Ajateenistus – püsiv lünk Prantsuse poliitilises kultuuris

AFP/Scanpix

Prantsusmaal ja ajateenistusel on ebatäiuslik ja nostalgiline suhe.

Suuremahulise vägivalla või siseriikliku rahulolematusega seotud korrarikkumised, näiteks 2015. aastal toimunud linnarahutused või terrorijuhtumid, on toonud kaasa üleskutsed „kaitseväeteenistuse“ taastamiseks. Justkui Prantsusmaa oleks ajateenistuse vaeslaps. Erinevalt teistest riikidest (näiteks Balti riigid) ei seostu üleskutsed ajateenistuse taastamiseks Prantsusmaal uuendatud ohuhinnanguga ega muutuvate operatiivvajadustega. Ajateenistus on pigem lahendus sotsiaalse ühtekuuluvuse vähenemisele. Otsekoheselt öeldes on see „ajateenistuse üleskutse“ üsna illusoorne püüd keerukaid ühiskondlike probleeme lihtsalt lahendada.

Ajateenistuse peatamine 1997. aastal

Ajateenistus ja kaitseväeteenistus peatati – mitte ei tühistatud – 1997. aastal, viimased ajateenijad olid teenistuses 2000. aastate algul. Relvajõudude 1990. aastatel muutunud operatiivvajaduste tõttu ei olnud enam suurt kaitseväge vaja, samas kui dünaamilisus, paindlikkus ja vägede siirmine välismaale muutusid Prantsusmaa strateegilise positsiooni peamisteks alusteks. Ajateenistus on aga püsiva nostalgia ja ülemääraste ootuste objekt; pigem sotsiaalse ühtekuuluvuse vahend kui julgeolekust tingitud vajadus.

Prantsusmaa ajateenistuse ajalugu ei ole eriti pikk. Vabariikliku konsolideerimise raames muutus see alles 1905. aastal tõeliselt kohustuslikuks ja üldiseks. Sellele oli eelnenud sajandi jagu poliitilist ebastabiilsust ja segadust alates 1789. aasta revolutsioonist, Napoleoni „eksperiment“, mitu monarhia taastamist ja kõige olulisemalt hävitav lüüasaamine preislastele 1871. aastal. Koos kiriku ja riigi lahutamise ja üldise kohustusliku koolihariduse kehtestamisega 1900. aastatel alguses oli meeste ajateenistus samuti 3. vabariigi tulem. Kõigi teatud vanuserühma meeste värbamine ja mobilisatsioon kulmineerusid esimese maailmasõjaga, mis kahtlemata kindlustas lõplikult vabariigi positsiooni. Teadlased lõid mõiste „ühiskonna brutaliseerumine“ – pärast esimest maailmasõda andis võitluskogemus kaevikutes ja sõjakoledused mitmele vanuserühmale ühise vägivallakogemuse ja sarnase meelelaadi, millel olid sõdadevahelistel perioodil sügavad ühiskondlikud ja poliitilised tagajärjed. Nimetatud ühiskonna brutaliseerumine kahtlemata tugevdas kodanike vaikivat nõusolekut kaitseväeteenistuse suhtes.

Ent suur tüdimus, mille tekitasid teine maailmasõda, tuumaajastu algus, külma sõja kokkupõrkeohud, ÜRO asutamine ja ranged piirangud jõu kasutamisele rahvusvahelistes suhetes mahendasid sõjalist entusiasmi. Varsti hakkas Prantsusmaa keskenduma välisoperatsioonidele, samas kui püsiva ajateenistuse süsteemi ulatus ja õiglus vähenesid. Ajateenijad alustasid teenistust järjest vanemas eas ning seetõttu hakkas kaitseväeteenistuse kui kodanikuhariduse institutsiooni ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tekitaja tähtsus kahanema: ajateenijad olid juba õppinud, töötanud ja reisinud, nad olid juba maailma näinud. Külma sõja lõpp ja riigi territooriumit ähvardavate otseste sõjaliste ohtude kadumine tegid ajateenistusele lõpu. 1997. aastal peatas parlament kaitseväeteenistuse. Seda asendas „üldine kaitseväeteenistus“. Üldine, sest see hõlmas ka naisi. „Teenistus“ oli aga eksitav nimetus. 28. oktoobri 1997. aasta seadusega loodi tegelikult „kodakondsuse tegevuskava“: ühiskonnaõpetus koolis, üks kohustuslik „kaitseürituse“ päev ja mitmed vabatahtlikud militaar- ja tsiviil-reservväljaõppe võimalused eri kujul.

