Ajal, mil Euroopa meedia kihas USA president Donald Trumpi ja tema Brasiilia ametivenna Jail Bolsonaro skandaalidest, tõusis ühe Kesk-Ameerika väikeriigi – El Salvadori – eesotsa veel üks Trumpi käekirjaga riigijuht – Nayib Bukele. Rahva seas populaarne president on silma paistnud jõuliste käikudega, mis on olnud tõhusad: El Salvadori kuritegevus on langenud hüppeliselt.

“Saksa kindral, inglise keel ja Prantsuse tuumarelv!" on loosung, mille all tuleb lõpuks luua Euroopa ühendatud kaitsejõud. See alluks Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu otsusele, aga viimase puhul tuleb teerajalt kõrvaldada konsensusnõue. Vaid nii on võimalik tühjast Euroopa kaitsevõimest luua vähemalt pooltäis klaas.

Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.

2022. aasta kevadel tehti Venemaa luures nii suur prohmakas, et Putin ei saanud seda enam eirata. Repressioone oli oodata ja need tulidki kiiresti.

Prigožini draamat tuleks võtta selge tunnusmärgina Venemaa poliitilisest ja sõjalisest nurjumisest. Prigožin läks riskile ja kaotas. Seejuures paljastas ta, kui pehkinud on Venemaa võimusüsteem ja kui vähe Putin suudab seda remontida.

Peale külma sõja lõppu on Prantsusmaa Kesk- ja Ida-Euroopas palju usaldusväärsust kaotanud: alates François Mitterandi poolele teele jäänud poliitikast kuni Jacques Chiraci kurikuulsate kommentaarideni ja Emmanuel Macroni küsitavate seisukohtadeni eelmise aasta kevadel. Prantsusmaal on vaja palju ära teha, et heastada Kesk- ja Ida-Euroopale tekitatud suurt pettumust ja tunnistada ajaloolist reaalsust. Macroni hiljutine kõne GLOBSECil oli enam kui lihtsalt oma sarmi abil idarinde riikide moosimine. See tähistab olulist pööret – vähemalt ELi tulevase laienemise küsimuses.

Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?

Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.

Oslo Rahu-uuringute Instituudi professori Pavel K. Baevi sõnul pole Ukraina sõja puhul vaja vältimatult eeldada, et sõda tuleb igal juhul pikk. Pöördepunkt võib tulla juba sellel suvel, sest ei meil ega Venemaal pole vaja Pentagoni lekkeid mõistmaks, kui tõsiselt Ukraina vastupealetungiks valmistub. See teeb Venemaad ärevaks.

Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.

Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.

Afganistani sõda oli sedavõrd kulukas, et lõi omal ajal Nõukogude Liidu majandusse korraliku augu ja aitas sel moel riigi lõpule kaasa, meenutab Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse vanemteadur Charlotta Collén, kelle sõnul on Ukraina sõda Venemaa viimaste aastakümnete kõige kallim ettevõtmine.