõrkus, mille tekitas aastatepikkune isikuvalitsus, tähendab, et riik tuleb paljudes valdkondades sisuliselt taasluua.
Kui võrrelda vanade riigikordade murenemist Ida-Euroopas paari aastakümne eest ja täna araabia maailmas toimuvat, siis näeme üht olulist erinevust. Idabloki riikide elanikud teadsid, mida nad ei tahtnud, kuid samal ajal teadsid nad üldjoones ka seda, mida nad tahtsid. Taheti lõppu kommunistlikule üheparteisüsteemile, majandusvabadust ja avatud ühiskonda. See, et hiljem tekkisid erinevad poliitilised parteid ning huvigrupid, oli juba normaalse poliitilise protsessi osa. Araabia kevade ühiseks nimetajaks on see, et inimesed olid kindlad selles, mida nad ei tahtnud (või ei taha) – vanu autokraatlikke, korrumpeerunud valitsevaid dünastialikke perekondlikke struktuure. Samas ei ole täna näha, et tekkinud võimuvaakum täituks mingi ideoloogia või maailmavaatega. Muutused toimusid muutuste pärast. Revolutsioonid, mis tänaseni aset on leidnud, toimusid tegelikult ilma poliitilise agendata. Araabia pealinnade keskväljakutele kogunesid koptid, kristlased, sunniidid, šiiidid, sufid, araabia natsionalistid, islamistid ning piltlikult öeldes seisid nad käsikäes Tahriri väljakutel. Koos Mubarakite, Gaddafide ja Ben Alide lahkumisega sulas ka ära liim, mis protestijaid või mässulisi koos oli hoidnud. Milline on nn Arab Dream?
Tavaloogika järgi peaks oma autokraatsed valitsejad kukutanud riigid lahendama kaks fundamentaalset väljakutset. Esimene väljakutse on poliitiline. See puudutab kodanike vabadusi, õigusi, õiglust ja valimisi. Teine väljakutse on majanduslik. Stagneerunud riigikorra lagunemine toob reeglina kaasa kõrgendatud ootused majandusliku olukorra paranemise osas ning kannatamatuse kiirete tulemuste saavutamiseks. Selleks on vaja paika panna läbipaistev ja selge äriseadustik ning määratleda erasektori roll koos kohustuste ja õigustega.
Režiimivastasus Egiptuses ehk siis revolutsiooniline materjal põhines peaasjalikult rahulolematul noorsool ning aktiivsel naiste osalusel – Tahriri väljaku kaadreid vaadates on mõlemad grupid selgelt ja arvukalt esindatud. Üks Egiptuse akadeemik väitis mulle, et 40% Tahriri väljaku protestijatest olid naised. Needsamad ühiskondlikud grupid on revolutsioonile järgneval perioodil poliitilisest elust süstemaatiliselt kõrval hoitud. Üleminekuvalitsuse üks esimesi põhjapanevaid otsuseid oli uue konstitutsiooni kirjutamiseks sajaliikmelise komitee moodustamine. Ühtegi naist komiteesse ei nimetatud. Täna kutsutakse seda „Tarkade meeste nõukoguks“. Teine äärmiselt olulise tähtsusega tegur on sõjaväe ja julgeolekujõudude tulevane roll riigivalitsemises. Julgeolekuteenistused, loomulikult mitte ainult Egiptuses, vaid ka mujal, turvasid režiimi, mitte elanikkonda. Egiptuse puhul on selge, et sõjavägi oma võimust enne loobuda ei soovi, kui tema privileegid jäävad puutumata ning tsiviilkontroll kaitsekulutuste kasutamise üle on välistatud. Kui sõjavägi oma soovide täitmise garantiid saab, siis peaks võimu üleminek sõjaväeliselt valitsuselt tsiviilvalitsusele toimuma juunis. Kolmes voorus toimunud parlamendivalimistel sai umbes pooled kohad Moslemi Vennaskond. Rahvaesindajad on alustanud debatte alkoholi keelustamise ja rannal lubatud päevitusriiete küsimuses, kuid uudiseid debattidest majanduse ja rahanduse edasiarendamise osas ei ole veel kuulnud. Ausalt öeldes ei teaks Egiptuse valijana isegi, millist ülaltoodud jõududest – sõjavägi või Moslemi Vennaskond – majanduslikes küsimustes rohkem usaldada.