Valed eeldused

Emmanuel Macron andis presidendikampaanias lubaduse luua ühekuuline kohustuslik ja üldine kaitseväeteenistus. Kui ta oli riigijuhiks valitud, viimistles ta eelmises juulis väljakäidud visiooni, pöördus relvajõudude poole ja selgitas, et tema kavatsus on peamiselt üldisele kaitseväeteenistusele sisu tagasi anda. Kõne 2017. aasta juulis nägi ette ümberkujundatud teenistusele peamiselt tsiviilsed eesmärgid, mille katsetamise esimene etapp ei toimuks enne 2019. aasta algust.

Ajateenistuse taastamise üleskutsed tuginevad mitmele valele eeldusele. Esimene on, et relvajõud ei aita praeguses seisus kaasa sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Mitu raamistikku täidab endiselt sidusust toetavat ja integreerivat rolli, nt sõjaväelise ja tsiviilreserviga liitumise võimalused; kohandatud kaitseväeteenistus; vabatahtlik kaitseväeteenistus. Teine vigane eeldus on arvata, et uuendatud kaitseväeteenistuse vormi loomine aitaks kaasa noorte kodaniku- ja poliitilise aktiivsuse kahanemise probleemi lahendamisele. Ülemäärased ootused kaitseväeteenistuse eeliste suhtes varjavad noorte madala poliitilise aktiivsuse sügavamaid struktuurseid sotsiaalmajanduslikke põhjuseid, rääkimata asjaolust, et relvajõududel puuduvad entusiasm ja rahalised või inimressursid selleks, et asjassepuutuvat vanuserühma ehk 800 000 inimest aastas välja õpetada.

Võib-olla on uuendatud, kuigi lühikese, ajateenistuse sisemine vastuolu see, et kutsealustel puudub stiimul sõjaväelises struktuuris osaleda ja võimule alluda. Värbamine on mõttekas ainult siis, kui see on integreeritud kindlasse kaitsepoliitikasse või seda peetakse sotsiaalse integratsiooni kulminatsiooniks ja tõeliselt kasulikuks osaks. Tänapäeva Soome näide on õpetlik. Kaitseväeteenistus on seal meessoost kodanike jaoks oluline rahvuslikku ja kaitsekogukonda integreerumisel. Soome ajateenijatel on selge arusaam, et nende väljaõpe on tegelikult riigi kaitsepoliitika ja konfliktideks valmistumise seisukohalt tähtis.

Püsiv lünk Prantsuse poliitilises kultuuris

Prantsusmaa praeguses strateegilises kontekstis on raske mõista ajateenistuse taastamise asjakohasust – ja see ei ole praeguse dünaamika põhimotiiv. Praegused üleskutsed ajateenistuse või vähemalt üldise kaitseväeteenistuse uuendatud vormi taastamise kohta kõlavad nagu provokatiivne ülereageerimine terrorismi suhtes rahumeelsetes ja demokraatlikes ühiskondades. Traumaatilised vägivallapuhangud moonutavad sotsiaalset ühtekuuluvust ning tekitavad tunde, et ühiskonnas üldiselt peab olema midagi kapitaalselt valesti. Terroriakte ei nähta ühe isiku ega väikese rühma isoleeritud tegevusena, vaid üldisema mustrina, mis ässitab kogukonnad üksteise vastu üles.

Ajateenistuse taastamise üleskutsed peegeldavad kahekordset vastutustundetust. Esiteks oleks see juba niigi koormatud sõjaväele lisakoormus. Teiseks, mängimine mõttega, et sügavamate ühiskondlike probleemide lahendamiseks on lihtne vahend, on suur poliitiline risk. Poliitikud peaksid olema loovad ning töötama žestikuleerimise asemel välja julgeid ja tasakaalustatud poliitilisi meetmeid. Üleskutse taastada ajateenistus on nii ebakohane kui ka vägagi ohtlik, kuna see ei ole seotud operatiivvajadustega, vaid on pigem kiirreageerimine sügavamatele ühiskondlikele probleemidele – mis juhtub, kui ajateenistus ei anna eeldatavaid tulemusi? Millise täiendava kiirlahenduse me siis leiame, et põhiküsimusi vältida?

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar