juuli 15, 2013

Andmekaitsest läbi Saksa prisma

Postimees

Euroopa kohtuasutused peaksid andma inimestele võimaluse nõuda ametlikult hüvitust selle eest, et USA ettevõtted on nende andmeid ebaseaduslikult luureasutusele edasi andnud, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur Julian Tupay.

Kui ma pisut üle viie aasta tagasi Eestisse saabusin, sain esimese ja mällu sööbinud kultuurišoki Kristiine keskuse juures oleval suurel ristmikul. Panin seal tähele suurt plakatit, kus mingi firma logo all oli hulk inimeste pilte ja nimesid. Siirast uudishimust küsisin abikaasa käest, millega on tegu, lootes kuulda, et need on ettevõtte kuu parimad töötajad või midagi sellist. Kui naine ütles, et need on võlgnikud, kelle nime ja pildi on inkassofirma avalikuks häbistamiseks üles pannud, vajus mul suu sõna otseses mõttes ammuli.

Selline asi tundus mulle otsekui keskaegse häbipostina ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks eestlased peaksid midagi sellist heaks kiitma. Peagi sain teada, et vastuoksa minu – nähtavasti ainulaadselt saksalikele – tunnetele on Eesti ühiskonnas avalikkuse ja edumeelsuse nimel selgelt soositud hulk asju, mille peale iga sakslane haaraks hetkegi mõtlemata telefoni, et oma advokaadile helistada. Näiteid on tohutult, alates sellistest pisiasjadest nagu soo ja sünniaja sisaldumine isikukoodis kuni palju olulisemateni, näiteks karistusregistri ja erakondadesse kuulumise avalikkus.

Minu arusaama järgi on põhjused, miks selline isiklik teave ei peaks olema avalikult kättesaadav, täiesti ilmselged, samal ajal kui vastuväited on nõrgukesed. Kujutame näiteks ette, et olete koolilaps ja teie isa pilt ripub ristmikul, juures kiri, et ta ei tasu oma võlgu. Ei ole just hea tunne teada, et kõik sõbrad võivad su isa sel moel «imetleda»! Võib muidugi teatava õigustusega väita, et maksmisest kõrvalehiiliv isa vääribki avalikku alandamist, aga see ei saa ometi õigustada süütutele pereliikmetele tekkivat kahju. Sama käib nende pereliikmete kohta, kel on kriminaalkaristus. Piiratud kasu ühiskonnale, mis võib tulla süüdimõistetud kurjategijate avalikustamisest, ei kaalu üles kahju, mida peavad selle tõttu kannatama süütud pereliikmed.

Veel jahmatavam ja kurvastavam oli aga mu eestlastest pereliikmete ja töökaaslaste täielik huvipuudus selle teema vastu. Minu meelest oli täiesti arusaamatu, kuidas inimesed, kes on kannatanud pool sajandit repressiivse riigi küüsis, loobuvad vabatahtlikult privaatsusest, kui on suutnud iseseisvuse tagasi võidelda. Aja jooksul olen siiski pidanud leppima, et eestlastel on neis asjus oma arvamus, kui väga see ka minu omast ei erineks.

Seepärast olin meeldivalt üllatunud, kui lugesin, et president Ilves paistis valdavalt olevat sama meelt mu tugeva vastuseisuga hiljuti avalikuks tulnud USA PRISM-programmile. Kui Eesti privaatsusmudel tekitab minus hämmastust, siis PRISM lausa õudust. Kujutate ette, on selline ametiasutus, antud juhul USA riikliku julgeoleku agentuur (NSA), mis kogub üüratul hulgal süütute inimeste privaatseid andmeid kogu maailmas ilma asjassepuutuvate isikute vähimagi nõusolekuta, demokraatliku õigustuseta ja korraliku järelevalveta.

Programmi pooldajad on muidugi esitanud üksjagu argumente, miks see on ääretult tähtis. Üks levinud väide on, et programmi on heaks kiitnud USA Kongress. Siiski tundub esiteks, et suur osa kongresmene ei olnud teadlikud NSA luuretegevuse üksikasjadest ja mahust, luurekomitee ehk välja arvatud. Teiseks: isegi kui Kongress andis oma nõusoleku igati korrektselt ja kõiki asjaolusid teades, ei ole see ometi kuidagi legitiimne ühegi muu riigi kodaniku suhtes, kelle õigusi rikub välismaine agentuur ilma tema asukohariigi nõusoleku ja võimaluseta selle vastu hüvitust saada.