Üha enam tundub, et araabia kevad on jäänud poolikuks. Ühtede valitsejate kukutamine viis nende asendamiseni teistega, kuid kuskilt ei paista, et hakataks lahendama probleeme, mille pärast revolutsioonid tegelikult toimusid. Võimu teostajate muutus ei ole endaga kaasa toonud muutust võimu teostamisel. Reformide väljakuulutamine pole sama, mis reformide elluviimine. Juba on selge, et Egiptuses on rahulolematus jõudnud piirini, mis taas kord ähvardab katla üle keema lasta. Võtmesõnaks ei ole siis sugugi mitte ainult poliitilised vabadused stiilis „oleme nõus ka kartulikoori sööma“, vaid kõige elementaarsemate majanduslike vajaduste rahuldamine. Murettekitavaid nähtusi pigem lisandub – erinevate religioossete rühmituste kokkupõrked, mis näiteks Iraagis juba ammu tavapäraseks on saanud, hakkavad toimuma ka Põhja-Aafrikas. Samuti on näha, et Iisraeli-vastased tunded on kasvamas ning naiste roll ühiskondlikus elus võib muutuste tulemusena hoopis väheneda, mitte tõusta.
See, mis toimub araabia maailma poliitilise raskekaallase Egiptuse poliitikas, on selgeks hoiatuseks, et ilma reaalsete muudatusteta valitsemisloogikas stabiilsust ei saavutata. Umbes samal viisil – st demokraatlikult – Palestiina Gazas võimule saanud Hamas ei ole tänaseni näidanud, et reaalse võimu juurde saamine viiks radikaalsete seisukohtade pehmenemiseni. Pigem vastupidi. Ei saa veel öelda, kas Egiptuse Moslemi Vennaskond, salafistid või Tuneesia Ennahda oma maailmanägemust võimul olles mõõdukamaks muudavad. Garantiid selles osas kindlasti ei ole.
Kuidas saavutada olukord, kus ülereguleeritud ning kõikvõimalike bürokraatlike piirangute küüsis vaevlevate riikide majandus saaks normaalselt areneda? Kiire elanikkonnakasvuga araabia riikide majanduskasv peab olema vähemalt 6–8% aastas, et tööhõivet säilitada, ja rohkem, et suurendada. Per capita investeeringud regiooni riikidesse on 4,2 eurot  aastas. Kuniks suurima rikkuse allikaks jääb bürokraadi käes olev tempel ning kontroll monopoolsete impordi-ekspordi litsentside üle, ei ole arengut oodata. Suur naftatootja Alžeeria on investeerinud 150 miljardit USD eurovõlakirjadesse ja USA riigivõlga, samal ajal kui kodumaine majandus kannatab kroonilise alainvesteerimise käes. Pole siis ime, et Põhja-Aafrika viie riigi naftavälised majandused kokku moodustavad sama suure kogutoodangu kui on Belgial üksi. Tööstustoodang moodustab vaid 10% Põhja-Aafrika majandusest, seegi on väga madala lisaväärtusega. Laiemapõhjalisema ning mitmekülgsema majanduse arendamine on tulevikus möödapääsmatu. Hinnanguliselt on Egiptuse revolutsioon maksma läinud vähemalt 600 000 töökohta, riigivõimu lagunemine viis Liibüast umbes miljon töökohta, sh naaberriikidest pärit migranttööliste omad. Majanduskasvu toitev krediit on aga ebastabiilset olustikku arvesse võttes oluliselt kallimaks muutunud. Eriti keerulises olukorras on naftat importivad riigid Egiptus, Tuneesia, Maroko ja Jeemen. Funktsionaalset regionaaltasandi majanduslikku integratsiooni ei ole Põhja-Aafrika nn Magribi riikide vahel suudetud luua. Selliste oluliste naabrite nagu näiteks Maroko ja Alžeeria vahel kaubavahetus praktiliselt puudub ja pooleteise tuhande kilomeetri pikkusel riigipiiril suudeti hiljuti pärast aastatepikkust jagelemist taasavada üks piiripunkt. Hinnanguliselt maksab võimetus regionaalset koostööd teha regiooni riikidele iga-aastaselt umbes 2–3 % SKPst.
Majandusvabaduste statistika Lähis-Ida riikides on pehmelt öeldes murettekitav. Noorte tööpuudus oli üks Egiptuse revolutsiooni mootoreid. Aasta pärast Kairo sündmusi ei ole olukord selles osas kuidagi paranenud. Poliitiliste tõmbetuulte käes vaevlevas Egiptuses on riigi ühe põhilise sissetulekuallika – turismitööstuse – tulevik ebaselge. Signaalid, mida islamistliku taustaga poliitikategijad vastvalitud parlamendist saadavad, ei ole kindlasti positiivsed. Investeeringuid ja tööhõivet selline olukord ei soosi.
Tööpuudus, eriti noorte oma, on maailma eri regioone võrreldes Lähis-Idas maailma kõrgeim. IMFi analüüs 2011. aasta  aprillist pakub, et 15–24-aastaste töötuse tase ulatub regioonis 40 protsendini. Mõnes riigis, näiteks Egiptuses ja Süürias, küünib töötus kuni 60 protsendini. Meenutagem, et araabia kevade doominoefekti sarnasele sündmustejadale kogu regioonis pani aluse just perspektiivitusest ja kohalike ametnike tagakiusamisest tekkinud meeleheide.
