jaanuar 4, 2013

2012. aasta välispoliitikas – tõdemused ja tähelepanekud

2012. aasta oli täis suuri sündmusi ning ootusi. Võim vahetus Venemaal, Hiinas ja USAs. Araabia maailmas kestis keemisprotsess, Euroopa ägas finantsraskustes… Aastale tagasi vaadates tundub, et sündmustele ja ootustele vaatamata suurt midagi ei muutunud. USAs valiti tagasi Obama. Mehe esimest korda presidendiks saamisele järgnenud entusiasmilaine on taandunud ja näib tagasivaatavalt isegi naiivne. Vanad vastasseisud pole ka 2012. aasta lõpuks kuhugi kadunud. Enam ei luba USA araabia-maailma ja Iisraeli konflikti lahendamist ning läbirääkimisi Iraaniga, üsna pingeliseks on arenemas suhted uue suure tulija Hiina ja USA vahel. Mingit reset’i Venemaa ja USA vahel, millest veel mõned aastad tagasi räägiti, eriti nüüd kui Putin on oma võimu lõplikult kinnistanud, ei ole ega paista ka kusagilt tulevat. 2012. aasta on märkimisväärne selles poolest, et tõeks on saamas USA lubadus Aasia-Vaikse ookeani regioonile ümberorienteerumisest, seda just julgeoleku osas. USA üldise kaitsekulutuste kärpimise taustal panustatakse üha rohkem just selle piirkonna sõjalise võimekuse tõstmisesse ning vanade liitlassuhete kinnistamisele või uute loomisele. Usun, et selle protsessi mõjusid hakkame Euroopas alles nägema – lõppeks peab Euroopa ikkagi ise oma julgeoleku eest rohkem maksma hakkama, ehkki praeguse finantskriisi taustal pole see veel paljudele kohale jõudnud.

04.01.2013, Hannes Hanso
2012. aasta oli täis suuri sündmusi ning ootusi. Võim vahetus Venemaal, Hiinas ja USAs. Araabia maailmas kestis keemisprotsess, Euroopa ägas finantsraskustes… Aastale tagasi vaadates tundub, et sündmustele ja ootustele vaatamata suurt midagi ei muutunud. USAs valiti tagasi Obama. Mehe  esimest korda presidendiks saamisele järgnenud entusiasmilaine on taandunud ja näib tagasivaatavalt isegi naiivne. Vanad vastasseisud pole ka 2012. aasta lõpuks kuhugi kadunud. Enam ei luba USA araabia-maailma ja Iisraeli konflikti lahendamist ning läbirääkimisi Iraaniga, üsna pingeliseks on arenemas suhted uue suure tulija Hiina ja USA vahel. Mingit reset’i Venemaa ja USA vahel, millest veel mõned aastad tagasi räägiti, eriti nüüd kui Putin on oma võimu lõplikult kinnistanud, ei ole ega paista ka kusagilt tulevat. 2012. aasta on märkimisväärne selles poolest, et tõeks on saamas USA lubadus Aasia-Vaikse ookeani regioonile ümberorienteerumisest, seda just julgeoleku osas. USA üldise kaitsekulutuste kärpimise taustal panustatakse üha rohkem just selle piirkonna sõjalise võimekuse tõstmisesse ning vanade liitlassuhete kinnistamisele või uute loomisele.  Usun, et selle protsessi mõjusid hakkame Euroopas alles nägema – lõppeks peab Euroopa ikkagi ise oma julgeoleku eest rohkem maksma hakkama, ehkki praeguse finantskriisi taustal pole see veel paljudele kohale jõudnud.
2012. aastal leidis aset võimuvahetus maailmapoliitika ning –majanduse uues suurtegijas Hiinas. Kas uus valitsus suudab lahendada karmid väljakutsed – säilitada majanduskasvu, ohjata natsionalismi, tegeleda vananeva elanikkonnaga ning vältida rahva rahulolematuse levimist? Hoolikalt tasub jälgida Hiina väga kiiret internetistumist. Paistab, et just seal võib peituda platvorm kodanikuühiskonna tekkeks. Täna on Hiinas juba üle 400 miljoni internetikasutaja ning sadadesse miljonitesse ulatuva suurusega keskklass, kes välismaal ringi rändab, oma lapsi lääne ülikoolidesse saadab ning oma huvide kaitseks üha aktiivsemalt sõna soovib võtta. Hiina paistis 2012. aastal silma ka arvukate uute sõjamasinate esitlemisega. Muuhulgas saadeti merele saadeti esimene lennukikandja (paar-kolm tükki on ehitamisel) ning koguni kaks uut radarile nähtamatut ründelennukit. Territoriaaltülide eskaleerumist Lõuna-Hiina merel ja Ida-Hiina merel ei ole eeltoodud kontekstist võimalik välja rebida. Hiina on maailmas suuruselt teine majandus ning soovib saata selge sõnumi – riik on oma huvide eest seismisel võimeline ka jõudu kasutama. Hiina kaitsekulutused mööduvad 2035. aastaks USA omadest ehk globaalses plaanis on arenemas täiesti uus jõudude vahekord. Kes sellest praegu oma järeldusi ei tee on pehmelt väljendudes lühinägelik.
2012. aastat ilmestas ka polariseerumine ning vastasseis ÜRO Julgeolekunõukogus. Venemaa ja Hiina seisavad kangekaelselt vastu katsetele Süüria autoritaarse riigipea suhtes resoluutsema joone võtmiseks. Samuti pakuvad Venemaa ja Hiina diplomaatilist „katust“ Iraani režiimile. Araabia kevad ning autoritaarsete võimude lagunemine on need riigid ilmselgelt ära kohutanud, ilmselt kardetakse sarnasse olukorra tekkimist ka oma riikides. Putini vastased meeleavaldused, mis 2012. aastal Venemaal aset leidsid, on märk sellest, et neil hirmudel on ka alust. 2012. aasta on olnud nö tõeaasta ka selle poolest, et rahvarevolutsioonid ei pruugi sugugi minna meile ehk läänele sobivas suunas. Egiptuses aset leidnud kisma põhiseaduse üle ning riigi selge suund islamiseerumisele näitab, et uus poliitiline reaalsus võib olla üsna probleemiderohke. Ka Süürias kestva kodusõja lõpptulemusena võib riigis võimule tulla Bashar al-Assadist palju ebameeldivam seltskond, muuhulgas näiteks jihadistid. Vast seletab see teatud määral ka lääne-poolset ebakindlust konfliktis suurema rolli võtmisel. Läänemaailma tagasihoidlikkust uutesse sõjalistesse konfliktidesse sekkumise osas on kindlasti mõjutanud valusad õppetunnid nii Iraagist kui ka Afganistanist. Isegi suurimatel sõnameistritel on raske neid veriseid ja üüratult kalleid sekkumisi edulugudeks rääkida. Iraagis toimuvat kontrollib nüüd üha suuremas ulatuses läänele suur peavalu valmistav šiiitlik Iraan. Hiljuti ise Bagdadisse lennates jäi mulje, et tegu on Hiina-siselennuga. Hiina insenerid, hiina naftamehed, hiina ehitusfirmad, hiina kaupmehed… Afganistani osas on muidugi veel lahtine, kes 2014. aastal koalitsioonivägede lahkumisel tekkiva vaakumi täidab, kuid karta võib, et rahva südant ja hinge (kuulus väljend, et Afganistanis tuleb võita elanikkonna „hearts and minds“) meil seal võita ei õnnestunud. Helmandi provintsis lüüakse koalitsioonivägede kohaolekul järjest uusi rekordeid oopiumi tootmise osas. Vaevalt, et see tendents vägede lahkumisega järsku lõpeb.
Eesti välispoliitiliste projektide ja prioriteetide osas oli mitmeid õnnestumisi, kuid meid tabasid 2012. aastal ka teatud tagasilöögid. Gruusia opositsiooni võit valimistel ja Šaakašhvili partei lüüasaamine ei olnud kuigi meeldivad. Kas Gruusia jätkab EL-i ja NATO kursil ning milliseks kujunevad selle riigi suhted Venemaaga ei ole tänaseks veel sugugi selge. Vaatamata retoorikale, et oleme toetanud Gruusia riiki ja selle institutsioone  on selge, et vähemalt osa meie poliitilisest eliidist panustas selgelt Šaakašhvili isikule mitte Gruusiale kui riigile. Demokraatia võib paraku tuua ka tagasilööke ja soovimatuid tulemusi. See valearvestus oli loodetavasti hea õppetund tulevikuks ning täiskasvanulikuma välispoliitika tegemiseks. Ühe Eesti ministri sekkumine Georgia valimiseelsesse debatti rahvusvahelises meedias ja selge poole võtmine oli diplomaatiliselt taktitundetu samm. Kui sellise sammu astuks näiteks vene valitsusminister enne Eesti valimisi, siis oleks kisa taevani – peame siis ka ise õppima oma tundeid pisut ohjama. Ukrainas, teises Eesti jaoks väga olulises partnerriigis, tulid võimule kui mitte just venemeelsed jõud, siis kindlasti need, kes Euroopa ja NATO suunalist integratsiooni oma prioriteetideks ei pea. Oranži revolutsiooni järgne vaimustusepuhang ning entusiasm, et me saame toetada Ukraina püüdlusi Euroopaga ühinemisel ning Vene mõjusfäärist väljarebimisel, on kahjuks raugenud. Kui meie nõu Ukrainas üldse enam kuulata soovitakse, siis on selge, et lühiajalisi eesmärke pole mõtet seada. Last, but not least, segadused Leedu tuumajaama projekti osas paraku jätkuvad – Eesti on sellesse projekti aastaid ja aastaid panustanud. Jätkuv ebaselgus pole kindlasti meie huvides. Paljuräägitud Balti koostöö üks nurgakividest võib seega mureneda ning me peame kogu Venemaast energiasõltuvuse vähendamise temaatikaga nullist alustama. Pole vist vaja ära nimetada, kes rõõmust käsi hõõrub.