Teise pooltargumendina käiakse sageli välja, et tänu programmile on suudetud vältida terrorirünnakuid USAs ja Euroopas. See on kahtlemata positiivne, aga ei õigusta kuidagi kasutatud meetmeid. Kui juba hakata salaja isikuõigusi ja -vabadusi piirama ja rikkuma, satutakse libedale pinnale, mida mööda avaneb otsetee sellesse kuristikku, kus ootavad juba ees Gestapo, Stasi ja KGB. Demokraatia aluspõhimõte on olnud ja on ka edaspidi: eesmärk ei pühitse abinõusid. Viimastel sajanditel on miljonid ameeriklased ja eurooplased andnud elu nende õiguste kaitsel, mida kaks viimast USA administratsiooni on tasapisi aina kärpinud julgeoleku nimel.

Kõige selle juures ei tuleks kaaluda ainult USA poliitika kõlbelisi ja õiguslikke puudujääke, vaid ka selle negatiivset mõju USA-le endale. Kõigepealt on seegi kõlbeline alus, mis USA-le on jäänud pärast viimase kümnendi Iraagi sissetungi, Abu Graibi, Guantánamot, erakorralisi üleviimisi ja sõjakuritegusid, kiiresti lagunemas. Vaid mõne nädala eest võttis president Obama vastu Hiina presidendi Xi Jinpingi, et luua viimasega töised suhted ja väljendada USA muret Hiina küberspionaaži üle. Ometi andis Hiina peagi pärast seda varju USA andmelekitajale Snowdenile, ehkki Ühendriigid nõudsid ta väljaandmist. Kas presidendid ei leidnudki ühist keelt?

Samuti ei tohiks alahinnata kahju, mida Washington tekitab omaenda institutsioonidele Ameerika valijate silmis nii sellise salajase programmi loomisega üldse kui ka viimasel ajal puhkenud raevuka laimukampaaniaga Snowdeni vastu. See näitab ilmekalt praeguse valitseva eliidi liikmete piiritut ülbust, kes ei austa ei oma kaaskodanikke ega isegi neid põhimõtteid, millele Ühendriigid rajati.

Ma loodan kogu hingest, et Saksamaa valitsus ja teisedki Euroopa valitsused keelduvad kasutamast teavet, mille NSA on ebaseaduslikult hankinud, ja võtavad vastutusele isikud, kes sellist teavet teadlikult kasutavad. Lisaks peaks Euroopa Komisjon tõsiselt kaaluma nende USA ettevõtete karmi karistamist, kes on osalenud NSA luureoperatsioonides. See, et USA valitsus avaldas neile ettevõtetele koostööks survet, ei ole tegelikult oluline. Euroopa kodanikele teenuseid osutades peavad nad järgima siinseid seadusi. Seetõttu oleksid ettevõtted pidanud kas pakkuma Euroopale teenuseid, ilma et neile rakenduksid USA seadused, või loobuma üldse sellest, kui nad ei tundnud, et suudavad seda teha ilma eurooplaste õigusi rikkumata.

Kui selline teave peaks kunagi kättesaadavaks muutuma, peaksid Euroopa kohtuasutused andma ühtlasi inimestele võimaluse nõuda ametlikult hüvitust selle eest, et USA ettevõtted on nende andmeid ebaseaduslikult NSA-le edasi andnud. See sunniks USAs tegutsevaid internetiettevõtteid edaspidi tõsisemalt vastu seisma valitsuse survele – vaid Yahoo läks valitsusega PRISMi pärast kohtusse, teised avaldasid vastuseisu ainult suuliselt – ning avaldama poliitikutele survet, et firmad ei peaks enam niisugusesse olukorda sattuma. Samuti võimaldaks see hüvitada kannatusi ja karistada süüdlasi (ehkki tegelikud süüdlased Washingtonis jääksid sellest puutumata).

Juba see, et Eesti ajakirjandus ja poliitiline juhtkond on väljendanud muret Ameerika käitumise pärast, annab mõista, et privaatsuse vastu siiski tuntakse huvi, vähemalt kui mängus on keegi teine. Võib-olla on Eesti ajalooline kogemus tekitanud ühiskonna, mille liikmed üksteist päris palju usaldavad – nii nagu Saksamaa kogemus on tekitanud hirmu jälgimise ja riigivõimu ees? Võib-olla see seletabki mu vastuolulisi tundeid.

Kategooriates: Blogi