Lääneriikidel on toimunust palju õppida – lähiajalugu on küll näidanud, et õppetunnid ei püsi kuigi kaua meeles ja sama reha otsa astutakse uuesti. Esimene õppetund võiks olla see, et jõuga sekkumine ei vii tingimata parema-sõbralikuma riigikorra kehtestamiseni või probleemi lahendamiseni. Teine õppetund on see, et ka võimuvahetused, mis toimuvad spontaanselt ehk ilma välise sekkumiseta, ei pruugi samuti viia parema-sõbralikuma riigikorra kehtestamiseni. Seetõttu tundub, et võiks üritada rohkem aega kulutada rääkimisele. Hämmastav on struktuurse dialoogi puudumine näiteks ELi ja Araabia Liiga vahel. Regulaarne suhtlusformaat ehk ennetav dialoog ühiseid huve puudutavates küsimustes ei tohiks olla valikute koht. See peaks olema kohustuslik lähenemine.
Lääs on olnud Lähis-Ida suhtes kahepalgeline – seetõttu ei maksa eeldada, et araablane „tänavalt“ usaldaks Läänt ja näeks väljastpoolt tulevates nõuannetes muud kui varjatud huvisid. Vägivalla, hiigelkorruptsiooni, inimõiguste rikkumiste ning autokraatse valitsemise tolereerimine Lääne poolt vaatamata valikuliselt kohaldatud vastupidisele retoorikale on kestnud aastakümneid. Vajadusel on Lääne riigijuhid õlale patsutanud nii Gaddafile, al-Assadile, Alile kui Mubarakile. Egiptuse pikaajalist presidenti Mubarakit ning ka Jeemeni president Salehi pidas araablane „tänavalt“  ameeriklaste ees lömitajateks – vastutasuks koostöö eest kas Iisraeli tunnustamisel või terrorismivastases tegevuses finantseeriti sadade miljonite dollaritega repressiivsete julgeolekujõudude tegevust, ignoreerides  elanikkonna põhiõiguste piiramist. Kolossaalsel määral rahva tagant varastamine oli eurooplastele ja ameeriklastele samuti teada, suurem osa varadest paigutati just arenenud maailma. Seda tausta arvesse võttes pole just ime, et avalikkus neis riikides oma läänemeelsusega silma ei torka. Sama dilemma ei ole ka täna kuhugi kadunud – klassikaline poliitiline kahvel küsimuses, kuidas jätta toetamata muutusi nõudvad rahvamassid ning jätkata mängu võib-olla ebameeldivate, ent siiski koostöövalmis autokraatidega näiteks Saudi Araabias ja Bahreinis, on päevakorral edasi. Väärtuste ja huvide ühendamine on võib-olla keeruline, kuid siiski jätkusuutlikum poliitika. Perspektiivis jäävad ellu valitsused, kes on suutnud muudatusi teha ja elanikkonna soovidega mingiski ulatuses kaasas käia. Teised valitsused lõpuks ikka kukuvad. Ei usu, et araabia kevad veel läbi on.
______
Ease of Doing Business – 183 riigis mõõdetud regulatiivkeskkond, mis hindab ettevõtluse alustamise ja toimimise keerukust: Tuneesia 46, Jeemen 99, Egiptus 110, Süüria 134, Alžeeria 148, Liibüale ei ole viimastel aastatel olnud võimalik hinnangut anda.
Corruption Perception Index – hindab kokku 183 riiki tunnetatava avaliku sektori korruptsiooni alusel: Tuneesia 73, Egiptus 112, Alžeeria 112, Süüria 129, Jeemen 164 ning Liibüa 168.
Mubarakid: perekonna rahaline väärtus on hinnanguliselt kuni 80 miljardit dollarit. Korruptsioonivõrgustikud jooksevad kõige madalama taseme politseinikust kuni ministrite, sõjaväe juhtkonna ja presidendi perekonnani.
Ben Ali perekonna varandus võrdub umbes riigi ühe aastaeelarvega ehk on hinnanguliselt ca 17 miljardit dollarit. Riik ja selles toimuv muutus samm-sammult perekondlikuks omandiks.
Juba kadunud Gaddafi isiklikke ja perekonnale kuuluvaid varasid hinnatakse olevat  suurusjärgus vähemalt 75–80 miljardit dollarit.
Alla 14-aastaste noorte protsent ühiskonnas: Tuneesia 25,3%, Alžeeria 29%,  Egiptus 33,0%, Liibüa 33,9%, Süüria 37,4%, Jeemen 46,5%.

Kategooriates: Blogi