Positiivsema poole pealt ka. Euroopa Liidu eelarveläbirääkimiste osas on asjaosalistel veendumus, et Eesti saab hea tehingu. Kõrgel püsiv toetus euroliidule näitab, et midagi on kuskil õigesti tehtud. 2012. aasta lõpukuudel sai Eestist ÜRO inimõiguste nõukogu liige. Selle rolli saamine on mitmete aastate pikkuse sihikindla töö vili. Tegu on väga kõrgetasemelise foorumiga, mille töös osalemine kindlasti tõstab ja kinnistab Eesti profiili rahvusvahelises seltskonnas aktsepteeritud partnerina. Tekkinud on ka siseriiklik debatt ÜRO Julgeolekunõukogu roteeruva liikme kohale kandideerimisest. Asja võib argumenteerida nii ja naa, kuid me võtame lähenemise, et me oleme nagunii liiga väikesed ja sellisele kohale pole mõtet proovidagi, siis võime käega lüüa paljudele muudele asjadele maailmas. Seni on Eesti argument olnud, et vaatamata meie väiksusele oleme NATO-s olles nö „laua taga“, EL-is saame sõna sekka öelda, Euroopa Keskpangas oleme üks täieõiguslikest liikmetest jne. Pigem võiks sellist joont jätkata. Hetkel on roteeruvate liikmete hulgas riigid nagu Guatemala, Togo ja Aserbaidžaan… Raske on näha, miks Eesti ei võiks tulevikus seda rolli välja kanda.
2012. aastat võib pidada mõnes mõttes murranguliseks ka meie välispoliitilises mõtlemises. Aastaid kestnud arutelude tulemusena valmis meie esimene Aasia-strateegia, mis kaardistas ära valdkonnad, kus peaksime olema aktiivsed ja „käised üles käärima.“ Nüüd tuleb võidelda selle nimel, et sõnadest saaksid teod ja paljude arutelude tulemusena tekkinud öö ei jääks lihtsalt kuhugi sahtlisse vedelema. Möödunud aastal löödi lukku ka otsus Eesti esimese suursaatkonna rajamisest India pealinna Delhisse. Leian, et see on väga perspektiivikas samm ning hea meel on tõdeda, et mõne aasta tagustel debattidel-arvamustevahetustel on vaatamata väga valulike esmastele reaktsioonidele välispoliitika tänastele otsustajatele ka mõju olnud. Nn BRICi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) riigid omavad maailmamajanduses kasvavat rolli, seda oleks naiivne ignoreerida. Lõuna-Ameerika kontinent on järgmine väljakutse. Loodan, et kuuldused, mis pealinna pubides ringlevad, vastavad tõele ja et asi läheb töösse.
Uus ja väga oluline väljakutse järgnevateks aastateks on see, et sellised käigud tuleb nüüd täita tõsise sisuga – esindatus sellistes riikides ei ole oluline pro forma, vaid me peame enda jaoks sõnastama väga selged eesmärgid, mida soovime saavutada. Suurt poliitilist sõprust ja lähedust ei ole eespool nimetatud regioonidesse mõtet otsima minna.  Võtmesõnaks Aasia puhul on majandus ja veelkord majandus. Sellele valdkonnale tulebki keskenduda. Ka konsulaarküsimused on kasvava tähtsusega. Usun, et siit saab alguse ka vajadus uue mõtlemise järele meie riigiaparaadis laiemalt ning välisteenistuses kitsamalt. Kui tahame olla riik, millel on haaret ning toimetada ka Euroopast väljas, siis peame möönma, et potentsiaalirikkad Aasia, Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerika on väga spetsiifilised ning eriteadmisi nõudvad piirkonnad. Regiooni-spetsiifilise majandusekspertiisi tekitamine, keelte õpe ja kultuuride tundmise oskused on lihtsalt hädavajalikud. Oleme selles osas esialgu väga nõrgad – ekspertiisi taset tuleb drastiliselt tõsta. Ma ei usu, et Eesti on nii väike riik, et ei suudaks välja õpetada ja oma valdkonnas tööle panna paari inimest, kes oskaks vabalt nii kõnes kui kirjas araabia keelt, hindi keelt või hiina putonghua’d. Tahaks loota, et järgnevad aastad toovad neis küsimustes ka olulisi sisuga täidetud arenguid.

Kategooriates: Blogi